Jumala nimi on Halastus. Paavst Franciscus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ andnud. Aga Sina ise! Sina ise annad mulle halba eeskuju!’” See ei lähe mul küll kunagi meelest. Kui preester kogeb, et saab nõnda halastust, siis saab ta seda teistelegi edasi anda. Kord lugesin ma üht tolleaegse kardinali Albino Luciani, hilisema paavst Johannes Paulus I jutlust isa Leopold Mandići kohta, kelle paavst Paulus VI oli just õndsaks kuulutanud.Ta kirjeldas umbes sama asja, millest äsja rääkisin. „Kõik me oleme ju patused,” ütles Luciani sel puhul. „Isa Leopold teadis seda väga hästi. Me peame arvesse võtma seda kurba asjade seisu enda kohta: mitte keegi, ei väike ega suur, ei saa väga kaua pattu vältida. ‘Aga,’ nagu ütles püha François de Sales, ‘kui sul on väike eeslike ja see kukub munakividele pikali, mida sa siis teed?’ Kindlasti ei lähe sa seda õnnetukest kepiga peksma, õnnetu on ta juba niigi. Sa pead tal ohelikust kinni võtma ja ütlema:‘Üles, hakkame uuesti minema…Asume nüüd uuesti teele ja oleme järgmine kord tähelepanelikumad.’ Süsteem on selline ja isa Leopold rakendas seda süsteemi täies mahus. Üks minu sõbrast preester läks tema juurde pihile ja ütles: ‘Isa, te olete liiga heldekäeline. Mul on suur rõõm, et tulin teie juurde pihile, aga mulle tundub, et te olete liiga heldekäeline.’ Isa Leopold vastas seepeale: ‘Kes on heldekäeline, mu poeg! Heldekäeline on Issand! Meie pattude eest ei surnud mitte mina, vaid Issand. Kas Ta röövli ja teistega oleks üldse saanudki heldekäelisem olla!” Selline oli kardinal Luciani jutlus Leopold Mandići kohta, kelle hiljem Johannes Paulus II pühakuks kuulutas.

      Veel üks tähtis kuju minu jaoks on isa José Ramón Aristi, sakramentiin, kellest ma olen juba rääkinud, kui kohtusin Rooma kogudusepreestritega. Ta suri peaaegu sajaaastasena 1996. aastal. Ka tema oli suur pihiisa, tema juures käis palju inimesi ja preestreid. Kui ta kuulas pihti, siis andis ta pihtijale kätte oma roosipärjahelmed ja laskis tal hoida näppude vahel nende väikest risti. Siis mõistis ta pihtija pattudest lahti ja lõpuks lasi tal risti suudelda. Kui ta lahkus, olin BuenosAirese abipiiskop. See juhtusVaikse Laupäeva õhtupoolikul. Ma läksin tema juurde järgmisel päeval, Ülestõusmispühal, pärast lõunat. Läksin alla kiriku krüpti.Avastasin, et kirstu juures pole lilli ning läksin lillekimbu järele.Tulin tagasi ja hakkasin lilli siia ja sinna pistma. Nägin, et tema käte vahele olid põimitud roosipärjahelmed, võtsin nendelt ära risti ja ütlesin: „Anna mulle pool oma halastusest!” Sellest hetkest peale on see rist kogu aeg olnud minuga. Ma kannan teda rinnal. Kui mulle tuleb mingi halb mõte kellegi kohta, siis ma puudutan risti. See teeb mulle head. Nii et veel üks näide halastuse preestri kohta, kes teadis, kuidas olla inimestele ligidal ja ravida nende haavu halastades.

      Miks onTeie arvates kõigile inimestele halastust nii tarvis?

      Sest inimkond on haavatud, sügavate haavadega. Ta kas ei tea, kuidas oma haavu ravida või arvab hoopiski, et neid ei saagi ravida. Ja jutt ei ole ainult ühiskondlikus mõttes halbadest asjadest ega inimestest, keda on haavanud vaesus, kõrvalejäetus või mõni paljudest kolmanda aastatuhande orjustest. Inimesi vigastab ka relativism: kõik asjad paistavad olevat ühesugused, üks ja sama. Kõigile inimestele on vaja halastust ja kaasatundmist. Pius XII ütles rohkem kui pool sajandit tagasi, et meie ajastu tragöödia on see, et ta on kaotanud patutunnetuse, teadmise patu olemasolust. Praegu me ise võimendame seda tragöödiat ja arvame, et meie haigus ja patud on ravimatud, et tervendada ja andeks anda polegi üldse võimalik. Meil on täiesti puudu reaalne ja konkreetne halastuse kogemus. See on ka meie elamise aja haprus: me arvame, et lunastuseks võimalust pole; et ükski käsi ei tõsta püsti; et ei ole kedagi, kes avasüli päästaks, annaks andeks, valiks välja, kataks piiritu lepliku armastusega ja tõstaks tagasi oma jalgele. Meil on vaja halastust. Me peame endalt küsima, miks nii palju tänase päeva inimesi, mehi ja naisi, noori ja vanu, igast ühiskonnakihist, käib selgeltnägijate ja ennustajate juures. Kardinal Giacomo Biffile meeldis osundada järgmisi inglise kirjaniku G. K. Chestertoni sõnu: „Kui Inimene on lakanud kummardamast Jumalat, siis ta mitte ei kummarda enam üleüldse, vaid hakkab kummardama kõike.” Kord kuulsin, kuidas keegi ütles: „Minu vanaema ajal piisas ühest pihiisast, aga nüüd käib väga palju inimesi ennustajate juures. Nüüd püüavad inimesed leida pääsemist kust iganes.“

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4QAYRXhpZgAASUkqAAgAAAAAAAAAAAAAAP/sABFEdWNreQABAAQAAABkAAD/4QN6aHR0cDovL25zLmFkb2JlLmNvbS94YXAvMS4wLwA8P3hwYWNrZXQgYmVnaW49Iu+7vyIgaWQ9Ilc1TTBNcENlaGlIenJlU3pOVGN6a2M5ZCI/PiA8eDp4bXBtZXRhIHhtbG5zOng9ImFkb2JlOm5zOm1ldGEvIiB4OnhtcHRrPSJBZG9iZSBYTVAgQ29yZSA1LjYtYzEzMiA3OS4xNTkyODQsIDIwMTYvMDQvMTktMTM6MTM6NDAgICAgICAgICI+IDxyZGY6UkRGIHhtbG5zOnJkZj0iaHR0cDovL3d3dy53My5vcmcvMTk5OS8wMi8yMi1yZGYtc3ludGF4LW5zIyI+IDxyZGY6RGVzY3JpcHRpb24gcmRmOmFib3V0PSIiIHhtbG5zOnhtcE1NPSJodHRwOi8vbnMuYWRvYmUuY29tL3hhcC8xLjAvbW0vIiB4bWxuczpzdFJlZj0iaHR0cDovL25zLmFkb2JlLmNvbS94YXAvMS4wL3NUeXBlL1Jlc291cmNlUmVmIyIgeG1sbnM6eG1wPSJodHRwOi8vbnMuYWRvYmUuY29tL3hhcC8xLjAvIiB4bXBNTTpPcmlnaW5hbERvY3VtZW50SUQ9Inhtc

СКАЧАТЬ