Tumedam "Viiskummend tumedamat varjundit” läbi. Э. Л. Джеймс

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lahti ja ronib mulle sülle. Ta võtab mu pea oma käte vahele, vaatab mulle otse silma ja ta hingamine katkeb.

      „Ma armastan sind, Christian Grey,“ ütleb ta. „Ja sa oled valmis tegema kõiki neid muutusi minu pärast. Mina olen see, kes sind ei vääri, ja mul on nii kahju, et ma ei suuda sinu jaoks kõiki neid asju teha. Võib-olla aja jooksul … ma ei tea … aga jah, ma võtan su ettepaneku vastu. Kuhu ma alla kirjutan?” Ta paneb käe mu kaela ümber ja kallistab mind, ta soe põsk on vastu minu põske.

      Ma ei suuda uskuda, mida kuulen.

      Ärevus muutub rõõmuks. See kasvab mu rinnus, süütab mu pealaest jalatallani, levitades soojust. Ta proovib. Ma saan ta tagasi. Ma ei vääri teda, aga saan ta tagasi. Ma võtan ta ümbert kinni ja hoian teda kõvasti, surudes nina ta lõhnavatesse juustesse, samal ajal kui kergendus ja värviliste emotsioonide kaleidoskoop täidab tühjuse, mida olen kandnud endas sellest ajast peale, kui ta lahkus.

      „Oh, Ana,” sosistan ma ja hoian teda oma embuses, liiga vapustatud ja liiga … küllastunud, et veel midagi öelda. Ta poeb mulle lähemale, ta pea on mu õlal, ja me kuulame Rahmaninovi. Ma mõtlen ta sõnadele.

      Ta armastab mind.

      Ma katsetan seda fraasi oma peas ja südames, nii palju kui sellest alles on, ning neelan alla hirmuklombi, mis kurgus tekib, kui need sõnad minus vastu kajavad.

      Ma suudan seda teha.

      Ma suudan sellega elada.

      Ma pean. Ma pean kaitsma teda ja ta haavatavat südant.

      Ma hingan sügavalt sisse.

      Ma suudan seda teha.

      Peale puudutamise. Seda ma ei suuda. Ma pean tegema nii, et ta mõistaks – ja liiga palju ei loodaks. Ma silitan õrnalt ta selga. „Puudutamine on minu jaoks keeld, Anastasia.”

      „Ma tean. Ma tahaksin aru saada, miks.” Ta hingeõhk kõditab mu kaela.

      Kas rääkida talle? Miks ta peaks tahtma seda jama kuulda? Minu jama? Võib-olla saan talle natuke mõista anda.

      „Mul oli kohutav lapsepõlv. Üks narkolibu kupeldajaid …”

      „Seal sa oledki, väike värdjas.“

      Ei. Ei. Ei. Mitte põletamist.

      „Emme! Emme!“

      „Ta ei kuule sind, sa kuradi tõuk.“ Ta haarab mul juustest ja tirib mu köögilaua alt välja.

      „Ai. Ai. Ai.“

      Ta suitsetab. See lõhn. Sigaretid. See on räpane lõhn. Vana, vastik. Ta ise on räpane. Nagu rämps. Nagu solgitoru. Ta joob mingit pruuni vedelikku. Pudelist.

      „Ja isegi kui kuuleks, pole tal sellest sittagi,“ karjub mees. Ta karjub alati.

      Ta käsi lööb mind vastu nägu. Ja jälle. Ja jälle. Ei. Ei.

      Ma hakkan talle vastu. Aga ta naerab. Ja võtab mahvi. Sigaretiots kumab erepunaselt ja oranžilt.

      „Põletus,“ ütleb ta.

      Ei. Ei.

      Valu. Valu. Valu. Lõhn.

      Põletus. Põletus. Põletus.

      Valu. Ei. Ei. Ei.

      Ma ulun.

      Ulun.

      „Emme! Emme!“

      Mees naerab ja naerab. Tal on kaks hammast läinud.

      Ma judisen, kui mu mälestused ja õudusunenäod hõljuvad koos nagu suits ta äravisatud sigaretist, mis teeb mu aju uduseks ja tirib mind tagasi sellesse hirmu ja võimetuse aega.

      Ma räägin Anale, et mäletan seda kõike, ja ta võtab minust kõvemini kinni. Ta põsk on mu kaelal. Ta pehme soe nahk minu naha vastas toob mind tagasi praegusesse hetkesse.

      „Kas ta oli vägivaldne? Su ema?” Ana hääl on kare.

      „Seda mitte. Ta oli ükskõikne. Ta ei kaitsnud mind oma kupeldaja eest.”

      Ema oli hunnik õnnetust ja see mees oli haige värdjas.

      „Pigem hoolitsesin mina tema eest. Kui ta lõpuks end ära tappis, läks neli päeva aega, enne kui meid leiti. Ma mäletan seda.” Ma sulgen silmad ja näen ähmaselt oma ema tummalt maha vajumas ja ennast teda oma tekiga katmas ja tema kõrval end kerra tõmbamas.

      Anastasia ahmib õhku. „See on nii õudne.”

      „Viiskümmend varjundit.“

      Ta surub mu kaelale õrna suudluse. Ja ma tean, et see pole haletsus, mida ta pakub. See on lohutus, võib-olla isegi mõistmine. Mu armas kaastundlik Ana.

      Ma võtan tema ümbert kõvemini kinni ja suudlen ta juukseid, kui ta end mu käte vahele kerib.

      Kallis, see oli kaua aega tagasi.

      Väsimus saab minust võitu. Mitu magamata ööd, täis õudusunenägusid, on võtnud oma osa. Ma olen väsinud. Ma tahan mõtlemise peatada. Ana on mu unenäopüüdja. Mul polnud kunagi õudusunenägusid, kui ta mu kõrval magas. Ma nõjatun tagasi, sulgen silmad ega ütle midagi, sest pole enam midagi öelda. Ma kuulan muusikat ja pärast selle lõppemist Ana kerget ühtlast hingamist. Ta magab. Ta on kurnatud. Nagu minagi. Ma taipan, et ei saa koos temaga ööd veeta. Ta ei saa siis üldse magada. Ma hoian teda, nautides ta raskust endal, mul on see au, et ta minu peal magab. Ma muigan endaga rahulolevalt. Ma tegin selle asja ära. Ma olen ta tagasi saanud. Nüüd pean teda vaid hoidma, ja see on piisav väljakutse.

      Mu esimene vaniljesuhe – kes oleks võinud arvata? Silmi sulgedes kujutlen ilmet Elena näol, kui sellest talle räägin. Tal on selle kohta palju öelda, tal on alati …

      Ma tean selle järgi, kuidas sa seisad, et sul on mulle midagi öelda.

      Ma heidan Elenale kiire pilgu ning ta erepunased huuled kõverduvad naeratuseks ja ta paneb käed risti rinnale, piits käes.

      Jah, ma’am.

      Sa võid rääkida.

      Mul on Harvardis koht olemas.

      Ta silmad välgatavad.

      Ma’am, lisan kiiresti ja vahin oma varbaid.

      Ahaa. Ta kõnnib ümber minu. Ma seisan alasti ta keldris.

      Jahe kevadõhk paitab mu nahka, aga ootusärevus sellest, mis varsti toimub, paneb iga mu juuksekarva peas püsti seisma. Ja ta kalli parfüümi lõhn. Mu keha reageerib sellele.

      Ta naerab. Kontroll! nähvab ta ja piits hammustab mu reisi. Ja ma püüan, tõesti püüan oma kehaga midagi ette võtta. Ehkki sind tuleks ehk hea käitumise eest tasustada, nurrub ta. Ja ta lööb mind jälle, seekord rinda, aga õrnemalt, palju mängulisemalt. Harvardisse sisse saada, see on СКАЧАТЬ