Kaotatud suve saladused. Carla Neggers

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ koridori edasi, vähemalt praegusel hetkel. NAK oli eelmise aasta lõpul läinud riiklikuks. Tema ja Noah mõlemad olid selle käigus teeninud terve varanduse, kuid NAK riikliku kompaniina erines sellest kui erafirmast. Varajaste aastate väike meeskond muutus parajasti millekski muuks ja Dylan polnud kindel, milline tuleb seal tema uus roll või kas tal üldse tuleb. Ta oli alati tahtnud minema kõndida, kui Noah teda enam ei vaja.

      Ta vaatas omaksvõetud linna vaadet ja helistas Loretta Wrenthamile, oma advokaadile ja finantsmänedžerile.

      Dylan töötas veel kaks tundi ning sõitis seejärel oma majja Coronado Islandil, kahekorruselisse pruuni stukkkrohviga hoonesse, mis oli ehitatud 1950-ndatel. Neerukujuline bassein maja taga, Vaikne ookean maja ees. Loretta saabus pool tundi hiljem, heitis pilgu Olivia Frostilt saadud kirjakaardile ja fotodele, mille Dylan oli oma kohvilauale seadnud, ja läks otse läbi elutoa klaasukseni, mis viis eesetikule. Viis jalga üheksa tolli, oli Loretta peaaegu sama pikk kui Dylan, sale ja laitmatult rõivastatud. Tema hõbedased lokid olid lõigatud lühikeseks, rõhutades ta suuri pruune silmi, kõrgeid põsesarnu ja tugevat lõuga.

      „Sa pärisid selle maja oma isalt,“ ütles ta, lükates ukse lahti. Ta kandis kalleid teksasid, siidpluusi ja kontsi, mis ei paistnud teda vaevavat, kuid oleksid tapnud enamiku teisi pooles tema vanuses naisi. Ta vaatas tagasi Dylani poole. „Ma eeldasin, et sa teadsid.“

      „Kuidas ma oleksin pidanud teadma?“

      „Ta oli su isa, Dylan. Kas te ei rääkinud neist asjadest?“

      „Ei. Kuidas on hüpoteegiga?“

      „Hüpoteeki ei ole. Ta maksis sularahas. See ei olnud kallis valdus.“

      „Kuidas on omandimaksudega? Ülalpidamiskuludega?“

      „Ma olen omandimaksud su eest ära tasunud. Need ei ole kõrged. Ülalpidamine…“ Loretta tegi grimassi. „Mitte keegi ei ole selles majas mõnda aega elanud. See oli elaniketa, kui su isa ostis selle veidi aega enne oma varajast surma. Ülalpidamiskulud on minimaalsed, ainult piisavalt, et vältida torude külmumist.“

      „Kes oli algne omanik?“

      „Grace Websteri nimeline naine. Ütleksin, et ta on kõige hiljutisem omanik. Maja ehitati aastal 1842. Algne omanik on nüüd kindlasti surnud.“

      „Sulle pakub see lõbu, eks ole?“

      Loretta naeris, lükates ukse pärani. „Oh, jah.“

      Dylan naaldus vastu sohva seljatuge. Tema maja, paari kvartali kaugusel kuulsast hotellist Del Coronado, oli professionaalselt kujundatud kreemikates ja pruunides toonides. Rahulik ja maitsekas, arvatavasti. Ka aed oli professionaalselt kujundatud. Ei mingit kola.

      „Mida sa sellest Grace Websterist tead?“ küsis ta.

      „Mitte palju. Ta on üheksakümnendates.“ Loretta astus etikule, selg tema poole, imetledes vaadet Vaiksele ookeanile. Viimaks pöördus ta Dylani poole. „Tema isa ostis maja 1938-ndatel pärast seda, kui osariik sundis igaühe oma kodulinnast välja, et teha teed Quabbini paisjärvele.“

      See pidi olema too järv, mida Dylan kaardil oli näinud.

      „Quabbin,“ jätkas Loretta, ikka veel ilmselgelt lõbustatud, „on põlisameeriklaste sõna, mis tähendab „paljude vete kohta“ või „vete kohtumist“. See viitab Swifti jõe orule, mida varustasid Swifti jõe kolm haru ja paljud jõekesed – paisjärveks ideaalne asukoht.“

      „Loretta,“ ütles Dylan.

      Naine vehkis täiuslikult maniküüritud käega tema poole. „Preili Websteri esivanemad asusid sellesse orgu 1700-ndate keskpaiku. Kakssada aastat hiljem osteti tema ja ta perekond sunduslikult välja koos kõigi teistega neljas linnas, nii et osariik saaks orule tammi ehitada ja lasta sel täituda värske veega suurlinna Bostoni jaoks. See on üks kõige silmapaistvamaid näiteid eravalduse riigistamisest USA ajaloos. Tahaksin väga nüüd selle juhtumi eest võidelda.“

      Dylanil polnud selles kahtlustki, kuid ta oli segaduses. „Kuidas sa selle kõik teada said?“

      „Internetist. Meie Grace’i tsiteeritakse ühes intervjuus oru mõne viimase elanikuga, enne kui see üle ujutati. Ta on keskkooli inglise ja ladina keele pensionil õpetaja. Ta ei ole kunagi abiellunud.“

      Dylan pidas aru oma täbara olukorra ja Olivia Frosti kirja üle. Ta ei osanud isegi oletada, miks ta isa oli selle maja ostnud või miks oli õues minema visatud külmik.

      Ta läks oma advokaadi ja sõbra juurde etikule. Vibreeriv päikeseloojang täitis taeva ja kumas Vaiksel ookeanil üle tänava. „Mida ma küll teen?“ küsis ta.

      „See on sinu valdus,“ vastas Loretta, vaadates päikeseloojangusse. „Võid teha, mida soovid. Müüa, renoveerida, ära anda. Sisse kolida.“

      „Sisse kolida? Miks ma peaksin sisse kolima?“

      „Ma ei tea. Võiksid alustada puuraiumise ja kitsemurakate korjamisega.“ Ta pani külma tuule eest käsivarred rinnale vaheliti. „Neil vana külmiku piltidel on ju kitsemuraka väädid, eks ole?“

      „Mul pole aimugi, mis need on.“

      „Kitsemuraka väätidel on okkad.“

      Ka teistel väätidel peavad okkad olema, kuid Dylan tegelikult ei teadnud ega hoolinudki. „Mida mu isa selle koha eest maksis?“

      „Sandikopikad. Ta kirjutas tšeki. Maja on lausa vare, kuid selle juurde kuulub seitse aakrit. Knights Bridge on kõrvaline koht, osaliselt selle paisjärve tõttu. See ei ole piirkond, mis kasvas loomulikult mõne suure järve ümber. Quabbinit polnud olemas, kui need linnad asustati. Vaata kaardile. Sa mõistad, mida ma mõtlen.“

      Ta vaatas ja mõistis.

      „Mis selle koha nimi oligi?“ küsis Loretta.

      „Carriage Hilli talu.“

      „Pentsik. Ja omanik?“

      „Olivia Frost.“ Dylan ignoreeris külma tuult, vaadates jooksjaid rannas. „Miks mu isa ostis maja Knigths Bridge’is, Loretta?“

      „See saladus on sinu lahendada,“ vastas naine, lastes kätel külgedele langeda. „Sinu asemel jätaksin magavad koerad lamama ja palkaksin kellegi, kes selle õue ära koristaks, seejärel müüksin koha vaikselt maha või annaksin ära.“

      „Kas sa kontrollid seda Olivia Frosti?“

      „Esimese asjana, kui koju jõuan. Praegu kavatsen teha jalutuskäigu rannas ja nautida päikeseloojangust viimast.“ Ta suundus trepi poole, kuid peatus enne laskumist, vaadates jälle tagasi Dylani suunas. „Sa ei ole ometi mures, et see naine astub seaduslikku tegevusse, ega?“

      „Tegelikult mitte, ei.“

      „Hästi. Üks vana külmik ja kes teab mis veel õues ei ole tõsine mure.“

      „Ma arvan, et nägin ka pesumasinat.“

      Dylan kuulis Loretta naermist kogu tee trepist alla ja üle tänava veeni. Ta läks tagasi sisse, sulgedes ukse kindlalt enda taga. Päikeseloojang hääbus kiiresti. Ta istus sohvale ja võttis kirjakaardi sealt, kuhu ta selle ja pool tosinat fotot kohvilauale oli jätnud. Loretta polnud tahtnudki neid uurida. Polnud mõtet, oletas ta. Ta silmitses СКАЧАТЬ