Mürsukild. Leblanc Maurice

Чтение книги онлайн.

      „Aga hiljem, Paul, te ju arvatavasti otsisite ise?”

      „Ja veel kuidas! Pärast teismeliseiga sõitsin ma piiri neli korda läbi, Šveitsist Luxemburgi, Belfortist Longwyni, küsitledes inimesi, uurides maastikku! Ja iseäranis palju pingutasin ma ajusid, et sealt välja pigistada vähimgi mälestus, mis oleks mind valgustanud. Mitte midagi. Ei ühtegi uut kiirt pimeduses. Mineviku tihedast udust on esile kerkinud ainult kolm pilti. Pilt kohast ja asjadest, mis olid kuriteo tunnistajaks: puud ümber lagendiku, vana kabel, metsas looklev rada. Pilt keisrist. Ja pilt… pilt naisest, kes tappis.”

      Paul alandas häält. Tema nägu moonutasid valu ja vihkamine.

      „Kui ma ka sada aastat elaksin, näeksin ma teda ikka veel silmade ees, nagu nähakse etendust, mille detailid on täies valguses. Suu kuju, silmavaade, juuste varjund, eriline kõnnak, liigutuste rütm, figuur, kõik see on minus alles, mitte nagu kujutlus, mida ma tahtlikult esile manan, vaid kui midagi, mis on osa minust enesest. Nagu oleks sonimise ajal töötanud kõik minu meele saladuslikud jõud, et sulatada endasse need jõledad mälestused. Ja kui praegu ei ole see enam haiglaslik kinnismõte nagu vanasti, on see ikkagi valurikas mõnikord õhtutundidel, kui ma olen üksi. Minu isa tapeti, ja inimene, kes seda tegi, elab edasi, karistamatu, õnnelik, rikas, austatud, jätkates vihkamise ja hävingu külvamist.”

      „Kas te tunneksite ta ära?”

      „Kas ma tunneksin ta ära? Tuhandete ja tuhandete naisterahvaste seast! Ja isegi kui vanadus teda muutnud on, tunneksin ma vana naise kortsude alt noore naise, kes ühel septembrikuu pärastlõunal mõrvas mu isa. Kuidas teda mitte ära tunda! Ma märkasin isegi ta kleidi värvi! Kas pole uskumatu? See oli hall kleit, must pitsrätik õlgadel, ja siin pihikuosal oli prossi asemel massiivne kamee, mida ääristas kuldne madu, kel olid rubiinidest silmad. Näete, Elisabeth, ma pole unustanud ega unusta iial.”

      Ta jäi vait. Elisabeth nuttis. Minevik mähkis ta õudusesse ja kibedusse nagu tema abikaasagi. Mees tõmbas ta enda vastu ja suudles laubale.

      Elisabeth ütles:

      „Ära unusta, Paul. Kuritegu saab karistuse, sest nii on vaja. Kuid ära alluta oma elu mälestusele vihkamisest. Nüüd oleme kahekesi ja me armastame teineteist. Vaata tulevikku.”

      Ornequini loss on ilus ja lihtne ehitis kuueteistkümnendast sajandist, nelja tornikesega kellatorni tipus, pitsiliste viiludega ehitud kõrgete akendega ja maitseka eenduva balustraadiga teisel korrusel.

      Peaõue raamivad korrapärased muruväljakud moodustavad esplanaadi ja jätkuvad nii paremalt kui vasakult aedade, metsade ja puuviljaväljadena. Üks muruväljak lõppeb suure terrassiga, millelt avaneb vaade Liseroni orule ja millel kõrguvad lossiga samas reas neljakandilise lossitorni varemed.

      Kõik näeb välja suurejooneline. Taludest ja põldudest ümbritsetuna maavaldus, kui see on hästi hoolitsetud, eeldab toimekat ja tähelepanelikku majandamist. See on üks suuremaid departemangus.

      Seitsmeteistkümne aasta eest, kui viimane parun d’Ornequin suri ja valdus müüki pandi, ostis selle naise soovil krahv d’Andeville, Elisabethi isa. Abiellunud viie aasta eest, pärast erruminekut ratsaväeohvitseri kohalt, et pühenduda armastatule, olid nad koos reisimas, kui juhus viis neid Ornequini samal hetkel, kui hakkas pihta müük, millest maakonna ajalehtedes vaid riivamisi oli räägitud. Hermine d’Andeville läks põlema. Krahv, kes otsis maavaldust, mille pidamine tal aega viidaks, ostis advokaadi vahendusel valduse ära.

      Järgmise talve jooksul juhatas ta Pariisist restaureerimistöid, mida vajas eelmisest omanikust laokilejäetud loss. Ta tahtis, et mõis oleks mugav ja ka ilus, ning saatis sinna kõik oma nipsasjad, vaibad, kunstiteosed ja meistrite maalid, mis ehtisid tema elamist Pariisis.

      Nad said ennast sinna sisse seada alles augustis. Nad elasid seal nädalapäevi kalli Elisabethiga, kes oli nelja-aastane, ning poeg Bernardiga, kelle krahvinna oli just ilmale toonud.

      Lastele pühendunud Hermine d’Andeville ei läinud kunagi pargist kaugemale. Krahv hoidis taludel silma peal ja pidas jahti koos oma vahi Jerôme’iga.

      Kuid oktoobri lõpus krahvinna külmetus ja järgnev haigus oli küllalt tõsine, ning krahv d’Andeville otsustas ta koos lastega viia Lõuna-Prantsusmaale. Kaks nädalat hiljem haigus süvenes. Kolm päeva hiljem oli ta läinud.

      Krahv elas läbi sedasorti meeleheidet, mis annab teile mõista, et elu on läbi ja et mis ka ei juhtuks, enam pole võimalik mingi rõõm ega rahu. Ta elas edasi, kuid mitte niivõrd laste pärast kui surnud naise mälestuse jäädvustamiseks, ja sellest sai tema ainuke elumõte.

      Kuna ta ei suutnud ühest küljest naasta Ornequini lossi, kus ta oli tunda saanud täiuslikku õnne, ja teisalt nõustuda, et keegi võiks seal elada, andis ta Jerôme’ile käsu sulgeda uksed ja aknaluugid ning kinni lüüa krahvinna buduaar ja magamistuba, nii et keegi sinna iial sisse ei saaks. Peale selle pidi Jerôme talud välja rentima ja maksu sisse kasseerima.

      Säärasest minevikust lahtirebimisest krahvile ei piisanud. Mehe jaoks, kes elas vaid oma naise mälestuse nimel, oli kõik, mis naist meenutas, tema jaoks piinarikas, kas siis igapäevased esemed, elupaik, kohad ja maastikud – kõik oli valulik – ja isegi tema enda lapsed tekitasid temas ületamatut ebamugavustunnet, millest ta üle ei saanud. Tal oli provintsis, Chaumontis lesestunud vanem õde. Ta jättis õele tütar Elisabethi ja poeg Bernardi ning läks reisile.

      Elades koos tädi Aline’iga, kes oli loomult kohusetundlik ja ennastsalgav, oli Elisabethi lapsepõlv tundeline, tõsine ja usin, nii et tema hingeelu vormus mõistuse ja iseloomuga samaaegselt. Ta sai tugeva kasvatuse ja väga range kõlbelise korra.

      Kahekümneaastaselt oli Elisabeth suurt kasvu neiu, tubli ja kartmatu, kelle loomu poolest pisut melanhoolset nägu valgustas mõnikord naiivne ja südamlik naeratus, ning ta nägu oli seda tüüpi, kuhu on juba eelnevalt kirjutatud läbielamised ja vaimustused, mis saatusel varuks on. Alati niisked silmad näisid kõike hinge võtvat. Heledad lokkis juuksed andsid näole reipa ilme.

      Krahv d’Andeville, kes iga kord reiside vahepeal tütart külastades üha rohkem tema võlu alla langes, viis teda kaks talve järjest Hispaaniasse ja Itaaliasse. Nii kohtuski ta Roomas Paul Delroze’iga, ning uuesti Napolis ja Sürakuusas ja pärast veel pika reisi ajal läbi Sitsiilia ja nende vahele tekkis side, mille tugevust nad taipasid lahkumineku hetkel.

      Nii nagu ka Elisabeth, kasvas Paul provintsis ja samamoodi ustava sugulase juures, kes püüdis hoolitsuse ja kiindumusega panna unustama lapsepõlve tragöödiat. Kuigi unustust ei tulnud, õnnestus tal vähemasti isa joont jätkata ja kasvatada Paulist sirgjooneline poiss, töökas ja laialdaselt haritud, teohimuline ja avatud meelega. Paul õppis insenerikoolis ning pärast sõjaväeteenistust jäi kaheks aastaks Saksamaale, kus õppis kohapeal mõningaid tööstust ja mehaanikat puudutavaid küsimusi, mis teda kirglikult huvitasid.

      Hea kehaehitusega ja pikka kasvu, mustad juuksed tahapoole kammitud, kõhnavõitu näo ja tahtejõulise lõuaga, mõjus ta jõulise ja energilisena.

      Kohtumine Elisabethiga avas tema jaoks tunnete ja emotsionaalsete seisundite maailma, mille ta enne ära oli põlanud. Nii tema kui noore neiu jaoks oli see midagi joobumusetaolist, segatuna hämmastusega. Armastus lõi neis uued, vabad ja kerged hinged, mille innukus ja õitselepuhkemine olid vastuolus karmide harjumustega, mida elu oli neile peale surunud. Niipea kui Paul Prantsusmaale tagasi jõudis, palus ta neiu kätt. See talle lubati.

      Abielulepingu sõlmimisel kolm päeva enne pulma teatas krahv d’Andeville, et lisab Elisabethi kaasavarale Ornequini lossi. Noored otsustasid ennast sinna sisse seada ja СКАЧАТЬ