Spioon Europal. Аластер Рейнольдс

Чтение книги онлайн.

      «Millest?»

      «Demanarhia koodnimi. Krüptoanalüüs tabas selle hiljuti – pidi olema mingi radikaalne biomodifikatsiooni eksperiment.

      See meenus mulle akvaariumis.» Vargovic katsus lõpuseid oma kaelal. «Minu operatsioon oleks selle kõrval kosmeetiline. Kuulsime, et Demanarhia muutis tunnelike väävlipõhise ainevahetuse inimestele kõlblikuks.»

      Teadlane vilistas. «Oleks see vast trikk.»

      «Aga kasulik, eriti kui on vaja tööliseid, kes peaksid vastu hapnikuvaesele keskkonnale tunnelisuude juures, kus Demanarhial on juhtumisi teatud mineraloogilisi huve.»

      «Võib-olla.» Cholok vaikis. «Aga sellisteks muutusteks operatsioonist ei piisaks. Need tuleks sisse kodeerida arengustaadiumis. Ja isegi siis… pole ma kindel, kas lõpptulemus oleks üldse inimene.» Ta oleks nagu värisenud, ehkki hoopis Vargovicil hakkas alasti taastumislaua kõrval seistes külm. «Võin vaid öelda, et kui seda ka tehti, siis mulle ei öeldud.»

      «Mõtlesin lihtsalt küsida.»

      «Väga hea.» Ta võttis kätte valge meditsiiniskanneri. «Kas ma võin nüüd veel mõned testid teha? Protseduurid tuleb täita.»

      Cholokil oli õigus: lisaks sellele, et Vargovici operatsioon oli täiesti tõeline ja vajas niisiis komplikatsiooniohu tõttu jälgimist, polnud vaja kuidagi tavalisest protokollist kõrvale kalduda.

      Pärast esimest tundi jõudis Vargovici muundumise veidrus talle päriselt kohale. Seni oli ta olnud muretus teadmatuses, aga kui ta nägi kogu oma keha Choloki taastusruumi nurgas seisvast peeglist, mõistis ta, et tagasiteed enam ei ole.

      Vähemalt mitte lihtsat. Gilgameshi kirurgid olid lubanud, et suudavad muutused kõrvaldada, aga ta ei uskunud neid. Lõppude lõpuks oli Demanarhia bioloogiavaldkonnas Ganymedesest ees ja isegi Cholok ütles, et eemaldamine oli keerukas. Ta oli ikkagi missiooniga nõustunud: palk oli ahvatlev, mis siis, et väävliprojektiga tegelemine mitte.

      Cholok veetis enamuse päevast temaga, lahkudes vaid aegajalt teiste klientidega rääkimiseks või oma meeskonnaga aru pidamiseks. Enamuse sellest ajast võtsid hingamisharjutused, pikad sukeldumised, et võõrutada aju uppumisrefleksist. Ebameeldiv, aga Vargovic oli treeningul hullematki teinud. Nad harjutasid vee all liikumist ja kopsude abil ujuvuse reguleerimist. Seejärel õppis ta lõpuseavasid – mida Cholok opercula'ks nimetas – puhtana hoidma, et kaitsta neis elutsevaid sümbiootilisi bakterikolooniaid, mis sagisid üle lõpuste peenikeste klappide. Ta oli brošüüri lugenud: Cholok vormis ta keha kirurgiliselt millekski inimese ja õhku hingava kala vahepealseks, võttes eeskuju kopskaladest ja angersägadest. Kalad hingasid läbi suu vett sisse ja lasid selle lõpuste kaudu merre tagasi, aga Vargovici kaelalõpused täitsid suu eesmärki. Tema tõelised lõpused jäid rinnakorvi alla, hulk poolkuukujulisi pilusid ribidest allpool.

      «Sinu kehasuurusega võrreldes,» seletas Cholok, «ei taga need lõpuseavad niisugust hingamistõhusust nagu palju dramaatilisemad muutused…»

      «Nagu Asukatel?»

      «Ma ju ütlesin, ma ei tea sellest midagi.»

      «Pole tähtis.» Ta surus lõpuseklapid kinni ja jälgis kõigest kerge iiveldusega, kuidas need välja hingates kortsu tõmbusid. «Kas me oleme lõpetanud?»

      «Veel viimane vereanalüüs,» lausus naine. «Et veenduda, kas kõik töötab. Siis võid koos kaladega ujuda.»

      Kui Cholok oli keskendunud oma konsoolile, ümbritsetud Vargovici kõri kujutavast kahvatust entoptikast, küsis mees: «Kas relv on sinu käes?»

      Cholok noogutas äraolevalt, avas sahtli ja otsis sealt kaasaskantava meditsiinilaseri. «Pole suurem asi,» tähendas ta. «Võtsin võimsusepiiraja maha, aga sa peaksid sellega silmi tabama, et kedagi tõsiselt vigastada.»

      Vargovic võttis laseri kätte ja uuris nuppe selle siledal varrel. Siis haaras ta Choloki peast, keeras naise enda poole ja uputas tema näo laseri sinisesse kiirgusse. Kõlas kaks järjestikust plaksatust, kui teadlase silmamunad aurustusid.

      «Kas niimoodi?»

      * * *

      Ülejäänuks piisas tavalistest skalpellidest.

      Ta pesi vere maha, pani riidesse ja lahkus kliinikust üksi, et minna mitu kilomeetrit läbi linna Cadmus-Asteriuse kitsasse tippu. Kuigi tänavatel liikus palju lõpuselisi, enamasti vabatahtlikke täielike Demanarhia õigustega, ei jäänud ta kauaks avalikku kohta. Paari minutiga jõudis ta kõhrest seintega hooldustunnelite turvalisse võrgustikku, kus käisid ainult tehnikud, robotid ja teised lõpuselised töölised. Varalahkunud Cholokil oli õigus: õhku oli nüüd raskem hingata, see tundus liiga hõre.

      «Demanarhia turvateadaanne,» pinises külm masinlik hääl seinas. «Meditsiinisektoris on toimunud mõrv. Kahtlusalune võib olla relvastatud lõpusetööline. Läheneda äärmise ettevaatusega.»

      Nad olid Choloki leidnud. Tema tapmine oli riskantne. Aga Gilgamesh eelistas kõik sillad põletada, et ükski uinunud agent ei saaks neid reeta, kui nad enam kasulikud polnud. Vargovic mõtiskles, et tulevikus oleks parem kasutada mürki, mitte otsest hukkamist. Ta otsustas seda raportis mainida.

      Ta astus viimasesse käiku enne veelüüsi, kuhu ta jõuda tahtis. Käigu kaugemas otsas istus kasti peal tehnik, kes kuulas stetoskoobiga midagi teisel pool juurdepääsupaneeli. Hetkeks mõtles Vargovic temast lihtsalt mööduda, lootes, et mees on töösse süvenenud. Ta lähenes paljastel lestalistel taldadel, mis tegid vähem lärmi kui äsja jalast võetud kingad. Siis noogutas mees endamisi, ühendas end kuulamiskohast lahti ja lõi luugi kinni. Ta haaras oma kasti, tõusis püsti ja ta pilk kohtus Vargovici omaga.

      «Sa ei peaks siin olema,» tähendas ta. Siis lisas ta peaaegu kaeblikult: «Saan ma sind aidata? Sind on äsja opereeritud, eks? Ma tunnen sinusugused alati ära, lõpused veel punetavad pisut.»

      Vargovic tõmbas krae kõrgemale, aga siis loobus, sest nii oli raskem hingata. «Püsi paigal,» käskis ta. «Pane kast maha ja ära liiguta.»

      «Issand, see olid sina, eks – see teadaanne?» lausus mees.

      Vargovic tõstis laseri. Pimestatud mees põrkas vastu seina ja pillas kasti maha. Ta oigas haledalt. Vargovic hiilis lähemale ja mees komistas skalpelli otsa. Mitte just kõige puhtam tapmine, aga sel polnud eriti tähtsust.

      Vargovic oli kindel, et peagi sulgeb Demanarhia kõik väljapääsud ookeani – kindlasti siis, kui tema viimane mõrv ilmsiks tuleb. Aga praegu olid lüüsid veel avatud. Ta astus õhuga täidetud kambrisse, kopsud vee järele janunemas. Tugeva survega joad täitsid ruumi, nii et peagi võis ta vett hingata ja mõtted selginesid. Välisluuk koorus aegamisi lahti, paljastades ookeani. Siin, mitu kilomeetrit jää all, oli vesi väga külm ja tohutu rõhu all, aga see tundus normaalne. Rõhk ja külmus näisid vaid keskkonna abstraktsete omadustena. Tema verd küllastasid glükoproteiinid, molekulid, mis muutsid külmumistemperatuuri vee omast madalamaks.

      Varalahkunud Cholok oli teinud head tööd.

      Vargovic hakkas just lahkuma, kui ukseavasse ilmus teine lõpusetööline, kes oma vahetuse lõpus linna tagasi pöördus. Spioon tappis naise tõhusalt ja sai kingiks soojustatud tuukriülikonna, mis oli mõeldud tööks ookeani külmemates osades. Ülikond põlvnes kaheksajalgadest ja jättis üle ta keha libisedes lõpuste jaoks avausi. Naine kandis infrapuna- ja sonarifiltriga prille СКАЧАТЬ