Naised päikesevalguses. Frances Mayes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ magamaminekut joonistan raamatu esimesele leheküljele apelsinipuu lehe ja kirjutan „Uus Leht”.

      See, mis peab järgnema, koguneb pikkamööda. Naiste lood liiguvad linnas ringi. Paljud jõuavad otse minuni. (Oi, kahtlemata mõtlen üht-teist ka välja.)

      Isegi nüüd unustan aeg-ajalt Margareti-raamatu. (Vean teda alt.)

      Tööpealkiri: „Margaret Merrill: Pagulane aknal”. Õhuke raamat, õigupoolest tribuut – töö, mille olen enda arvates sunnitud lõpule viima, sest viimaks läks meie käänuline sõprus nurja minu pärast. See häirib mind. Vaevab oleks palju öeldud, kuid seal see on: näriv lõpetamatuse tunne, nagu poleks ma jõudnud arsti vastuvõtule, kui pole juba ammu mammograafias käinud, nii et iga kord, kui lahti riietun, kujutlen röntgenipilti oma rindadest täis lubjastunud valgeid mõlke otsekui Kuu pind.

      Leidku ta siin jälle ruumi hingamiseks.

      MA MÕISTATAN TÄHTKUJUSID kaardistades ära omaenda loo. Soovida ju võib, soovida ju võiks.

      KOLM AMEERIKLANNAT SAABUSID veidi enne 2015. aasta oktoobri esimest külma. Igaühe oma lugu algas kord-ammu-maal, kuid nende ühine lugu algas juhuslikult nagu enamik lugusid (ja mis siis, kui ma poleks Firenze lennujaamabussis Colin Davidsoni kõrvale istunud). Nagu kuulsin, olid nad tutvunud aprilli lõpus Ameerika Ühendriikides Põhja-Carolina osariigis Chapel Hillis.

      Kui buss kümme aastat tagasi Firenze raudteejaama jõudis, aitas Colin mu muhklikku kotti tassida. Võõras tuleb linna – selline lugu. Meie teed ristusid. Miljonid aatomid parvlesid ja formeerusid õhus ümber. Mul on eriliselt terav lõhnataju (see pole alati eelis). Kui mees mu koti kõnniteeserval maha pani, tajusin läbi diislileha tema laimivee ja päikeses kuivanud linase riide lõhna, hõngu mingilt idülliliselt troopikasaarelt, mida ma polnud veel külastanud. Ma tahtsin oma näo vastu tema õlga suruda. Sa oled siin, mõtlesin. Ta naeratas ja mulle meenus mingi tsitaat: suurte huultega luuletaja. Me vaatasime teineteisele otsa, minu arust üllatunult. Ma olen tagasihoidlik, ma ei tee seda kunagi, aga otsekui välk selgest taevast ütlesin: „Mina olen Kit Raine. Kas teil on aega üks naps teha?”

      MA MAALIN SUURE X-i järgmisele lehele ja kirjutan: Muutuja selles võrrandis. Mul pole aimugi, miks.

      All on kõik pime. Ma panen aknaluugi haaki.

      Benvenuti. Tere tulemast.

II

      Tutvumisüritus

      PÕHJA-CAROLINA, CHAPEL HILL

      „SA JÄÄD HILJAKS, Charlie, ja mul pole selle vastu midagi. Niikuinii ei taha ma minna.”

      „Lahtine traadiots lõikas Ingridi lõuga haava ja ma pidin ta enne kooli ortodondi juurde viima. Vabandust. Küllap need lahtised traadijupid on pooli linna lapsi vigastanud. Me ootasime viis minutit kestnud hambaklambri parandamise pärast järjekorras rohkem kui tund aega. Asi läheb alati hulluks, kui Lara ära on. Me jõuame sinna, aega on küll, ema – see algab alles kell üksteist.”

      Camille tõmbas selga laimirohelise kerge sviitri. See värv sobib vähestele ja Camille mõtles, et oma kahvatu naha ja hiljuti triibutatud blondide juustega nägi ta eeskoja peeglis välja otsekui veealune olend või vahest kollatõbine. Ta tundis hetkeks häbi. Kas kõik Ameerika hiliskeskeas naised on triibutatud blondid? Ja kes on nüüd hiliskeskealine? Kindla peale on tema lihtsalt vana. Ta nägi üle õla, et Charlie vaatab teda, kulm kortsus – murelik ilme, mida Camille oli poisil esimest korda näinud lasteaias, kui tema maguskartul idanema ei läinud ja kõigi teiste omad ajasid välja pika idu. „Ma arvan, et see meeldib sulle,” ütles Charlie. Camille’i meelest ebaveenvalt.

      „Kus Lara praegu on? Mõnes eksootilises kohas?” Charlie taanlannast naine töötab hotellide ja restoranide anonüümse hindajana Skandinaavia kord aastas ilmuva reisijuhi tarvis. Ta reisib pidevalt ning Charlie peab hakkama saama maalimisega, Ingridi siia-sinna viimise ja – viimasel ajal – ema sõidutamisega füsioteraapiasse, Fresh Marketisse ja täna Cornwallis Meadowsit vaatama. Tavaliselt juhiks Camille ise, kuid kolm nädalat pärast ema parema põlve operatsiooni arvas poeg, et vähim, mida ta teha saab, on teda sõidutada.

      „Tead, ma pole kindel. Võib-olla Vancouveris.” Lara oli see, kes julgustas Camille’i kolima Cornwallis Meadowsisse, idüllilisse üle viiekümne viieste kogukonda. Pärast Charles seeniori surma möödunud aastal on Lara vahetpidamata juttu teinud viiest magamistoast, raiskamisest ja sellest, et küllap ämm on üksildane, rääkimata koormast, mida kujutasid endast garaaži ja pööningule ladustatud kraami mäed. Charlie saab naise põhimõttest aru, kuid ei suuda kujutleda oma ema eemal laudvoodriga majast ja igihalja tammepuu alla rajatud terrassist. Kui palju sünnipäevi on peetud selle okstebaldahhiini all? Camille’il on tema pikad peenrad, jah, kohustus, kuid talle meeldib flokside ja koirohu vahel uidata, igal sügisel paarsada nartsissi lisada ning kevadel rõõmsaid pojenge korjata. Charliele meenub, kuidas sipelgad valgetelt ja roosadelt pojengidelt mustale lakitud klaverile sadasid, kui ta „Ol’ Man Riverit” ja „Clair de lune’i” klimberdas. Valgetel pojengidel oli keskel roosa laik ja Charlie arvas, et ema oli neid kõiki suudelnud.

      „Vancouver kõlab oivaliselt. Tore õhtusöök ja uhke hotell. Etem kui see lõbusõit.” Camille tõi kuuldavale vaid selle kiire torke. Ta oli soostunud Cornwallis Meadowsit külastama. Tema minia, seda ta teadis, ei püüdnud temaga lihtsalt manipuleerida. Ta oli Camille’i pärast tõsiselt mures ja üritas korraldada seda, mida Lara nimetas elu „teiseks järguks”. Kuid Camille kahtlustas ka, et minia oli silma peale pannud majale, kus Charlie üles kasvas: selle ruumikale klaasseintega elutoale, kust paistis Spit Creek, ja ülipikkade travertiinpindadega köögile. Kes võinuks teda süüdistada? Charlie maalikunst ei pruukinud neid kunagi Karlswood Valley kipakast odavast majast välja viia. Lara õigupoolest kartis lennujaamu, toateenindust, köögikülastusi, duširuumiuste ülevaatamist, voodit magamiseks valmis seadma tulnud teenindajat, kes koputas just siis, kui sa õhtusöögiks riietusid, ja piilus isegi hotellivoodi alla. See polnud glamuurne töö.

      Võib-olla oli Charlie lapsik. Ta ei tahtnud mõelda, et maja on läinud ja võõrad topivad oma golfikeppe ja jõulukaunistusi pööningule, kus on ikka veel tallel tema vana snorgeldamisvarustus, tennisereketid, kolledžiõpikud ja varased maalid. Ka tema ema maalid on seal, katuseakna vastas. Lara oli maininud, et kui ämmale Cornwallis Meadows meeldib, võiks nende pere tema majja kolida, välja tellisrantšost, kus oli kolm kingakarbisuurust magamistuba ja kolletanud lehtpuupõrandad. Charlie ei taibanud, kuidas see võiks võimalik olla, kui just ema ei jätka ülalpidamiskulude ja kõrgete maksude tasumist. Ta ei teadnud, kui palju raha isa oli pärandanud. Ta oletas: küllalt, et sellest jätkuks ema ülejäänud eluks, ja lootis, et pärast pudeneb ka talle kena summa. Charlie teadis tohutu suurest elukindlustusest, sest ema oli talle sünnipäevaks kinkinud tšeki suurele summale. „Ema, tee lihtsalt proovi. Lihtsalt vaata üle. Ole aus. Tolles Cornwallises võib sulle tõeliselt meeldida. Kõik need kunstitunnid. Sa poleks pidanud maalimisest loobuma. Sa tead sellest kõike – sul on peas kõik maalid, mis on loodud kuueteistkümnendast sajandist alates. Ja räägitakse, et restoran on hea – grillitud hiidlest, hautis, küüslaugukana –, ma nägin internetis menüüd – lõunaks ja igaks õhtuks tõeliselt oivalised valikud –, vähemasti mitte ühtegi jubedat toitu. Tead, seal on alati keegi, kellega koos midagi ette võtta, sina ja isa olite nii … kogu aeg koos. Ja sul on oma korter ja auto.”

      „Ma tean, kullake. Ma püüan erapooletult otsustada, aga tõesti, mu põlv saab terveks ja ma …” Camille joonistas käega elutoas kaare, mis hõlmas ääreni täis raamaturiiulid, klaveri, kaks sinise sametiga kaetud diivanit ja vaiba, mis oli toodud Türgist ühel nende ekspeditsioonidest, nagu nad oma reise alati nimetasid. „Tead, Charlie. Kodu, kõik see” – ta viipas jälle – „nii kaua aega.”

      Charlie СКАЧАТЬ