Kes kardab välgutüdrukut?. Heli Künnapas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see mitme teise koondatud töötaja puhul toimus. Juba neil kordadel teadsin, et ei taha ise samasse olukorda sattuda. Nii valisingi päeva pealt lahkumise.

      Järgmisel päeval helistas Loora, kes minuga samas toas sama tööd tegi. Ta ütles, et olin mõned asjad kabinetti maha unustanud, lubas need pakiga mulle saata ja rääkis, et õpetab just uut tüdrukut välja…

      Loora oli sama üllatunud, kui järgmisel päeval istus minu koha peal uus tüdruk. Esiteks juba seetõttu, et koha koondamine tähendab ju seda, et see ametikoht koondatakse. Tüdruk oli noor ja lobises sinisilmselt Loorale välja, et ta on ülemuse täditütar… või vanatädi tütretütar… no igatahes mingi sugulane. Mind toodi ohvriks, et mingile sugulasele töökoht tekitada… ja seda riigiasutuses. Kohas, mille töötajad peaks kõige rohkem reeglitest kinni pidama.

      Töökoha kaotusest hullem šokk oligi teamine, et tegelikult polnud kogu sellel lool minuga midagi pistmist. Kuigi palk oli niru, siis töökaaslased olid vahvad. Pealegi olin harjunud hommikuti mööda vanalinna tööle jalutama. Kõik need majad ja puud tee ääres olid nii tuttavad… Äkitselt lõigati see kõik läbi.

      Kardo ja töökoht olid läinud. Tallinnas ei hoidnud mind enam miski. Ema kolis pärast mu gümnaasiumi lõpetamist koos mingi uue mehega Soome elama ja töötama. Kord paari kuu jooksul käib Eestis ning siis ikka kohtume. Ülikooli ajal elasin nädalavahetustel Pärnu-Jaagupis vanaema juures. Täpselt sinna ma nüüd suundungi.

      Viskan tortilla ümbrispaberi prügikasti ning väljun tanklast. Mu vanemapoolne auto näeb hetkel tagant vaadates päris nukker välja. Kes oleks võinud arvata, et paari aastaga võib inimesele nii palju kraami kogunega? Tagumistest akendest paistavad vaid laeni ulatuvad kastid ja kotid.

      Libistan ennast ettevaatlikult autosse, et mitte asjade kukkumise laviini tekitada. Koondamise eest saadud rahasumma pangakontol, allkirjastatud lahutuspaber kõrvalistmel mapi vahel ning aastatega kogunenud maine vara kottide ja kastidega tagaistmel ning pagasnikus.

      Tagasi algusse- vallalise ja töötuna Pärnu-Jaagupisse!

      2.Kardo polnud sulle õige mees!

      Vanaema Vaike ja tema pisike korter on alati tormilisematel aegadel olnud minu jaoks justkui väike rahusadam. Ei mäleta, et vanaema oleks kunagi kuri või endast väljas olnud. Ta on alati väga väljapeetult käitunud. Nagu kilpkonn. Selle kõige paremas mõttes. Rahulik ja tasakaalukas.

      Kuigi mul oli vanaema juures väga hea olla, siis väga tihti ma siia ikkagi ei jõudnud. Istun tuttaval diivanil ja joon meega piparmünditeed. Lõpetasin just ülevaate sellest, mis kõik mu elus viimasel ajal on juhtunud. Kogu sellest hirmsast õnnetute juhtumiste reast.

      „Annely, tean, et sa ei taha seda praegu väga kuulda, aga ma nägin juba ammu, et see lugu nii läheb,” naeratab vanaema malbelt, kui olen kogu oma õnnetu loo ära rääkinud. „See oli ammu näha, et Kardost sulle pikaks ajaks kaaslast ei saa!”

      „Kuidas…? Miks… ?” vaatan vanaemale mõistmatult otsa.

      „Kui oled nii kaua elanud kui mina, siis tunnetad selliseid asju,” naeratab vanaema jätkuvalt.

      „Ja miks sa mulle seda varem ei rääkinud?” küsin nõudlikult.

      „Kas sa oleksid mind uskunud? Sel ajal, kui olite veel värskelt armunud ja kõik oli hästi, kas oleksid tahtnud kuulda, et Kardoga te kaua koos ei ole?” vaatab vanaema mulle otsa, pead küsivalt veidi viltu kallutades.

      „Ilmselt mitte,” nõustun. „Aga miks sa nii arvasid?” tahan teada.

      Vanaema silub mõtlikult oma kleiti ja pöörab pilgu aknast välja, justkui mõeldes, mida mulle täpsemalt rääkida.

      „Vaata, Annely, elu üks suur reegel on, et see, kes ennast ei armasta, ei suuda ka teisi armastada. Kardo toitus aplausist. Ta oli populaarne ning see oli tema jaoks oluline. Kui me pereüritustel kohtusime, siis rääkis ta vaid neist asjadest, mis teda ümbritsevate inimeste silmis oluliseks tegi. Tema arvates. Kardo ei näinud teisi enda ümber, vaid soojendas ennast välises päiksepaistes.”

      „Nii kaua, kuni seda jätkus…” lisan mõtlikult.

      „Täpselt! Nii kaua, kuni seda jätkus,” kordab vanaema. „Ja kui väline päikesesära otsa sai, siis polnud tal enam ka sisemist. Kui keegi enam ei plaksutanud, siis saabus tühjus. Kardo enda sees polnud seda mootorit, mis teda sisemiselt käimas hoiaks ja mis ka tema ümbritsevaid inimesi päiksevalgusega soojendaks.”

      „Sa lähed nii filosoofiliseks,” naeratan.

      „See on elu,” kehitab vanaema naeratades õlgu. „Nägin, kuidas sa Kardo kõrval ära kadusid. Sinust sai muusiku naine, mitte Annely kui inimene.”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4QAYRXhpZgAASUkqAAgAAAAAAAAAAAAAAP/sABFEdWNreQABAAQAAABkAAD/4QONaHR0cDovL25zLmFkb2JlLmNvbS94YXAvMS4wLwA8P3hwYWNrZXQgYmVnaW49Iu+7vyIgaWQ9Ilc1TTBNcENlaGlIenJlU3pOVGN6a2M5ZCI/PiA8eDp4bXBtZXRhIHhtbG5zOng9ImFkb2JlOm5zOm1ldGEvIiB4OnhtcHRrPSJBZG9iZSBYTVAgQ29yZSA1LjYtYzEzMiA3OS4xNTkyODQsIDIwMTYvMDQvMTktMTM6MTM6NDAgICAgICAgICI+IDxyZGY6UkRGIHhtbG5zOnJkZj0iaHR0cDovL3d3dy53My5vcmcvMTk5OS8wMi8yMi1yZGYtc3ludGF4LW5zIyI+IDxyZGY6RGVzY3JpcHRpb24gcmRmOmFib3V0PSIiIHhtbG5zOnhtcE1NPSJodHRwOi8vbnMuYWRvYmUuY29tL3hhcC8xLjAvbW0vIiB4bWxuczpzdFJlZj0iaHR0cDovL25zLmFkb2JlLmNvbS94YXAvMS4wL3NUeXBlL1Jlc291cmNlUmVmIyIgeG1sbnM6eG1wPSJodHRwOi8vbnMuYWRvYmUuY29tL3hhcC8xLjAvIiB4bXBNTTpPcmlnaW5hbERvY3VtZW50SUQ9InhtcC5kaWQ6YWQ2YTdlMmYtN2ZhYS03NDQyLTg0ZTQt

СКАЧАТЬ