Häbi. Kerttu Rakke

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ema teda praegu näeks, kas tal oleks tema pärast häbi?

      Põhiliselt vaadati Kesktelevisiooni, mõnikord ka kohalikku kanalit – Eesti Televisiooni. Eesti keelt küll keegi neist ei osanud, ent enamik filme, mida siin näidati, olid venekeelsed. Eestikeelsed subtiitrid ekraani alumises servas segasid pisut vaatamist, aga sellega oldi harjunud. Nadka üllatuseks näidati ka kinos filme eestikeelsete subtiitritega ja tal oli eestlastest kahju: kuidas saab nautida filmi, kui vaatamise ja kuulamise ajal ka lugema pead? Kas niimoodi üldse on võimalik filmist aru saada? Välismaiseid filme näidati siin vene keelde dubleerimata, välismaistes keeltes, all kaks rida subtiitreid – eesti ja vene keeles. Nadka jaoks oli see väga segane.

      Igal juhul tundusid eestlased imelikena. Nadka kuulis, et eestlased eelistavad Kesktelevisioonile hoopis Soome Televisiooni, mille vaatamine on ametlikult keelatud. Selline vaikne peavoolule vastu ujumine oli kahtlane. Eestlased näisid Nadkale üleüldse kuidagi kahtlased. Tehases oli neid õnneks vähe, ka naabrite seas polnud ühtegi.

      Nadka püüdis käituda hästi ja olla võimalikult märkamatu, nagu ikka. Kummalisel kombel ei meeldinud see Valjale ja Viktorile.

      „Miks sa hiilid kogu aeg?“ pahandas Viktor. „Tahad midagi varastada?“

      „Miks sa kodus istud, miks sa kusagil ei käi, nagu teised noored inimesed?“ imestas Valja.

      Aga Nadka ei tahtnudki teistega kuhugi minna. Õigemini – ta oleks tahtnud küll, aga kartis, et ei oska käituda. Ta polnud ju kusagil väljas käinud peale kooliürituste ja külakino õhtute. Pealegi polnud tal ühtki sõbratari. Paar tüdrukut, kellega ta töö juures aeg-ajalt lobises, polnud veel piisavalt tuttavaks saanud. Ja üksinda ju ometi üks noor tütarlaps kuhugi ei lähe!

      Valja ja Viktor käisid tihti kahekesi kodust ära. Tavaliselt paar tundi õhtul või nädalavahetusel.

      „Äriasjad,“ ütles Valja ning Nadka ei küsinud rohkem.

      Umbes kord kuus käisid Valja ja Viktor Moskvas. Sel ajal oli Nadka täiesti üksinda. Ta luges, sõi, koristas, jalutas ning õhtuti vaatas televiisorit. Saated ja filmid olid üksinda vaadates hoopis teistsugused. Kui tavaliselt kommenteerisid Valja ja Viktor telekas toimuvat ning ka Nadka kujundas oma vaatenurka nende kommentaaride järgi, siis nüüd sai ta rahulikult loo sisse minna, tegelastele kaasa tunda, ilma et kuuleks Valja põlglikke hüüatusi, nagu: „Uskumatu, missugune lollike!“ Üksinda olles oli kõik teisiti. Pisut nukker küll, aga laias laastus oli kõik väga hästi. Tal polnud võimalik endale häbi teha.

      Kuna Nadka oli rääkinud, et on olnud sage raamatukogu külastaja, viis Valja Nadka ka Tallinnas raamatukokku. Uhkelt rääkis ta tuttavale raamatukogutöötajale, et tõi õetütre Tallinna enda juurde.

      „Tubli tüdruk on, poisse ei vaata, probleeme ei tekita – muudkui loeks ainult!“

      Raamatukogutöötaja vaatas Nadkat kiitva naeratusega.

      „Meil siin väga suurt valikut pole,“ vabandas ta viisakalt. „Klassika jääb sinnapoole, populaarteadused sinnapoole,“ osutas ta käega.

      Nadka läks üksinda raamatuid avastama, Valja jäi raamatukogutöötajaga vestlema. Kümne minuti pärast oli Nadkal viis raamatut välja valitud. Raamatuid nähes polnud raamatukogutöötaja pilk enam nii kiitev kui varem: Nadka valikus olid kergekaalulised uuema aja romaanid. Neist kahte oli ta juba varemgi lugenud.

      „Ja mina mõtlesin, et sa loed Tšehhovit ja Dostojevskit,“ ütles Valja, kui nad Nadkaga raamatukogust väljusid. Tal oli piinlik, et oli Nadka üle uhke olnud, enne kui avastas, et tüdruk otsib meelelahutust, mitte ei sisusta oma lugemistunde tarkade mõtisklustega.

      „Olen lugenud,“ vastas Nadka.

      „Nojah, siis võib-olla küll, kui kogu klassika on loetud…“ ohkas Valja kergendatult.

      Bussipeatuses tuli nende juurde üks mustlanna.

      „Tahad, ennustan sulle?“ küsis ta Valjalt.

      „Ei taha, mine minema siit,“ kortsutas Valja kulmu ja vehkis oma käekotiga, nagu tahaks ta sellega mustlannale äiata.

      „Ma näen, et sul on üks haigus sees!“ viibutas mustlanna Valja poole sõrmega. „Raske haigus, aga sa ise ei tea veel seda!“

      „Ära ähvarda mind,“ ütles Valja. „Tuju ainult rikud siin oma manamistega.“

      „Ma näen sinu sisse,“ jätkas mustlanna ja pöördus siis Nadka poole. „Ma näen, et sul on kaks noormeest, kes sulle meeldivad. Üks on tumeda peaga, teine heleda peaga.“

      Nadka ehmus. Omateada polnud tal ühtegi poissi! Tõsi küll, töö juures oli talle silma jäänud kaks noormeest, üks neist oli tõesti tõmmu, teine blond…

      Mustlanna vaatas Nadkat kummalise pilguga, Nadkal oli tunne, nagu vaataks ta temast läbi. Mustlanna pomises midagi omaette ja siis ütles valjult:

      „See tüdruk on neetud!“

      „Kas sa saad siit minema?“ Valja hääl oli kuri.

      „Anna kakskümmend viis rubla, ma võtan sul needuse ära,“ pakkus mustlanna Nadkale.

      „Ma kutsun sulle miilitsa,“ ähvardas Valja. Mustlanna kõndis eemale, aeg-ajalt Nadka poole vaadates ja omaette midagi pomisedes.

      „Ma tean, et ma olen tõesti neetud,“ ütles Nadka Valjale mõne hetke pärast.

      „Mida? Mis jutt see selline on?“ oli Valja pahane.

      „Vanaema ütles. Pidevalt tuletas meelde.“

      „Ära usu teda!“ ütles Valja. „See on kibestunud vanainimese jutt!“

      Nadka polnud iial näinud vanaema kui kibestunud vanainimest. Vanaema oli kaua elanud, palju näinud, teadis ju, kuidas asjad maailmas käivad!

      „Aga kuidas siis see mustlane teadis, et…“ alustas Nadka, kuid Valja katkestas teda:

      „See mustlane ei tea midagi! – Tal on oma stamplaused, millega ta inimestele läheneb! Minuvanustele ja vanematele ütleb, et on haigus, noorematele räägib noormeestest – kõigile seda, mis neile muret võiks valmistada!“

      „Jah, aga ta hakkas ju kohe minu needusest rääkima,“ ei jätnud Nadka jonni.

      „See oli ilmselt sellepärast, et sa oled nii väljakutsuvalt vaikne ja tagasihoidlik,“ selgitas Valja. „Sinusugused inimesed on temasugustele kerge saak! Luba mulle, et sa mitte kunagi ühelegi mustlasele oma raha ei anna, rääkigu ta mida tahes!“

      Nadka noogutas.

      „Sa pead mulle lubama,“ nõudis Valja.

      „Ma luban,“ ütles Nadka.

      Tuli buss ja nad läksid bussi peale, said koguni istuma.

      „Sellest needusest veel,“ ütles Valja paari minuti pärast. „Mina ei tea, kas needus on olemas. Võib-olla on, võib-olla ei ole. Mõnikord läheb elus paremini, teinekord kehvemini – see pole veel needus. Aga kui oma raha mingile aferistile ära annad, ei lähe su elu paremaks, seda tean ma kohe kindlasti.“

      Nadka noogutas. Ta ei saanud lahti mõttest, et mustlane siiski nägi needust tema sees. Juba lapsepõlvest СКАЧАТЬ