Tumedam "Viiskummend tumedamat varjundit” läbi. Э. Л. Джеймс

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta kurb, kahvatu nägu, millel on valu ja segadus. See mälestus pole teretulnud. Valus.

      Ma tegin ta õnnetuks. Ma viisin asja liiga kaugele, liiga kiiresti. See mõte täidab mind masendusega, mis on pärast ta lahkumist saanud liigagi tuttavaks. Ma sulgen silmad ja püüan keskenduda, aga pean silmitsi seisma oma kõige sügavama, kõige pimedama hirmuga: ta kohtas kedagi teist. Ta jagab oma väikest valget voodit ja kaunist keha kellegi neetud võõraga.

      Kurat võtaks. Mõtle positiivselt, Grey.

      Ära mõtle nii. Kõik pole veel kadunud. Sa näed teda varsti. Su plaanid on paigas. Sa võidad ta tagasi. Silmi avades vahin aknast välisust ja mu meeleolu on nüüd sama tume kui Audi tumendatud klaas. Veel rohkem inimesi lahkub hoonest, aga Anat pole ikka.

      Kus ta on?

      Taylor kõnnib väljas edasi-tagasi ja heidab pilgu välisukse suunas. Jeesus, ta näeb välja sama närviline, nagu mina end tunnen. Mis temal peaks sellega asja olema?

      Mu kell näitab 5.43. Ta tuleb kohe. Ma hingan sügavalt sisse ja sätin mansette, seejärel püüan lipsu otseks seada, ent saan aru, et mul pole seda ees. Kurat. Ma tõmban käega läbi juuste, püüan kahtlustest vabaneda, aga need piinavad mind ikka. Kas ma olen lihtsalt hea võimalus, et tasuta sõita? Kas ta on minust puudust tundnud? Kas ta tahaks mind tagasi? Kas tal on keegi teine? Mul pole aimugi. See on hullem kui ta ootamine Marble Baris ja ma näen selles irooniat. Ma arvasin, et see oli kõige suurem asi, mis tuleb temaga kokku leppima, ja see ei kukkunud niimoodi välja, nagu lootsin. Mitte miski ei kuku preili Anastasia Steele’iga välja nii, nagu loodan. Paanika tahab jälle mu kõhus soolikad sõlme keerata. Täna pean selles suuremas asjas kokkuleppele jõudma.

      Ma tahan teda tagasi.

      Ta ütles, et armastab mind …

      Mu süda hakkab kiiremini peksma vastuseks adrenaliinile, mis mu keha üle ujutab.

      Ei. Ei. Ära mõtle sellele. Tal ei saa minu vastu selliseid tundeid olla.

      Rahune maha, Grey. Keskendu.

      Ma heidan jälle pilgu kirjastuse väljapääsule, ja ta on seal, sammub minu poole.

      Kurat.

      Ana.

      Šokk imeb mu hingetuks nagu löök päikesepõimikusse. Musta jaki all on tal seljas mu lemmikkleit, see lilla, ja jalas kõrge kontsaga saapad. Ta juuksed, mis säravad varaõhtuse päikese käes, lehvivad tuules, kui ta liigub. Aga mitte ta riietus ega juuksed ei köida mu tähelepanu. Ta nägu on kahvatu, peaaegu läbipaistev. Ta silmade all on mustad rõngad ja ta on kõhnem.

      Kõhnem.

      Mind haarab süütunne.

      Jeesus.

      Tema on ka kannatanud.

      Mure tema välimuse pärast muutub vihaks.

      Ei. Raevuks.

      Ta pole söönud. Ta on viimaste päevadega kaotanud, mida, kaks-kolm kilo? Ta heidab pilgu mingile kutile oma selja taga ja too naeratab talle laialt. Ta on hea välimusega litapoeg, ennasttäis. Sitapea. Nende muretu pilguvahetus annab mu raevule hoogu juurde. Kutt vahib teda pealetükkiva meheliku tunnustusega, kui Ana auto poole kõnnib, ja mu viha kasvab iga ta sammuga.

      Taylor avab ukse ja ulatab Anale käe, et aidata tal autosse istuda. Ja äkki on Ana minu kõrval.

      „Millal sa viimati sõid?“ nähvan, püüdes oma viha tagasi hoida. Ta sinised silmad vaatavad üles mulle otsa, koorides mu paljaks ja jättes samamoodi avali nagu esimesel korral, kui teda kohtasin.

      „Tere, Christian. Jah, sind on samuti tore näha,“ ütleb ta.

      Mida. Kuradit.

      „Ma ei taha, et sa hakkad praegu oma teravat keelt demonstreerima. Vasta mulle.“

      Ta vaatab käsi oma süles ja mul pole aimugi, mida ta mõtleb, ning seejärel tuleb lagedale nõmeda vabandusega, et sõi jogurtit ja banaani.

      See pole söömine!

      Ma püüan, tõesti püüan end vaos hoida.

      „Millal sa viimast korda päriselt midagi sõid?“ pinnin, aga ta ei tee väljagi, vaid vaatab aknast välja. Taylor sõidab tänavale ja Ana lehvitab sitapeale, kellega koos ta majast lahkus.

      „Kes see on?“

      „Minu ülemus.“

      Nii et see on siis Jack Hyde. Ma tuletan meelde, mida tema kohta hommikul järele vaatasin: pärit Detroitist, stipendiumiga Princetonis, töötas end üles ühes kirjastusfirmas New Yorgis, aga on kolinud iga mõne aasta tagant, töötanud mitmel pool. Ta ei pea oma assistente kaua tööl – nad ei kesta rohkem kui kolm kuud. Ta on mu jälgimisnimekirjas ja ma lasen oma turvanõunikul Welchil tema kohta rohkem andmeid otsida.

      Keskendu praegusele, Grey.

      „Noh? Su viimane eine?“

      „Christian, see pole tõesti sinu asi,“ sosistab ta.

      „Kõik, mida sa teed, on minu asi. Räägi mulle.“ Ära loobu minust, Anastasia. Palun.

      Ma pakun vaid tasuta sõitu.

      Ta ohkab närviliselt ja pööritab silmi, et mind närvi ajada. Ja ma näen – ta suunurgas on väike naeratus. Ta püüab minu üle mitte naerda. Pärast kogu seda südamevalu on see nii värskendav, et murrab mu vihast läbi. Nii Ana moodi. Ma naeratan ise ka ja püüan seda varjata.

      „Noh?“ Mu toon on palju leebem.

      „Pasta alla vongole, eelmisel reedel,“ vastab ta vaikselt.

      Jeesus Kristus, ta pole söönud pärast meie viimast ühist söömaaega! Ma tahaks ta põlvele võtta, kohe praegu, siinsamas SUVi tagaistmel – aga ma tean, et ei tohi enam kunagi teda niimoodi puudutada.

      Mis ma temaga peale hakkan?

      Ta vaatab alla oma kätele ja uurib neid, ta nägu on kahvatum ja kurvem, kui oli varem. Ja ma ammutan teda endasse, püüdes välja mõelda, mida teha. Emotsioon, mida ma ei taha, lööb mu rinnus õitsele, ähvardades mind enda alla matta, aga ma tõukan selle kõrvale. Teda vaadates on täiesti selge, et mu suurim hirm pole tõeks saanud. Ma tean, et ta ei joonud end purju ega kohanud kedagi. Vaadates, milline ta praegu on, tean, et ta on olnud üksi, oma voodis, nutnud kogu südamest. See mõte on lohutav ja piinav korraga. Mina vastutan selle eest, et ta on õnnetu.

      Mina.

      Ma olen koletis. Mina tegin seda temale. Kuidas saan ma kunagi teda tagasi võita?

      „Ahaa.“ Sõnad pole kohased. Mu ülesanne tundub praegu liiga hirmutav. Ta ei võta mind kunagi tagasi.

      Võta end kokku, Grey.

      Ma surun oma hirmu alla ja palun teda. „Sa näed välja nii, nagu oleks sa sellest ajast saadik kaks-kolm kilo maha võtnud, võib-olla rohkem. Palun söö, Anastasia.“ Ma olen abitu. Mida ma veel saaksin öelda?

      Ta СКАЧАТЬ