Siin Vatikani Raadio! Vello Salo lugu. Vello Salo

Чтение книги онлайн.

      Olen Nurmekunna mehi, pärit Lalsi külast, seljandikult Parika ja Umbusi rabade, Võrtsjärve põhjakalda ja Kolga-Jaani vahel. Seal oli mu kodu – suur koolimaja –, peale selle aga veel õigeusu kirik, seltsimaja, kaks kauplust, sepikoda, tisler ja tuuleveski. Siin elas ka konstaabel; postiagentuur ja telefonikeskjaam mahtusid ühe kaupluse nurka. Lalsi kuulus siis Võisiku valda.

      Ent kuidas kirjeldada tänapäeva lugejale toda Lalsit – kus polnud veel ei elektrit, tv-d, euromürke ega bensiinihaisugi, vaid kus söödi üksnes oma kasvatatud toitu ja hingati puhast õhku seitse päeva nädalas? Tõsi, rehepeksumasin oli – aga seda vedas puuhalgudega köetav ”isesõitja“. – Üritan siiski.

      Mu isa oli Lalsi algkooli juhataja. Ka emal oli õpetajakutse, ent ta jäi koduseks, sest juhataja palga sisse kuulus kolm hektarit maad ja meil oli kolm lehma, hobune, sigu, lambaid, kanu, parte ja hanesid, nii et majapidamistööd jäi ühele ülegi. Maast-madalast pandi siis ka kõik lapsed tööle, mida keegi jaksas teha. Eriti seisavad meeles roostetand naelad, mis ma vanadest aiatulpadest välja kiskusin ja sirgeks tagusin – tuhanded. „Ainult“ sadasid oli nõelaga parandatud sokke-kindaid, ent meelest ei lähe needki.

      Suvel käisime vanavanemate pool. Mõlemad vanaisad olid saanud ristinime Jüri, mõlemad olid põllumehed ja nende taludes – Kaavere Vaherite Pullissaares ja Lätkalu Konnade Viilul – me siis nende ametit õppisimegi. Äestasime-rullisime põldu, väntasime köögis koorelahutajat ja kloppisime võid, niitsime luhas vikatiga heina, vedasime saade kokku ja tegime kuhja nii et seda nägu.

      Vanavanematest on selgemini meelde jäänud ainult emapoolne vanaema, tuntud kui Pullissaare mamma. Temalt olen õppinud tuhat talurahva tarkust, ent huvitaval kombel ei tule meelde ühtki konkreetset sõna või episoodi. Vanaisast, Pullissaare Jürist, on mul ainult foto – aga ka võimas jälg tema tööst. Pullissaare ja Toi talude vahelisse turbarabasse ehitas ta oma kilomeetri pikkuse, nöörsirge tee. Mitu tuhat haokubu ta sinna vedas ja ladus, mitu sada vankrikoormat kruusa peale vedas, ei oska kokku arvata. Ei ole enam selle tee eest hoolitsejat: neis taludes ei ela enam kedagi – ent tee on tänini vastu pidanud isegi rasketele palgiveokitele. Töö kiidab tegijat – kiitis ka vanaema Liinat, kes oleks talu pidamisega hästi hakkama saanud isegi 60-selt, kui mina teda tundma õppisin.

      Teise vanaisa, Viilu Jüri juures käisin tihti, aga niiöelda õige jutu peale ei saanudki. Selgesti on meelde jäänud tema ”kuradilembus”: iga teine sõna oli tal kurat. Nii umbes: ”Poiss kurat, vaata kurat, et sa kurat koolis kurat õpid kurat!” Mulle see komme külge ei hakanud. Jürist teati aga ka jutustada, mis ta oli kord kohtulaua taga öelnud. Seal olnud parasjagu arutusel ühe pulli lugu, kes teinud palju kahju, kui Jüri tukastama jäänud. Siis võetud ette ühe abielu rikkunud mehe asi ja üks kohtunik müksanud Jürit ning küsinud, mis tema arvab. Jüri pajatanud valju häälega: ”Munad maha!” – Lugu looks: ka Viilu Jüri oli olnud kõva ehitusmees, tunnistajaks uhke tuuleveski. Siin ei jahvatatud enam, kuid seda huvitavam oli minul selles ringi ronida ja tipust avanevat vaadet nautida. Seevastu ei leia ma oma mälust mitte killukestki Viilu Krõõdast, kes elas koos Jüriga sealsamas.

      Pullissaare papa ja mamma.Suurem tüdruk on minu ema. Minu isa Aleksander Konn (hiljem Vaher) Vabadussõja päevil 1919. aastal.

      Sünnitunnistuste järgi oli mu isa Aleksander Konn, ema – Marie Vaher. Isa võttis abielludes ema perekonnanime ja oli edaspidi Aleksander Vaher. Ma pole seega ”konnapoeg“ olnud, olen sündinud Vaher! Ehkki poisikestena haugutasid väiksed Vaherid üksteist: ”Sure, konn, mis mul sest on!“

      Kokku sai noori Vahereid neli. Mina olin esimene kolmest vennast: sündisin aastal 1925 ja sain nimeks Endel; kolm aastat hiljem järgnes vend СКАЧАТЬ