Siin Vatikani Raadio! Vello Salo lugu. Vello Salo
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Siin Vatikani Raadio! Vello Salo lugu - Vello Salo страница 3

СКАЧАТЬ igal hommikul ja õhtul väikese palvuse, mille üks laul on mul ikka meeles:

      Kui päeva kära aega ei andnud palvele,

      siis astu õhtul õue ja vaata ülesse!

      Vaat’ vagusi nad hiilgvad ja vaat’vad ülevalt

      sind tervitavad tähed kui Isa silmad sealt.

      Kolmekümnendate Lalsi oli üks õnnis kirikuküla, leian tagasi vaadates. 1873. aastal sisse õnnistatud uhke kiriku lähedale kerkis peagi niisama uhke koolimaja – minu noorusmaa –, siis avar haridusseltsi maja ja kõik muu.

      Issanda kiituse laulmine ja usuõpetus oli ”rohkem kiriku ja kooli“, ent ikkagi ka terve koguduse ”asi“. Pühapäeviti olid kiriku ”parkla“ lasipuud nii kubinal täis vankreid, et tihti tuli suuremad puud abiks võtta. Preestrit ja usuõpetajaid kuulati hoolega, kodus üritati ristiinimese kombel elada. Üldse: kogu ümbruskonnas valitses mingi tore üksmeel – ei mäleta noorusajast ühtainsatki rahurikkujat, riiukukkedest rääkimata. Asju aeti ühiselt, teid ja maju ehitati talgute korras.

      Tollal, kolmekümnendatel aastatel, otsis üks ameeriklanna1 õnnelikku maad – ja leidis selle Eestist. Jah, õnnemaa see oli tõesti. Ja minul oli nii suur õnn seal elada, et tänan selle eest tänini Taevaisa.

pilt

      Oma lapsepõlvekodus, Lalsi koolis 15. augustil 2014. FOTO: Jaan Tootsen

      Põltsamaa Ühisgümnaasium 1938-1943

pilt

      Põltsamaast sai mulle siiski ainult talvekorter, kuhu isa Lalsist reega söögikraami järele tõi, ise sõitsin sealt igal laupäeval jalgrattal koju, isegi siis, kui lumi maas oli. Ükskord rippus rattaraami küljes ka vene kergekuulipilduja Degtjarjov, mille sain üpris odavalt – kakskümmend karpi paberosse. Nii et olen ka relvaärikas olnud.

      Linnas tuli meil neljakesi pisikeses toas hakkama saada, kodus olid koolipuhkuse kuud kõige toredam aeg – koolijuhataja kolme poja päralt oli siis üks internaadi 50 voodiga magamistuba! Sängid lükkasime-ladusime seina äärde, klassiruumidest tõi igaüks omale kirjutuslaua, õpetajate toast muusikariistu ja mängisime Swing Bandi – ühe sõnaga: lust ja lillepidu. Siiski ei kao mul iial meelest 17. juuni 1940. Ema tuli meie suurde tuppa, pisike Eevi käevarrel, nuttis ja ütles: ”Lapsed, Eesti riiki ei ole enam!“

      Meid Lalsis uue võimu tulek suuremat ei puudutanud. Ainus asi, mida sellest ajast mäletan, on kolimine. Mu isa vallandati küll ametist – ta ei saanud ju enam koolijuhataja olla, sest oli olnud Kaitseliidu Kolga-Jaani malevkonna pealik – kuid talle anti asemele õpetaja koht Põltsamaa linnaalgkooli juurde. Kolimine ja kõik muu läks aga rahulikult, argipäevaselt.

pilt

      Vabadussõja ausamba juures. Passi Oskar, mina, vend Vello ja preestri poeg Teodor Laredei.

      Kunagi 1940. aastal jõudsin ometi veel ühe vene lennuki Lalsis ära näha. Lendas nii madalalt, et paljas silm seletas kere puuraami, mis oli presendiga üle tõmmatud. Küll on vilets värk, arvasin. Kohe tehti ka lauluke:

      Taevas tuigub punalennukite rivi,

      mõni potsab alla nagu telliskivi –

      need on uhked punakotkad,

      kellel taskus pudel vodkat,

      ilma milleta nad lennata ei saa.

      Saksa okupatsioon kolis meid Lalsisse tagasi, ent oli samuti vaikne aeg: meie kanti ei näidanud nägu ükski venelane ega ükski sakslane. Minu isa ütles, et tema saksa keelt ei oska ja on selle peale uhke. Temal oli vene keel suus – lõpetas 1918. aastal Peterburis tuletõrjekooli ja oli üks esimesi elukutselisi ”pritsumehi“ Eestis. Ja Peterburis oli õppekeeleks muidugi vene keel. Pärast küüditamist tervitas aga ka tema sakslasi kui päästjaid.

pilt

      Swing Band: mina mängin klarnetit, noorem vend Arvo trombooni ja keskmine vend Vello lööb trummi.

pilt

      Lenini ja Stalini piltidega kiitusekiri 17. juunist 1941, kool kandis siis Põltsamaa Keskkooli nime. See polnud mingi kiitus, vaid nöök!

      Lalsiga võrreldes oli mu Põltsamaa korter pisike pugerik linna servas, Lossi tänava lõpus – aia tagant algas linna karjamaa. Sel asukohal olid ent omad headki küljed: lähedast jõekallast näiteks võisime oma era-supelrannaks pidada. 1941. aasta gümnaasiumi lõpuaktuse asemel seadsime oma sammud just sinna. Meile oli öeldud, et kes komsomolkuseks ei hakka, see ülikooli ei pääse. Klappisime siis kolme peale ühe riigivanema2 ja kõndisime nukralt jõe kaldale. Seal istusime maha, tegime pudeli lahti, panime pöidla umbes kolmandiku peale märgiks ja kulistasime korraga alla. See parandas tuju ja andis kuraasi – paremat ei osanud me paraku teps ette võtta.

      Lähedal oli aga ka Kuningamägi. Talvesõja-aastal saime oma kolm nädalat külmapühi3, mis tähendas varahommikust vaidlust: kes läheb kraadiklaasi vaatama? See asus meil väljas. Kui siis tuli rõõmusõnum – ”40 kraadi!“ – pöörasime teise külje ja põõnasime veel. Siis aga asutasime end suuskadele ja lõbutsesime paar tundi Kuningamäelt alla lastes. Nina nagu tundis küll mingit külma, kuid käed-jalad mitte. Päike säras ja lumi sätendas – tõelised pühad!

      Põltsamaa Ühisgümnaasium oli väga hea kool – meil oli isegi oma esinduslik botaanikaaed ja korralik lasketiir. Sinna tuli küll ka teistest koolidest välja visatud tüüpe, aga need kõik pandi tööle. Õpetajad olid väga head ja okupatsioonide ajad seda ei muutnud. Ma ei tea, kuidas see võimalikuks sai, aga direktor Hartvig Reinvalla jäi ametisse ka pärast võimuvahetust, ehkki oli olnud Kaitseliidu malevkonna pealik. Tema tagas järjepidevuse.

      Kool asus vanas mõisahoones. Kõige suuremat ruumi nimetati peeglisaaliks, sest seinu katsid ilmatu suured peeglid. Seal käis ka meie võimlemine, mille jaoks olid tehtud madalad, paksudest plankudest pingid. Kord, kui meile seal õpetati uut kroonulaulu ”Kõla laul, maru jõul, mürinal“, istusime mitme poisiga koos ühe niisuguse pingi peal, seljad vastu suurt ust, mis viis direktori kabinetti. Laul oli juba uued sõnad saanud, ja jorutasime poistega just ”Tõuse munn, maru jõul, mürinal, püksist välja karga äiksena! Töörahvas, Türgimaale sõtta – ja katsu Stalin kaasa võtta!“ kui seljatagune äkki ära kadus ja me lamasime ristseliti direktori kabinetis. Saalis meie sõnad ju teiste hulgast välja ei kostnud, aga dire ukse taha küll – selle peale me ei tulnudki. Nüüd aga seisime õige kohmetult kohtulaua ees ja ootasime, mis edasi saab. Dire jutt oli imelühike: ütles vaikse häälega, et poisid, see on väga tõsine asi – ärge tehke pahandust! Küllap ta muigas ise varrukasse, aga meile tegi karmi näo.

      Meelt me muidugi ei parandanud, aga kopikas kukkus – taipasime, et tuleb peale passida. Siis ei olnud meil veel midagi juhtunud ning koolis polnud kellelegi ”antikommunistliku propaganda” eest liiga tehtud. Üldse oli meie dire ladna ja lahke mees. Poiste seas liikus salmike ”Üks kindel linn ja varjupaik on meie kooli väljakäik.“ Seal käidi ju suitsu tegemas – ja dire käis ka! Ütles vaid, et ärge poisid majas suitsetage. Poisid nii tegidki.

pilt

      Põltsamaa Ühisgümnaasiumi XXIV lend 1943. aastal. Olen ülemises reas paremalt kolmas. Kõik poiste kikilipsud peale ühe on minu valmistatud. Meie poistest lõpetas kooli vaid üks, kes sai kohe surma ja koos küpsustunnistusega СКАЧАТЬ

<p>1</p>

Marion Foster Washburne, kes kirjutas sellest raamatu A Search for a Happy Country.

<p>2</p>

Kolmveerandliitrine monopoliviina pudel oli rahva suus riigivanem, veerandliitrine – asunik.

<p>3</p>

Kui mälu ei peta, piisas 25 kraadist.