Kaotatud suve saladused. Carla Neggers
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kaotatud suve saladused - Carla Neggers страница 5

Название: Kaotatud suve saladused

Автор: Carla Neggers

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современные любовные романы

Серия:

isbn: 9789949844807

isbn:

СКАЧАТЬ Hilli talu…

      See oli täiuslik, mõtles ta. Lihtsalt täiuslik.

      Looklev kulunud kattega tee viis peateelt Knights Bridge’i, mida tihti mainiti kui üht kõige ilusamatest väikelinnadest New Englandis. Asudes Quabbini paisjärve ja selle kaitstud veelahkme serval, on linnake viimasel sajandil vähe muutunud, eelkõige välimuselt. Olivia vaatas tuttava maastiku möödumist: valge kirik, telliskividest raamatukogu, raekoda, kaubamaja, kool, puhas linnaväljak seda ümbritsevate klassikaliste majadega, vanim ehitatud aastal 1794, uusim aastal 1912. Kui tema ajalooline maja oktoobris müüki tuli, oli idee muuta see lühipuhkuse kohaks tundunud pigem fantaasia kui realistliku eesmärgina. Sellegipoolest oli ta arvanud, et hoiab oma töökoha ja korteri Bostonis lähemas tulevikus alles.

      Jess vaikis, kui ta keeras kitsale teele linnakeskusest mööda ja tüüris terve rea aukude vahelt läbi ristmikule, kust viis edasi veelgi kitsam tee. Olivia tegi grimassi räämas maja poole nurgal. Kogu see koht oli muutunud pinnuks silmas. Maja, ehitatud 1842. aastal, vajas hädasti remonti, selle valgetelt kitsastelt voodrilaudadelt koorus värv maha, mustadelt aknaluukidelt puudusid terved lõigud, katus oli lohku vajunud. Õu oli veelgi halvem, kui üldse oli võimalik halvem olla, ülekasvanud ja kola täis.

      Selle üks heastav omadus oli maja asukoht, kõige ilusamaid ja ihaldatumaid Knights Bridge’is oma laskuva muru, küpsete varjuliste puude, sirelite, mägiloorberite, ümbritsevate põldude ja metsadega – ning kauguses Quabbini paisjärve kristallselge veega.

      Jess vahetas käiku, keerates vaiksele üherealisele teele. Nad olid linnakeskusest ainult kahe miili kaugusel, kuid see näis kaugemal olevat. „Mark ütleb, et see maja on vist neetud.“

      „Keegi peaks vähemalt selle kola õuest ära koristama. Grace ei ole seda näinud, ega ju? Ta oleks hirmus kurb.“

      „Ma ei usu, et ta oleks siin käinud sellest ajast peale, kui välja kolis.“

      Olivia märkas roostes külmikut külili keset kitsemurakavarsi, sulavat lund ja pruune märgi lehti. Kes tahes selle maja kaks aastat tagasi Grace Websterilt, pensionile jäänud inglise ja ladina keele õpetajalt ka oli ostnud, polnud siin ainsatki asja teinud.

      „Kuidas külmik õues lõpetas?“ küsis Olivia.

      „Ma ei tea,“ vastas Jess. „Arvatavasti poisikesed. Maja on kaks aastat tühi olnud. Seal on pesumasin ka.“

      Tõepoolest oli.

      Olivia oli palunud oma sõbrannal Maggie O’Dunnil, kohalikul toitlustajal selle maja omaniku kohta välja uurida, mida suudab. Seni oli Maggie avastanud ainult selle, et see oli üks vanem härrasmees läänest. Arvatavasti Californiast. Maggie oli siiski kindel, et tema ema Elly, kes töötas linnaametis, saaks nime ja aadressi teada.

      „Miks peaks keegi Californiast ostma maja Knights Bridge’is ja siis kaduma?“ küsis Olivia.

      Jess raputas pead. „Pole aimugi.“

      Websterid olid kolinud Knights Bridge’i rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi pärast seda, kui nad olid sunnitud lahkuma oma kodust ühes Swifti jõeoru linnadest, mis tehti elanikest tühjaks ja ujutati paisjärve jaoks üle. Grace oli siis teismeline. Ta ei abiellunud kunagi ja elas oma perekonna kodus üksinda, kuni linnas avati hooldekodu ja ta otsustas lõpuks sinna kolida.

      Olivia mõtiskles selle situatsiooni üle, kuni pikap rappus mööda teed tema enda maja poole, kalliskivi keset avatud välju, kivimüüre ja traditsioonilist hästi kujundatud maastikku. Kui see maja aastal 1803 ehitati, lookles tee edasi ilusasse orukülla, mis oli nüüd vee all. Neil päevil viis tee Quabbini väravani, seejärel läbi nüüdse metsiku looduse ja viimaks otse järve endasse, meenutades, et nii ilus kui see ka oli, oli see niihästi inimese kui ka looduse kätetöö.

      Jess keeras kruusasele sissesõiduteele. „Kas sa tahad oodata, kuni paps ja Mark töölt tulevad, või hakkame ise maha laadima?“

      „Me laadisime ise peale. Võime ka maha laadida. Juhul kui sul ei ole midagi muud tarvis teha…“

      „Ei. Ma olen terve päeva sinu käsutuses.“

      „Aitäh, Jess.“

      „Pole tänu väärt. Suurepärane, et sa oled jälle linnas tagasi.“

      Olivia väljus autost, taimeistikud käsivarrekõveruses nagu väikesed beebid. Õhk oli külm ja puhas, lõhnates kergelt märgade lehtede järele. „Kodu, kallis kodu,“ sosistas ta, isegi kui tundis paanikatorget oma tuleviku ebakindluse pärast.

      Jess liitus temaga sissesõiduteel. „Siin on nii vaikne. Sa oled linnale lähedal, kuid sealpool…“ Ta peatus ja osutas Quabbini poole viivale teele. „Sealpool, Liv, pole midagi peale kõnnumaa ja vee, miil miili järel.“

      Olivia naeratas. „Ma tean. See on täiuslik.“

      „Nii ütled sa nüüd. Oota kuupaisteta ööl kella kaheni, kui siin oled ainult sina koos nahkhiirte, karude, kotkaste ja puumadega.“

      „Puumade nägemist Quabbini ääres ei ole veel kinnitatud.“

      „Ma ei tahaks olla esimene, kes teda näeb,“ märkis Jess naerdes.

      Nad läksid enne koorma mahalaadimist sisse. Talupoeglik kodune köök algse 1803. aasta ehitise majatiivas oli eredast keskpäevavalgusest üle ujutatud. Tema sõbranna Maggie oli jätnud lõunaeinekorvi ja piimklaasist kannu ajatatud forsüütiaga lauale, nelinurksele täkitud kolatükile, mille Olivia ühelt õuemüügilt oli avastanud, ära remontinud ja soojaks rõõmsaks valgeks värvinud.

      Ta tundis mõningase pinge vabanemist. Tundus peaaegu, nagu see forsüütia naerataks talle. Järsku ei suutnud ta ära oodata, millal saab oma Bostonist toodud kraami majja ja paneb selle tunduma tõelise koduna.

      Jess tõstis šokolaadilaastukoogid, õunad ja riidest salvrätid korvist välja. „Kas kõigepealt lõuna või kõigepealt mahalaadimine?“

      Olivia avas külmiku ning leidis sealt võileivad ja keeratava kaanega teepurgi. Ta naeris õe poole. „Mu kõht on hirmus tühi. Minu küsimus on see, kas me sööme kõigepealt ära koogid või võileivad?“

      Jess ulatas talle kartoteegikaardi, mille oli korvist leidnud. „Maggie jättis sulle kirja.“

      Olivia vaatas oma sõbranna lohakat käekirja: Ema sai infot Grace Websteri vana maja omaniku kohta.

      Maggie oli nime ja aadressi alla kriipsutanud.

      „Dylan McCaffrey,“ ütles Olivia, nime tundmata. „Oled temast kunagi kuulnud, Jess?“

      Õde hammustas õuna. „Mkm.“

      See oli San Diego aadress. Liiga kaugel Knights Bridge’i majavareme omaniku jaoks, et siin elada.

      Olivia libistas kaardi forsüütiakannu serva alla. Ta ei hoolinud, kus Dylan McCaffrey elas või miks ta selle teeäärse maja oli ostnud. Ta tahtis ainult, et mees selle koha puhtaks teeks.

      Kaks

      Kiri oli kirjutatud käsitsi lihtsale, ent elegantsele valgele kokkumurtud kaardile, mida kaunistas punakaslilla ristikupuhm. See tuli koos poole tosina värvifotoga samasuguses ristikupuhmaga ümbrikus. Dylan McCaffrey tõukas tooli tagasi, tõstis oma suuruses kaksteist nahkkingad kirjutuslauale ja silmitses kahekümnenda korruse vaadet San СКАЧАТЬ