Siidrioja. Carla Neggers

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sähvis ja tumenevad pilved tekitasid salapäraselt võikaid varje. Ta tõstis tempot. Ta ei vajanud detailset ilmateadet mõistmaks, et tema poole kandub vastik äikesetorm. Rada jätkus piki Siidrioja metsa. Nagu ta oli oodanud, läks oja laiemaks, kui sellega liitusid väiksemad ojad kergel langusel Quabbini poole.

      Kui rada keeras ümber tohutu suure vana punaste lehtedega puu, nägi ta ees päikesevalgust – mingit laadi lagendik. Samaaegne välgunool ja raevukas kõueraksatus sundis ta jooksma. Puud kõikusid tugevates tuulepuhangutes ja ta kuulis vihma pladinat enda taga metsas. Jämedad vihmapiisad plartsusid mullast rajale.

      Raskelt hingeldades ja aru pidades, kas ta peaks otsima varju mõnes kaitstud kohas metsas, tuli ta välja lagendikule. Ta jäi järsult seisma vana tahumatutest palkidest hoone ees, mille suurus võis olla 30x20 jalga, väikese kividest ja mullast tammi ning vaikse veskitiigi kõrval.

      Pagan võtaks, kui ta ei ole leidnud oma siidrikoda.

      Või igatahes mingit siidrikoda.

      See sarnanes sellega, mis oli kujutatud maalil tema vanaisa kabinetis, kuid oli räämas, ilmselt mahajäetud ja kindlasti mitte uus ega lopsakalt erepunaseks värvitud.

      Teda piitsutas rahe, ebameeldiv meenutus tema vahetust olukorrast. Raheterad olid pennisuurused ja katsid kiiresti maapinna.

      „Ah, pagan.“

      Muidugi oli siin rahe.

      Ta hüppas üles hoone tugeva puitukse juurde, aga sellel oli tabalukk ees. Ta ei suutnud ette kujutada, miks. Kolm väikest akent olid kaetud paksu räpase kilega. Garaažistiilis uks, mis viis ruumi, kus kunagi oli vankritelt õunu maha ja siidrit peale laaditud, oli laudadega kinni löödud.

      Ta teadis, kuidas tabalukku lahti muukida. Tema onu oli ise hoolitsenud, et õpetada talle seda erilist oskust. „Seda võib kasutada ainult enesekaitseks, Sam. Ei mingit sissemurdmist pangakeldrisse või midagi taolist.“

      Ta märkas uksest vasakul pleekinud silte „mitte siseneda“ ja „oht“.

      Välk valgustas taevast ja kõu kajas metsas vastu.

      Ta pidi sisse pääsema.

      Kohe.

      1 New England – Uus-Inglismaa, ajalooline piirkond Ameerika Ühendriikide kirdeosas, mis koosneb Maine’i, New Hampshire’i, Vermonti, Massachusettsi, Rhode Islandi ja Connecticuti osariigist. (Tõlkija)

      Kaks

      Äikesetorm oli äge, intensiivne ja otsesõnu närviajav, aga Samantha kannatas selle tolmuses tühjas siidrikojas välja. Kui vihm lakkas ja äike ilmselgelt ida poole liikus, võttis ta jakitaskust vanaisa plasku ja pidas endamisi aru, kas rüübata kohe või oodata pimeduse saabumiseni.

      Siis haistis ta suitsu.

      Suits? Ta oigas uskumatusest. Kas see lõpetab tema päeva?

      Ta pistis plasku taskusse tagasi ja hingas sügavalt sisse, lootes, et suitsulõhn oli olnud tema kujutlusvõime trikk. Koda koosnes ühestainsast ruumist tahumatute puitseinte, laiadest laudadest põranda ja laega, mille asemel olid avatud sarikad. See läheks leekides taeva poole otsekohe, kui tuli seda tabaks.

      Lõhn ei hajunud ja polnud seega tema kujutlusvõime vili. See oli kindlasti suits.

      Kas võis tuul kanda suitsulõhna lähedal asuva talumaja korstnast?

      Millise lähedal asuva talumaja?

      Ta võis nüüd suitsu maitsta suus, tunda selle kipitamist silmades.

      Samantha sirutas käe jalge ees oleva seljakoti avatud lahtrisse, haaras oma 4x9 tollise dokumenditasku ja libistas selle jaki välitaskusse plaskutasku vastas.

      Veider sisisev heli näis tulevat põranda alt poole tosina vana puidust siidrivaadi kõrvalt, mis olid tõugatud vastu seina. Veel ühe hetke pärast keerles suits, nüüd juba nähtav, põrandalaudade pragude vahelt välja ja hõljus üles sarikate poole, otsekui oleks elav. Samantha põrnitses seda paigale tardunult. Ta ei saanud end petta. Ta oli tules.

      Tal ei olnud minutitki raisata. Ta hüppas tegevusse.

      Ta teadis, et pidi maha jätma kõik – telgi, magamiskoti, toidu, vee, tualett-tarbed, putukatõrjevahendi, esmaabikomplekti, flanellpidžaama ja oma meriinovillast pleedi, ema kingituse. Nii palju siis tähtede vaatamisest ja elu kujutlemisest siin 18. sajandi algul.

      Põrandalaudade vahelt valgus välja veel rohkem suitsu.

      Samantha laskus madalale, pidades meeles, et just seda tuli tõusva suitsuga tulekahjus teha. Ta tõmbas jakikrae üle suu ja nina ning viskus ukse poole.

      Ta võis vanduda, et kuulis leeke enda all siidrikoja keldris.

      Tema silmad olid ähmased ja vesised, ent ta nägi oranži tulekuma põhjaseinal. Nüüd tundis ta tule kuumust. Ootamatut, intensiivset.

      Kui kaua tal aega on, enne kui see vana kuiv puit leekidesse lahvatab?

      Lämmatanud paanikahoo, küürutas ta veelgi madalamale ja köhis, samal ajal kui suits suletud ruumi täitis. Ta jätkas liikumist. Ta pidi siit välja saama, enne kui suitsu sissehingamise tõttu kokku variseb.

      Leegid paiskusid läbi põrandalaudade vaatide kõrval ja roomasid mööda seina üles, hallis valguses eredad ja kohutavad. Tuli ja suits näisid ühinevat, moodustades koletise, valmis õgima kõik oma teel.

      Ta tõusis põlvili ja ahmis õhku. Tema käsi langes jakikraelt, paljastades suu ja nina veelgi rohkemale suitsule. Ta kattis need käsivarrekõverusega ja otsustas roomata kõhuli, kui tarvis… aga ta ei saanud liigutada ega hingata. Seal polnud ühtki võllaroast piraati teda päästmas. Ta pidi end ise päästma. Ta pidi jääma teadvusele, liikuma edasi, tüürima leekidest kaugemale.

      Eesuks paugatas lahti, ehmatades teda.

      „On siin keegi?“

      Mehehääl. Rahustav, kindel, võibolla veidi ärritatud. Või oli see tema ettekujutus või lõik lehekülgedelt, mille ta oma vanaisa kabinetist oli avastanud?

      Samantha püüdis jalule tõusta. „Kapten Farraday?“

      „Rahu. Kas said viga?“

      Ta raputas pead ja pilgutas silmi, kuid ei suutnud fokuseerida – ei saanud näha meest läbi suitsu ja omaenda põletavate pisarate.

      Tugevad käsivarred haarasid ta ümbert kinni. „Hoia madalale,“ käskis ta päästja. „Me peame kiiresti liikuma.“

      Mees oli ta sülle võtnud, enne kui Samantha mõistis, et teda kantakse. Mõne pika sammuga oli ta Samantha uksest välja ja kiviplaatidest trepist alla saanud ning väikese veskitiigi kaldale maha pannud. Samantha vajus külma märga rohtu ning veeres kõhuli, köhides, sülitades, puhast õhku ahmides.

      „On sul meditsiinilisi probleeme?“

      Jälle see mees. Samantha tõusis istukile, silmad ja kurk põlemas ja valutamas. Ta maitses suitsu ja tahma ja tundis, kuidas süda rinnus taob. Ta pilgutas kiiresti silmi, vaadates üles mehe poole, kes seisis tema ja siidrikoja vahel. Ta oli pikk, kõrgudes Samantha kohal. Samantha nägi tumedaid СКАЧАТЬ