Kelmi autunne. Margaret Moore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jahil ja läksin kogemata nendest lahku,” selgitas Sir Oliver neiu kõrvale kaldale jõudes. Lizette’i loor tilkus vett ja talle ei jäänud märkamata märjad villased püksid noore mehe reite ümber.

      „Kuna mul oli kohutav janu,” ütles Oliver, „jäin ma seisma ja kuulsin teie… pahameelehüüatusi. Väga värvikaid, peab mainima.”

      Püha taevas, ta kuulis mu vandumist, mõtles Lizette. Tavaliselt ei sattunud ta nii kergesti kimbatusse, kuid praegu oli tal küll peaaegu tahtmine, et jõgi tõuseks üle kallaste ja pühiks ta siit minema.

      Üldiselt polnud Lizette’il kombeks punastada, ent nüüd ta tegi seda ja tundis, et peab midagi ütlema. Vähemalt tänama. Ent kahjuks ei tulnud tal sõnad suust – taas ebatavaline –, teda tegi jõuetuks pruunide silmade pilk, mis kuulus mehele, kes oli kahlanud üle jõe tema juurde, otsekui teeks ta iga päev taolisi asju hoolimata jääkülmast veest. „Te võite külmetuda!”

      „Mileedi, ma olen viibinud sageli palju külmemates oludes,” ütles Oliver ligunenud loori ulatades. „Nii armsa daami teenimise nimel ei loe väike külmetus.”

      „Ma… ma tänan teid, söör,” kogeles Lizette.

      Mis minuga ometi lahti on, mõtles ta. Ma pole kunagi niisugune nannipunn.

      Paraku ei suutnud ta selgelt arutleda, leida sobivaid sõnu ega mõelda muust kui sellest, et see on kõige nägusam mees, keda ta on kunagi näinud. „Ma olen väga tänulik, et te loori jõest välja tõite. See on väga kallis loor – õde ütleb, et liigagi kallis – ja mul oleks väga kahju seda kaotada. Õnneks juhtusite teie tulema, kuigi Iirimaa on väga kaugel.”

      Jumal hoidku, mida ma ometi puterdan!

      „Seda küll, mileedi,” ütles Oliver, pruunid silmad lustakalt säramas. „Ja kellega mul on au?”

      Idioot! „Mina olen Lizette.” Mats! „Tähendab, leedi Elizabeth d’Averette.”

      Mees nookas peaga üle Lizette’i õla. „Ja see on teie toatüdruk? Küllap on seal veel teisi, ma loodan, et te ei reisi üksi?”

      „Jah… ei… jah, see on mu toatüdruk. Ja muidugi on mul saatjaskond…” Issake, kui palju neid on? „Viiskümmend meest. Nad on läheduses.”

      „Rõõm kuulda. Ümbruses liigub röövleid ja teie oleksite väga ahvatlev suutäis,” ütles mees, mis muutis Lizette’i kurgu kuivaks ja pani südame kiirelt põksuma.

      „Nii ma kuulsin. Tähendab, et röövlid on liikvel, mitte et ma… ma ei tahtnud eputada… või vihjata…” Ta loobus ja kirus ennast mõttes kohmakuse pärast.

      Sir Oliver naeris vaikselt. „Tagasihoidlikkus ja ilu. Meeldiv kombinatsioon.”

      Püha jumalaema! Kui ta niimoodi silmitseb, olen ma nagu kergemeelne plika ja ajan suust välja igasugu loba!

      Kui see mees oleks teda kabelis piiranud, kes ütleks, kuidas ta siis oleks käitunud?

      „Averette… see on Kentis, eks ole?” küsis Oliver.

      „Jah, nii see on. Kas te olete seal käinud?”

      Milline loll küsimus! Kui ta oleks Averette’is külas käinud, mäletaksin ma teda.

      „Ei, ma pole kunagi Kentis olnud. Kuid ma olen kohtunud õukonnas teie õega.”

      Lizette’i läbis kerge pettumus- ja pahameelevärin. Kui Sir Oliver oli viibinud õukonnas ja näinud tema õde, siis võrdles ta neid – kas või näo poolest – ja Adelaide’i iluga ei suutnud keegi võistelda. Mehed, kes olid palunud Lizette’i kätt, olid kõik üritanud alguses Adelaide’iga ja temalt korvi saanud.

      Oliveri naeratus muutus laiemaks ja Lizette arvas, et mees mõtleb Adelaide’ist. „Ma palusin, et ta koos minuga tuleks, kuid ta keeldus. Üks teine mees meeldis talle rohkem.”

      Lizette’i viha ja kadedus kadusid. Ilmselt jäi mehele Adelaide’i keeldumisest okas hinge – ja Adelaide oskas okkaline olla.

      „Kurb küll,” ütles Lizette naeratades, kui ta enesekindlus oli taastunud. „Miks te mind ei kutsunud?”

      Küsimus oli häbematu ja Lizette ootas naerupurset ja vaimukat vastust, nagu nägusatele õukondlastele kohane.

      Kuid Oliveri näolt kadus naeratus, ta vastas leebe ja vaikse häälega, mis mõjus intiimse hellitusena: „Kas te oleksite nõustunud?”

      Ta vist pilkab? Tal ei saa olla tõsi taga.

      Ent Lizette’i süda tagus nii ägedalt, nagu tahaks rinnust välja karata. Tal tuli õhust puudu. Jumal taevas näeb, et ta on terve elu seiklust otsinud ja nüüd on see siin – lihas ja veres. Nägus ja võrgutav!

      „Mileedi!”

      Lizette oli Keldra täiesti unustanud. Ja Iaini. Kõik muu maailmas peale Sir Oliver de Leslille’i Iirimaalt.

      Ta vaatas üle õla ja nägi nende poole marssivat Iain Mac Kendrenit, mõõk paljastatud ja päevitunud näol vaenulik ilme. Küllap käis Keldra teda kutsumas, sest tüdruk sibas otse Iaini taga.

      Neljakümne viie aastane Iain oli kuulanud terve tee lord Delaponti lossist lahkumisest saadik Lizette’i hädaldamist tõlla rappumise pärast, mis ajavat tal südame pööritama. Ta oli andnud selgelt märku, et Lizette’i koju saatmine on talle vastumeelne, ja sama vastumeelne oli Lizette’ile, et teda koheldakse kui last.

      Hoolimata Iaini sõjakast esinemisest ei lasknud Sir Oliver ennast heidutada ja Lizette’i poole vaadates särasid ta silmad taas kelmikalt.

      „Kes see on?” küsis ta kulmu kergitades. „Ega ometi vihane isa või abikaasa?”

      „Ei!” Lizette köhatas kurgu puhtaks ja jätkas daamilikuma hääletooniga: „Ei, ta on Averette’i garnisoni komandör ja minu saatjaskonna juht.”

      Ta pöördus Iaini poole ja lausus oma arvates autoriteetselt: „Iain, pane mõõk tuppe! See on Sir Oliver de Leslille ja tal pole halbu kavatsusi.”

      Iain jäi seisma, käsi puusal ja mõõtis Oliveri hindava pilguga, kes – nagu Lizette järsku märkas – oli ikka veel märg.

      Tundus, et Oliveri tiitel ei avaldanud Iainile mõju, aga lahingutes karastunud šotlasele oligi raske mõju avaldada.

      „Tere päevast, milord,” urises ta pahuralt. „Kas te reisite üksi? Pisut ohtlik, eks ole?”

      „Nagu ma juba teie meeldivale kaaslasele selgitasin, olen ma kaaslaste seltsis jahiretkel,” vastas Oliver, ignoreerides Iaini järsku ja peaaegu solvavat hääletooni. „Ma läksin neist kogemata lahku. Ja kuna aeg hakkab kiskuma õhtusse, pean ma nad üles otsima, et mitte ööbida metsas ja süüa õhtusöögiks pähkleid.”

      „Me jõuame õhtuks „Rebasesse ja Koera”,” ütles Lizette. „Võib-olla saate saata sealt hommikul sõna, et teiega on kõik korras. Ma ei saa lubada, et te jääte mulle teene osutamise pärast haigeks.”

      Sir Oliver heitis pilgu kahtlustavalt põrnitsevale Iainile. „Ma olen teie hoolitsusest meelitatud, mileedi, kuid tänan, ei.”

      Lizette mossitas suud ja soovis salamisi, et Iain oleks СКАЧАТЬ