Leskede klubi. Armulauamõrv. Eha Veem

Чтение книги онлайн.

      Emma avas silmad, tõusis istuma ja vaatas veidi silmi kissitades ringi. Kõik olid kuidagi vaiksed ja ebalevad, natuke uniste nägudega.

      „Kui keegi teist meditatsiooni ajal tukkuma jäi,” lausus Evelyn mõistvalt naeratades, „ei ole selles midagi iseäralikku ega taunimisväärset. Seda juhtub alguses ikka. Kui teie meeled muutuvad erksamaks ja visualiseerimine juba harjumuspäraseks, seda enam tavaliselt ei juhtu.” Emmale tundus esiotsa, et Evelyni jutt on mõeldud ainuüksi tema jaoks, kuid veidi ringi vaadates märkas ta kohmetust mõne teisegi laagrilise juures. Hea seegi, et ma polnud ainuke tukkuja, lohutas ta ennast.

      Evelyn tõusis krapsakalt püsti ja andis teada, et kell üks on külas Pepe baaris lõunasöök. Kuna sinna oli vaevalt kahe kilomeetri jagu maad, soovitas ta kõigil minna jalgsi, et keha saaks veidi füüsilist koormust, pealegi pidi pärast lõunasööki viima lühike ekskursioon neid Parmoja vaatamisväärsustega tutvuma.

      Kämpingu elanikud ajasid end vaikselt juteldes püsti ja hakkasid vähehaaval oma majakeste poole liikuma. Emma, Elle ja Maret pidasid aru, mida neil oleks kõige targem ette võtta – kas minna baari sööma või hoopis koju.

      „Võiks ju minna küll,” arvas Maret, kellele söögitegemine eriti ei meeldinud. Elle ei suutnud nii kähku otsustada ja vaatas küsivalt Emma poole.

      „Mina lähen koju,” oli Emma kindel. „Mul on veel eilset klimbisuppi soojendada ja ekskursioonile mööda Parmojat ma ka minema ei hakka. Liikumise pärast võiks ju minna, aga meie küla ajaloost ma ikka üht-teist tean. Küllap Valdek tuleb giidiks ja teda olen ma piisavalt kuulnud.”

      Korjanud oma tekid kokku, asutasid naised end minekule. Kilomeetri või veidi enam said nad kolmekesi koos sõita, siis pidid õed Lilleväljad, nagu kõik Ellet ja Maretit külas kutsusid, oma kodu poole keerama, Emma aga veel jupi maad edasi küla teise serva sõitma.

      „Homme näeme siis,” hõikas Emma hüvastijätuks, „ja ära unusta mulle pilti saata!”

      2. PEATÜKK

      Emma pedaalis reipalt kodu poole, püüdes aru saada, kas ta on nüüd juba veidi rahulikum ja stressivabam, kuid endalegi üllatuseks kippus hoopis seletamatu ärevus hinge pugema. Tuli see uurija Terase ootamatust ilmumisest Parmojale või hoopis sellest, et ta tukkuma oli jäänud ja meditatsioonist täielikult osa ei saanud? Emma ei julgenud Ellelt ja Maretilt pärima hakata, mis vahepeal juhtunud oli. Evelyni jutust oli ta teinud järelduse, et nad hakkavad sedasama meditatsiooni iga päev harjutama, ja küll ta siis teada saab, mis tal kuulmata jäi.

      Kui Emma oma kodutänavale keeras, kuulis ta juba kaugelt Ronni haukumist ja kirve raksatusi. Naabrimees Rolf lõhkus puid.

      „Hei-hei! No kuidas läks? Kas stress puha kadunud?” naeris Rolf kirvest pakku kinni lüües. Rolf oli lüheldast kasvu, kuid sitke ja sooniline 69-aastane sümpaatne hallipäine mees. Kogu oma elu oli ta töötanud psühhiaatrina ja vahel kutsuti teda nüüdki kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside juurde konsultandiks. Suurema osa oma elust oli ta elanud pealinnas. Emma naaber sai temast 16 aastat tagasi, kui ta oma naise Meeliga Parmojale maja ostis. Esiotsa pelgalt suvilaks, aga pensionile jäädes sai sellest nende päriskodu. Meeli puhkas nüüd juba kahjuks Parmoja surnuaial, nii nagu Emma mees Kallegi. Ühine mure ja läbielamised olid neid lähendanud ja teineteise abistamine oli saanud tavapäraseks osaks nende elust.

      Ronni, kelle Emma oli hommikul Rolfi juurde jätnud, et koer ei peaks ilusa ilmaga toas igavlema, hüppas perenaist nähes esikäppadega värava najale ja nõudis paitust. Emma astus jalgväravast sisse ja sasis oma kalli koera sagris koonu. Ronni oli kuldne retriiver, sõbralik ja oma perenaisele jäägitult truu.

      „Ei see nii ruttu ikka kao,” arvas Emma, püüdes oma stressilaagrisse minekut kuidagi õigustada. Rolf polnud erilises vaimustuses olnud, kui Emma oli laagrisse minekust juttu teinud ja tedagi kaasa kutsunud.

      „Aga sa ei oska iialgi ära arvata, kes seal laagris on,” oli Emmal uudis varuks. Rolf ei osanud kedagi välja pakkuda.

      „Uurija Jaak Teras oma naisega. Mäletad, too Veiko sõber. Selline lühemat kasvu, väikese õllekõhuga,” lausus Emma võidukalt ja nautis Rolfi reageeringut.

      „Ohoo, seda ma ei oleks küll kuidagi osanud arvata. Kas midagi on teoksil? Äkki ta uurib siin midagi? Midagi selle laagriga seoses? Või jälgib kedagi laagri omadest?” pakkus mees huupi variante, endal põnevus hääles.

      „Enda jutu järgi on ta puhkusel,” kehitas Emma õlgu.

      „Teadagi,” oli Rolf kahtlev, „ega ta seda siis sulle ütlema hakka, kui tal mingi uurimistöö käsil on. Võid aimata, kuidas need asjad käivad. Mis seltskond seal õieti on?”

      Emma ei olnud oma laagrikaaslasi sellise nurga alt vaadanud. Kui hinnata nüüd igaüht potentsiaalse jälgitava vaatevinklist, pidi Emma tunnistama, et veidi fantaseerides võis igaühe juures leida midagi, mille kallal norida. Iseenesest ei olnud selles ka midagi loomuvastast, olid nad ju sellepärast stressilaagrisse tulnudki, et oma muredest vabaneda.

      „Ma arutaks sinuga seda asja hea meelega ja ausalt öeldes äratasid sa minus nüüd mõningaid kahtlusi, kuid enne tahan ma süüa. Kõht on jube tühi. Mul on eilset klimbisuppi, võin sullegi pakkuda, kui sa seda ära ei põlga.” Rolf arvas, et mis sel eilsel supil ikka viga võiks olla. Omalt poolt lubas ta kaasa võtta mõne hommikuse pannkoogi, mille võiks mikrolaineahjus soojaks lasta.

      „Selleks ajaks on Maret mulle ehk pildi ka ära saatnud, siis näed meie laagriseltskonda oma silmaga.”

      Supp ja pannkoogid söödud, tundus elu Emmale jälle elamisväärsena. Rolfi kahtlused olid tedagi üles kütnud ning väikese uurimistöö ja ajude ragistamise vastu ei olnud Emmal kõige vähematki. Otse vastupidi – see oleks põnev ja annaks üksluiselt mööda veerevatele päevadele väikeses külakeses natukenegi vaheldust. Peaasi, et laipu ei oleks, millega taolistel uurijatel nagu Veiko ja Teras vahel tegemist tuleb teha. Nii kaugele ei pruugiks põnevus just minna.

      Kohtumine Rolfi poja ja tema sõbraga eelmisel suvel oli Leskede Klubi koosviibimistel läbi terve pika ja pimeda talve põnevat jutuainet andnud. Leskede Klubi, kuhu kuulus peale Emma, Rolfi ja õdede Lilleväljade veel nende küla endine apteeker Saima, käis tavapäraselt koos kaks korda kuus esmaspäeviti, et mängida paar partiid bridži ja arutleda maailmas toimuva üle. Klubi nimi tuli muidugi sellest, et nende kõigi kallid kaasad olid aastate eest manala teele saadetud.

      Emma helistas Maretile ja saanud kinnituse, et pilt on teele saadetud, avas arvuti. Maret jõudis veel ette kanda, et nemad Ellega olid ikkagi ekskursioonile läinud ja jalutasid parajasti surnuaial.

      „Nii, hakkame siis vaatama, kes meil siin on,” alustas Emma asjalikult, kui oli pildi arvutisse salvestanud ja ekraanisuuruseks klõpsanud. Nii olid kõik kursuslased hästi näha.

      „Ega mul nimed küll vist meeles ei ole. Esimene päev ju alles, aga ma püüan meenutada. See noor abielupaar jäi mulle hästi meelde. Nii armsakesed, on ju? Alles paar kuud abielus olnud. Mehe nimi on Paul ja naise nimi Mirjam. Elavad kuskil Ida-Virumaal ja töötavad, nagu ma mäletan, mingis puiduettevõttes. Neis ei tundu küll midagi kahtlast olevat.”

      Emma vaatas küsivalt Rolfile otsa.

      „Esmapilgul ei oska neist tõesti midagi arvata. Lase edasi!”

      Järgmisena võttis Emma ette paarikese taksojuhist ja kontorirotist, kelle nimesid ta kahjuks nimetada ei osanud.

      „See on küll СКАЧАТЬ