Valgus tunneli lõpus. Üllatavad tõdemused depressiooni kohta ja kuidas end alatiseks selle haardest vabastada. Brandon Bays

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Soovides tema valu mingilgi moel leevendada – pakkuda talle väikestki lohutust –, tõusin ühel hommikul vara üles ja kirjutasin talle enda arvates armastava, hooliva sõnumikese. Kirjutasin, et mõistan, kui suure surve all ta töötab ja kui raske tal on, aga ma soovitasin tal usaldada Jumalat, kes saab võtta osa ta koormast enda kanda: et ta annaks „oma mured Jumala hoolde“ ja usuks, et teda aidatakse. Tahtsin talle teada anda, et ta pole üksi.

      Keskpäeval tuli isa oma k abinetist välja, ta paistis olevat ahastuses ja meeleheitel. Ta värisevad käed hoidsid minu kirjutatud sõnumit ja ta küsis minult: „Mida sa mõtled selle all, et „anna oma mured Jumala hoolde“?“ Vaatasin talle otsa ja ei osanud midagi vastata. „Isa, ma lihtsalt soovin, et sa suudaks usaldada Jumalat; uskuda, et ta toetab sind ja sa pole selle kõigega üksi.“

      „Aga mida sa mõtled selle all, et „anna oma mured Jumala hoolde“?“

      „Ma ei oska seda seletada, isa.“

      Ta heitis mulle abitu piinatud pilgu, raputas pead ja läks oma kabinetti tagasi.

      Keskpäeval sõitsin bussiga ülikooli, kuid ma ei saanud lahti sügaval sisimas pesitsevast pahaendelisest tundest. Kui olin oma ühikatuppa jõudnud, helises telefon. Minu venna Chrisi hääl kõlas imelikult. Ta ütles: „Brandon, istu maha.“

      „Chris, ära ole nii dramaatiline!“ vastasin mina. „Mis lahti on?“

      „ISTU MAHA!“ karjatas ta. Ja siis lausus ta vaikselt, täiesti emotsioonitult: „Mõni aeg pärast seda, kui sa olid ära läinud, viis isa oma täiuslikult konstrueeritud radarisüsteemi joonised tööle, oli oma laua peale pannud. Ta tuli koju, läks garaaži, võttis köie ja poos end üles… Ta kõlkus seal, kuni Linda ta leidis.“

      Istusin kui puuga pähe saanu. Olin tumm, ei suutnud isegi hingata. Ja mulle meenus mu sõnum anna oma mured Jumala hoolde. Sellel hetkel taipasin, et isa oli selle tähendusest valesti aru saanud. Ta oli sõna otseses mõttes andnud oma mured Jumala hoolde, võttes endalt elu. Olin tapnud omaenese isa.

      Sel hetkel oleksid justkui terasest seinad mu ümber sulgunud. Muutusin tuimaks, tardusin, ma ei tundnud sel hetkel mitte midagi – ei pisaraid, meeleheidet, kurbust, leina, ainuüksi kohutav kõikehõlmav tuimus, millest polnud mingit pääsu. Tundus, nagu oleks keegi ära visanud minu elu võtme.

      Ja alates sellest kataklüsmilisest hetkest elasin järgmised seitse aastat selles tardumuses, mind rõhus pidevalt mingi raskus, millele ma ei osanud isegi mingit nime anda. Valgus ei suutnud läbi tungida sellest hägust, mis minu sees valitses. Ma ei suutnud tunda õnne, mul polnud enam huumorimeelt. Kui keegi oleks mu enesetunde kohta küsinud, ma poleks osanud öelda, et olen tegelikult depressioonis. Ma poleks osanud kirjeldada oma olukorda teisiti kui et see oli kõikehõlmav, ilma igasuguse emotsioonita seisund, olin elutu, rõõmutu.

      Sel perioodil käisin ülikoolis, abiellusin, lõpetasin ülikooli ja kolisin New Yorki, aga see kõik tundus toimuvat kusagil kaugel eemal. Elasin nii, nagu oleks tegemist kellegi teise eluga, lihtsalt läksin justkui vooluga kaasa. Ükskõik kui palju ma ka ei püüdnud, ikkagi olin tuim. Olin oma tõelisest minast emotsionaalselt eraldatud ja ma ei suutnud end üles raputada sellest kõikehõlmavast udust – nagu ma nüüd juba tean – sellest depressioonist, mis oli mu elu üle võimust võtnud.

      Seitse aastat peale seda endassesulgumist leidsin end suvelaagrist New Yorgi osariigi läänepoolses osas. Selleks ajaks olin ma diplomeeritud mitmes valdkonnas, sealhulgas täiendmeditsiini ja enesearengu alal, ja astusin juba kindlalt oma vaimsel rajal. Vaimsetes ringkondades nimetatakse selliseid inimesi otsijateks. Arvan, et vähemalt osaliselt kihutas mind tagant soov leida tagasitee koju, oma tõelise mina juurde, et suudaksin taaskord tunda, kogeda inimelu kõrghetki ja madalseise. Aga ma ei teadnud, kust seda selgust või väljapääsu otsida. See kõik oli maetud liiga sügavale minu sisse ja ma ei ulatunud sinnani.

      Ja ma tegelesingi enda tervendamisega, püüdes taas tervikuks saada ning see teekond viiski mind lõpuks sinna suvelaagrisse. Esindatud olid erinevad valdkonnad: meditatsioon, jooga, herbalistika, toitumine, organismi puhastamine, spiritualism, Ameerika põlisrahva indiaanlaste tarkus koos higistamistelkidega… jne, jne.

      Ühel õhtul peale püha higistamistseremooniat olin just jõudnud oma väiksesse rendimajakesse, kui üks võõras koputas uksele ja küsis, kas minu nimi on Brandon. Mees tahtis minuga rääkida ja küsis, kas ta võib sisse tulla. Olin New Yorgist ja ei kippunud just võõraid usaldama, isegi mitte neid, kes olid minuga samas spirituaalses laagris, ja seega keeldusin viisakalt. Ta küsis: „Kas sinu isa poos end üles?“

      Ja ma ei saanud enam keelduda.

      Kutsusin ta sisse ja pakkusin talle teed. Mees rääkis, et ta on spiritualist ja et ta olevat „saanud sõnumi“ minu isalt. Ta ütles: „Su isa tahab, et sa teaksid, et see polnud sinu süü ja et temaga on kõik hästi.“

      Kui ta ütles need sõnad, et „see pole sinu süü“, siis tundus mulle, nagu oleks keegi võtnud suure peitli ja löönud selle raskesse jääkuubikusse, milleks olin muutunud, nagu jooksnuks suur mõra läbi terve mu olemuse, pealaest jalatallani. See murdis mu kaitsemüüridest läbi ja avas mind emotsionaalselt. Tänasin teda, olles ülimalt rabatud.

      Pärast mehe lahkumist hakkaski jää sulama. Kõik need valamata jäänud pisarad, väljendamata jäänud ahastus, kaotusvalu – kõik see tuli nüüd mühinal välja ja ma nutsin ja nutsin, vabastades nii seitse aastat varjul olnud valu.

      Kolme päeva pärast näis, et mu pisarad on otsa saanud, ja tundsin lõpuks rahu. Näis, et elu oli õnnistanud mind oskusega vabastada kogu sissekuhjunud valu ja andestada endale lõpuks see tegu, mida olin pidanud andestamatuks. Äkki olin taas võimeline tundma, saades ühenduse müriaadi emotsioonidega, mis kõik kuuluvad sellesse rikkalikku inimtunnete spektrisse. Tundsin end vabana.

      Ja kui nüüd kaamera liiguks tollest hetkest tänasesse päeva ja te küsiksite minult: „Kas olete kunagi oma elus depressioonis olnud?“, tahaksin kindlalt vastata: „Ei, ma pole depressiivne tüüp. Olen loomupäraselt päikseline inimene”. Ja see olekski edaspidise elu kohta tõsi, kuigi elasin nood seitse aastat traumast põhjustatud depressioonis, ilma et oleksin suutnud midagi tunda, kõndides vaimuna läbi elu. Ja siis otsustas elu tungida läbi mu kõva kesta, et viimaks saaks pinnale tõusta kogu mu sisse kogunenud valu, et saaksin seda täiel määral kogeda, väljendada, vabastada. Ja mis kõige olulisem, ma suutsin lõppude lõpuks endale andestada.

      Tänu sellele vabastavale kogemusele tuli tagasi mu eluvaim ja ma suutsin taas olla mina ise, suutsin tunda.

      Aastaid hiljem, kui nägin, et sellest suurest kasvajast paranemine oli olnud nagu rännak, sain aru, et olin leidnud õige meetodi meie kõigi jaoks, mille abil saab puhastuda, terveneda ja oma elu muuta; jõuda endasse kapseldumise emotsionaalsete algpõhjusteni ning need täielikult lahendada. Ja siis kaob iseenesest ka meie harjumus end emotsionaalselt elust eraldada. Ja kui jõuame enesele andestamiseni, ja andestame ühtlasi ka elule, siis oleksime justkui saanud loa elada vabamalt, avatumalt, ausamalt. Tunneme, et võime vabalt olla meie ise, elada täiel rinnal, kogedes kõike seda, mida ühel inimesel on üldse võimalik kogeda. See annab võimaluse saada taasühenduse oma elujõuga, tunnetada elus peituvat ilu ja rõõmu.

      Vaatamata sellele, et pean tunnistama, et ma ei suutnud päästa oma isa ning et ma põdesin depressiooni tervelt seitse aastat, tean ma kindlalt, et rännakumeetod annab teile kõik vajalikud teadmised ja ülimalt efektiivse lähenemise, et saaksite end vabastada, et elada taas täiel rinnal ja tunda end elusa ning eesmärgikindlana.

      Kõik see tekitas minus seda raamatut kirjutades suurt elevust. Hoiate käes depressioonist vabanemise СКАЧАТЬ