Mees, keda polnud seal. Michael Hjorth

Чтение книги онлайн.

      „Blåhammareni ja Sylarna vahe on üheksateist kilomeetrit. Me ei ole ju veel päriselt Blåhammareni jõudnud, seega siis kaheksateist. Võib-olla seitseteist.”

      „Pagan võtaks, see teeb ju veel neli tundi!”

      „Anna andeks.”

      „Kui kaua valge on?”

      „Ma ei tea.”

      „Tont võtaks! Nii ei saa! Ehk võtavad nad meid tänaseks ööks Blåhammareni, siis läheme homme Sylarnasse. Muudame broneeringut. Peaks vist ikka saama?”

      Karin tundis hetkeks suurt kergendust. Selge. See oleks lahendus. Tark Maria. Veendunud, et probleemi lahendus on ligidal, võttis ta seljakotist broneeringu kinnituse ja mobiiltelefoni.

      Selgus, et broneeringut muuta ei saa. Kõik kohad on täis. Viimane avatud nädalavahetus on populaarne. Kui neil on täispuhutavad madratsid või magamisalused, võivad nad barakis magada. Kaks kohta õhtusöögile võiksid nad saada pärast kella poolt kümmet. Kahju küll. Karin ja Maria kaalusid seda võimalust, ent Maria teatas lühidalt, et tema keeldub mingis kuramuse barakis magamast, vinnas seljakoti selga ja hakkas astuma.

      Algul ei tahtnud Maria rääkida, hiljem vist ei saanud, arvas Karin. Hoolimata sellest, et vihma sadas ja vastutuul nende põski piitsutas, oli Maria nägu kergelt hallikas ja suur osa nahka rippus, otsekui ei oleks tal näolihaseid olemaski.

      Tundus, et ta on omadega täiesti läbi. Vaevu vastas kõnetamisele. Karin püüdis tuju üleval hoida, kuid tajus, et see on aina raskem.

      See ei olnud tema süü.

      Või tegelikult oli ikka küll, aga see oli eksitus.

      „Oota, teeme väikese peatuse,” lausus Karin, kui nad olid veel poolteist tundi kõndinud.

      „Kurat, sellel pole mingit mõtet. Võime sama hästi edasi minna, et mingil kuradima ajal pärale jõuda.”

      „Võta natuke pähkleid, saad veidi energiat. Ma pean veepudeli täis panema.”

      Ta osutas peanoogutusega platoost mõni meeter allpool kobrutavale kärestikule.

      „Sa ei pääse sealt alla.”

      „Küll ma pääsen.”

      Karini hääl kõlas veendunumalt, kui ta tegelikult oli – kõik selleks, et positiivne näida ja mitte vingumise ja Maria halva tujuga kaasa minna. Ta lootis, et küll õhtusöök ja öine uni Maria meeleolu paremaks teevad ja nii ei lähe kogu puhkus lörri, ning astus paar sammu serva poole. Marial oli õigus, allaminek oleks raske, kallak oli päris järsk. Raske, aga mitte võimatu.

      Karin astus veel sammukese servale ligemale ja maapind kadus ta jalge alt. Ta kukkus, karjatas ja otsis kobamisi midagi, millest kinni haarata. Allapoole sadades sai ta vasaku käega millestki kinni, aga see andis järele ning ta veeres koos mulla, savi ja kividega järsakust alla. Ta lõi parema põlve ära ning jõudis veel mõelda, et tõenäoliselt ei takista see tema Sylarnasse minekut, enne kui voolavast veest mõni meeter eemal pidama jäi. Tema kannul veeres mõni üksik kivi ja jäi mudasse kinni.

      „Issand jumal! Oled sa kombes? Kuidas on?”

      Üleval oli murelik Maria.

      Karin upitas ennast vaevaliselt istukile. Hakkas ennast kompima. Tema hele vihmakuub nägi välja niisugune, nagu oleks ta kümme raundi mudamaadlust maha pidanud, ent paistis, et keha oli pääsenud. Põlv tegi pisut valu, aga see oli kõik.

      „Ma olen kombes, see läks hästi.”

      „Mis pulgad sul käes on?”

      Kas tal on midagi käes? Karin vaatas ja viskas selle tasase ehmunud karjatuse saatel maha.

      See oli kellegi käsi.

      Luukere käsi.

      Pulgad olid küünarnuki juurest murdunud kodarluud. Ta vaatas kallakut, kust ta oli alla kukkunud. Mõni meeter allpool seda kohta, kus seisis Maria, paistis ülejäänud käsivars ja porine pealuu.

      Karinil tekkis kindel tunne, et puhkus on ikkagi rikutud.

      Ellinor Bergkvist.

      Valdemar Lithner ohkas häälekalt. Too naine oli esimest korda tema juurde ilmunud veidi rohkem kui kaks kuud tagasi. Helistanud firmasse ja pannud aja kinni. Andnud selgelt mõista, et tahab kohtuda just temaga. Naise visiidi eesmärk oli pisut segane ega saanud järgnenud kohtumiste jooksul sugugi selgemaks. Jutt oli mingist firmast, mida naine tahtis asutada, ja et tal on selles abi vaja. Ehkki ta aitas naist nii hästi, kui oskas, ei olnud midagi toimunud. Täna ei olnud Ellinor toimiva firma omamisele lähemal kui esimest korda tema jutule tulles. Toona oli ta küsinud, miks naine just teda otsib. Naine vastas, et üks tuttav soovitas. Valdemar uuris, kes see on, aga selles küsimuses oli naise jutt väga udune. Samuti. Tuli välja, et on teatud hulk küsimusi, millele naine hästi vastata ei osanud. Nagu see, missugust firmat ta asutada kavatseb ja millega ta tegeleb.

      Aga täna on nende viimane kokkusaamine ja siis võib ta Ellinor Bergkvisti igaveseks unustada. Ukse poole minnes surus ta käed oma tuikavale nimmekohale ja ajas selja nii sirgu, kui sai. Ta avas väikesesse ooteruumi viiva ukse. Niipea, kui naine teda silmas, tõusis ta mustalt diivanilt püsti.

      „Tere, Ellinor. Tere tulemast.”

      „Tänan.”

      Naine naeratas talle ning nad surusid kätt. Ta juhatas naise kabinetti ja naine võttis oma punase mantli seljast, enne kui teisel pool kirjutuslauda istet võttis, suur käekott põlvedel.

      „Mul on need paberid kaasas, mis sa mulle andsid,” alustas naine ja pistis käe kotti.

      „Ellinor,” katkestas Valdemar teda ja selles, kuidas ta naise nime ütles, oli midagi niisugust, et too otsekohe kotis tuhnimise lõpetas ja pilgu tõstis. „Ma ei usu, et sinust meie klient saab.”

      Ellinor tardus. Kas mehes on kahtlus ärganud? Kas ta on kusagil vea teinud? Kas mees on kuidagimoodi välja rehkendanud, et ta ei ole seal sugugi mitte selleks, et majandusalast nõu saada, vaid… jah, miks ta tegelikult seal on? Ta oli lihtsalt näha tahtnud, kes Valdemar Lithner on. Mis ta on. Põnev oli seal istuda, vastamisi kurjategijaga, kes oli tegelenud majanduspettusega, ähvardanud tema meest ja olnud võib-olla osaline mõrvas.

      Kui Ellinor oma kalli Sebastiani juurde elama asus, leidis ta kilekotitäie pabereid. Koti, mille meenutamine Sebastianis stressi tekitas ja mille mees oli käskinud tal ära visata. Ära hävitada.

      Ta ei olnud seda teinud.

      Ta oli koti sisu läbi lugenud. Lugenud, leidnud ühe tuttava nime – Daktea Invest – ja taibanud, et Valdemar Lithner on kahtlemata kurjategija. Mitte keegi, kes oli seotud Daktea sasipuntraga – millest mõni aasta tagasi ajalehtedes nii palju kirjutati –, ei saanud süütu olla, selles oli ta veendunud.

      Kui Sebastian kopsupõletikuga kodus oli, oli Ellinor ükskord Valdemari kohta pärinud. Ainult küsinud, kes too on. Sebastian oli maruvihaseks saanud. Uurinud, kust naine seda nime kuulnud on ja mida ta teab. Tema oli seletanud, nagu asi oli: et ta vaatas kotti, mille Sebastian oli käskinud minema visata. Edasi pidi ta valetama.

      Järgnevale СКАЧАТЬ