Tüdruk, kes ei rääkinud. Michael Hjorth

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ murduma. „Ausõna, minul pole sellega mitte midagi pistmist.”

      Ta pani tähele, kuidas Vanja välja hingas, kuidas tema õlad kergendustundest alla vajusid, ning uhkusetunne tegi tal südame soojaks. Kui fookus on õige, on ta õudselt hea valetaja. Arvatavasti oleks ta suutnud Vanja uskuma panna, et maakera on lapik.

      „Ainuüksi see, et sina seda usud…” alustas ta kurva häälega, et oma valet lõplikult kinnistada, ent Vanja tõstis käe ja katkestas teda.

      „Sul pole tarvis rohkem midagi öelda. Ma otsustan sind uskuda.”

      Sebastian raputati äsjatärganud eneseimetlusest kähku üles. Mida Vanja ütles? Ta otsustas Sebastiani uskuda.

      „Mida see tähendab?” küsis mees ehtsa uudishimuga.

      „Täpipealt seda, mida ma ütlesin. Ma otsustan sind uskuda, sest mul on seda vaja.”

      Sebastian vaatas oma tütart, kes tundus taas nutu lävel olevat. Kogu juhtunu juures vajas Vanja tõesti kedagi, ja ta valis tema. Et Vanja otsustas teda uskuda, ei tähendanud seda, et ta Sebastiani usaldaks. Ent Sebastian oletas, et kaugemale ei suuda Vanja minna. Nüüd tuleb temal tõestada, et Vanja tegi õige otsuse.

      „Ma ei kavatse sulle pettumust valmistada,” lausus Sebastian.

      „Olgu siis nii.” Vanja näole ilmus naeratus, ta astus sammukese ettepoole ja embas Sebastiani.

      Hoidis tal tugevamini ja kauem ümbert kinni, kui Sebastian oleks eales julgenud loota.

      Erik sai teada, et Jan Ceder istub koridori kaugemas otsas ühes hoone kahest ülekuulamisruumist. Neid nimetati nii, ruumideks, aga ta teadis, et ülekuulamised toimusid harva seal. Enamasti kasutati neid arenguvestlusteks, eraviisilisteks telefonikõnedeks, väiksemateks koosolekuteks ja mõnikord selleks, et seal silm korraks looja lasta.

      Fredrika teatas, et kui nad Cederile järele läksid, ei paistnud too eriti hämmastunud ega üllatunud olevat. Ta ei saanud ka vihaseks ega ajanud sõrgu vastu. Oli täiesti vabatahtlikult kaasa tulnud. Nad ei olnud öelnud, miks nad temaga rääkida tahavad, ehkki ta oli mitu korda küsinud. Viitasid ainult sündmustele, milles nad tahtvat natuke selgust saada, aga üksikasjadesse ei laskunud. Fredrika oli ühte kausta kogunud materjali, mis neil Cederi kohta oli. Erikule tehtud koopia oli laual. Fredrika ütles lõpetuseks, et oli võtnud ühendust eeluurimise juhi prokurör Malin Åkerbladiga ning saanud läbiotsimisloa. Ta olevat kolleegid juba teele saatnud.

      Erik noogutas pisut imetlevalt ja palus mõne minuti aega, et materjal läbi lugeda. Kas oleks võimalik saada sel ajal veidi kohvi, mis oleks natuke kuumem kui toatemperatuur? Ta sai teada, et vastus on „ei”. Selles majas mitte. Masin pidavat pärast nädalavahetust teenindusse minema.

      Ilma kohvita jäänud, võttis Erik istet ja lõi õhukese kausta lahti.

      Jan Ceder, sündinud 1961. Erikust viis aastat vanem. Elab Carlstenidest mõni kilomeeter eemal väiksemas majas oma vanematekodus. Saab alates aastast 2001 töövõimetuspensioni. Kaks korda abielus olnud ja lahutanud. Mõlemal korral tailannaga. Hetkel vallaline pärast seda, kui venelanna – kellest ta ilmselt ise rääkis kui „naisest, kelle ta kohale kutsus” – ta eelmise aasta jõulude ajal maha jättis; see juhtus ühe tüli järel, mis lõppes peksu ja politseile tehtud avaldusega, mis hiljem tagasi võeti.

      Erik lehitses karistusregistri väljavõtet.

      Mitu juhiloata sõitmist, purjuspäi roolis olemine, äravõetud juhiluba, LOB^[1.] alusel kaks korda kinni peetud ja kainenema toimetatud, alkoholiseaduse rikkumine, puskariajamine, ähvardamine ja vägivald ametiisiku vastu, jahiseaduse rikkumine ja veel ühe endise naise avaldus väärkohtlemise kohta, mis samuti tagasi võeti.

      Erik sulges kausta.

      Alkohol ja impulsikontrolli puudumine.

      Kindlasti on aeg Jan Cederiga rääkida.

      Ta istus kühmuvajunult laua ääres, lihtne valge T-särk seljas ja kulunud teksased jalas. Oma lohkuvajunud raseerimata põskede, pesemist ja juuksurikätt vajavate punaste juuste ning veidi kongus nina juures kuiva naha alt paistvate peenikeste veresoonte tõttu nägi ta Eriku arvates vanem välja kui natuke üle viiekümne. Pisut punetavad silmad jälgisid ruumist lahkuvat mundris politseinikku. Erik ja Fredrika võtsid istet. Fredrika pani diktofoni käima. Luges esmalt sisse tänase kuupäeva, jätkas sellega, et tegemist on Jan Cederi ülekuulamisega, ning lõpetas selgitusega, et ruumis viibib ka kriminaalkomissar Erik Flodin. Seejärel jäi ta vait. Erik köhatas ja kohtas Cederi veidi väsinud pilku.

      „Me tahame natuke perekond Carlstenist rääkida.”

      Jan tõi kuuldavale sügava ja pealtnäha siira ohke.

      „Mis ma siis nende jutu järgi jälle teinud olen?”

      „Mis sa teinud oled?”

      „Mitte midagi, aga see tüüp tuli siia ja võttis, kuidas seda nüüd öeldagi…” Ta tõstis kergelt väriseva käe. „Võttis minu kätelt proove ja tahtis mu jopet, särki ja kingi. Mis värk tegelikult on?”

      Erik otsustas küsimusele mitte vastata. Veel mitte.

      „Üleeile pärast ujumistundi ähvardasid sa Torsby ujula ees Carlstenide peret,” jätkas ta Cederilt pilku pööramata.

      „Ma ei ähvardanud neid.”

      Erik pöördus Fredrika poole, too avas laual oleva kausta.

      „Nad pidavat…” Fredrika lappas õhukest paberihunnikut ja hakkas sõna-sõnalt lugema. „Kuradima hoolega peale passima, et keegi neist järgmise kuuli ette ei jääks.”

      „See kõlab nagu ähvardus,” torkas Erik vahele.

      Jan Ceder pööras pilgu Fredrikalt uuesti Erikule ja kehitas õlgu.

      „Ma olin üksjagu joonud.”

      „See on endiselt ähvardus.”

      „Ma olin juua täis.”

      „Kas tead, mida ma mõtlen, kui sinusugused inimesed ennast purjusolekuga kaitsevad?”

      Ruumis valitses vaikus. Ilmselt eeldas Ceder, et Erik kavatseb tema vastust ootamata edasi rääkida. Kui kümmekond sekundit vaikides mööda läksid, taipas ta, et Erik ei kavatse.

      „Ei, ma ei tea, mida sa mõtled.”

      „Ma mõtlen: Kas ta peab mind idioodiks?” Erik kummardus üle laua. Mitte palju, aga piisavalt, et Ceder natuke võpataks. „Alkohol ei anna sulle uusi mõtteid, see paneb su lihtsalt välja ütlema, mida sa juba mõtled, aga kainena on sul oidu suu kinni hoida. Sa tegid neile surmaähvarduse.”

      Jan köhatas ega paistnud põrmugi ebamugavust tundvat. Ta äigas käega üle halliseguse habemetüüka.

      „Ma võin neilt vabandust paluda, kui asi selles on. Kui ma nende jõmpsikat hirmutasin või nii.”

      Enne kui Erik vastata jõudis, hakkas Fredrika mobiiltelefon laual vibreerima. Erik saatis talle etteheitva pilgu, mida naine ekraanile vaadates edukalt eiras, ja võttis Eriku suureks üllatuseks kõne vastu. Kuni kaks meest kõne lõppu ootasid, valitses ruumis vaikus. Ainsana oli kuulda Fredrika üminat ja ühesilbilisi küsimusi.

      „Kas СКАЧАТЬ