K nagu kull. Helen MacDonald

Чтение книги онлайн.

      Saab olema kanakull. Ja edasi läks nii: mu pilk hakkas vältima ühte raamatut, kes elas laua kõrval riiulil. Kõigepealt tundus see nagu pimetähn, silmapilgutus, seejärel nagu uneliiv silmanurgas. Ma vaatasin selle raamatu asukohast mööda väikese ebamugavusvärinaga, mida ma ei osanud õieti seletada. Mõne aja pärast ei saanud ma enam laua taga istuda teadmata, et seal riiulis on see raamat. Alt teine riiul. Punase riidega kaaned. Hõbedaste tähtedega selg. T. H. White. „Kanakull”. Ma tahtsin, et seda raamatut ei oleks seal, ja ma ei tahtnud mõelda, miks ma seda tahtsin, ja õige pea jõudis kõik sinnamaani välja, et see pagana raamat oli ainus asi üldse, mida ma laua taha istudes nägin, ehkki just seda ma ainsana ei vaadanud. Ühel hommikul niiviisi istudes, päikeselaik laual, kohv käeulatuses, arvuti lahti, võimetuna keskenduma, ma murdusin: see on naeruväärne. Kummardusin alla, tõmbasin raamatu välja ja asetasin selle enda ette lauale. See on lihtsalt raamat. Selles ei ole midagi iseäranis kuritahtlikku. Raamat oli vana, veeplekkidega, nurgad kulunud ja hõõrdunud, nagu oleks seda aastaid erinevatesse kottidesse ja kastidesse topitud. Hmm, mõtlesin. Nüüd huvitasid mind mu tunded. Mõtlesin raamatu üle tähelepanuga, libistasin oma tunded sellest üle, nagu katsuksin keelega valutavat hammast. Antipaatia oli peaaegu käegakatsutav, kuid siiski segatud ühe kummalise tajumusega, mille iseloom vajas osadeks lahutamist, kuna ma ei saanud täpselt aru, millest see koosnes. Avasin raamatu ja hakkasin lugema. Esimene peatükk. Teisipäev. Ja siis: Kui ma teda esimest korda nägin, oli ta üks ümmargune kera, mis meenutas kotiriidega kaetud korvi. See oli üks ammune lause, mis kandis enesega ühe teise mina taju. Mitte selle mehe oma, kes tolle lause oli kirja pannud. Ei. Minu oma. Kaheksa-aastase minu.

      Ma olin kondine, justkui liiga pikka kasvu laps, kelle sõrmed olid tindised, kelle kaelas rippus binokkel ja kelle jalad olid plaastreid täis. Ma olin arglik, x-jalgadega, varbad sissepoole pööratud, fantastiliselt kohmakas, spordis lootusetu, koerte ja hobuste vastu allergiline. Aga mul oli kinnisidee. Ja selleks olid linnud. Ennekõike röövlinnud. Ma olin veendunud, et nad on parimad asjad, mis üldse kunagi on olemas olnud. Vanemad arvasid, et see kirg möödub nagu eelmisedki: dinosaurused, ponid, vulkaanid. See ei möödunud. See süvenes. Kuueaastasena püüdsin igal ööl magada, käed selja peale kokku pandud nagu tiivad. See ei kestnud siiski kaua, sest väga raske on magada, käed selja peale kokku pandud nagu tiivad. Hiljem, kui ma nägin pilte Egiptuse pistrikupäisest Horosest kogu selle fajansi ja türkiissinise ja täiuslikult joonistatud triibuga valvsa pärani silma all, tabas mind kummaline religioosne aukartus. Tema oli minu jumal, mitte see, kelle poole me koolis palvetasime: too oli valge habeme ja pika rüüga vana mees. Nädalaid tegelesin salaja oma hereesiaga ja sosistasin kooli kogunemistel „meie isa” asemel „armas Horos”. See tundus olevat sobiv formaalne pöördumine, olin selle õppinud sünnipäevakaarte kirjutades. Kullide käitumine, kullide liigid, kullide teaduslikud nimetused – õppisin need kõik pähe, kleepisin röövlindude pildid oma toa seintele, joonistasin neid ikka ja jälle ajalehtede servale, paberitükkidele, koolivihikutesse, just nagu kutsuksin nad seesuguse tegevusega ellu. Mäletan, kuidas õpetaja näitas meile Lascaux’ koopajooniseid, selgitades, et keegi ei tea, miks eelajaloolised inimesed neid loomi sinna joonistasid. Ma olin nördinud. Ma teadsin täpselt miks, aga selles vanuses ei olnud ma võimeline oma intuitsiooni sõnastama isegi nii mitte, et ma ise sellest aru oleksin saanud.

      Kui ma avastasin, et on olemas veel selline asi nagu jahikullindus, ei olnud see kõik enam nii ebamääraselt religioosne. Teatasin oma kannatlikele vanematele, et suureks saades kavatsen hakata pistrikukasvatajaks, ning asusin õppima kõike vähegi võimalikku selle imeväärse kunsti kohta. Väljasõitudel jahtisime isaga kullindusraamatuid ja üks teise järel need suurteosed meie koju ka jõudsid – need kaugetest aegadest pärit trofeed kasutatud raamatute poodidest, paberkoti sees: Gilbert Blaine’i „Pistrikujaht”, Freemani ja Salvini „Pistrikujaht”, Frank Illingworthi „Pistrikud ja pistrikujaht”, hiilgava pealkirjaga „Hartingi vihjeid kullide kohta”. Kõik poiste raamatud. Lugesin neid ikka ja jälle, talletasin mällu lehekülgede kaupa 19. sajandi proosat. Nende autorite seltskonnas viibimine sarnanes eksklusiivsesse erakooli sattumisega: peaaegu kõik need raamatud olid kirjutatud hulk aega tagasi otsekoheste aristokraatlike jahimeeste poolt, kes kandsid tviidi, käisid Aafrikas jahil ja olid Põhimõtetega. Tegelikult ei koolitanud ma end mitte üksnes kullide treenimise ABC vallas, vaid imbusin alateadlikult läbi ka imperialistliku eliidi eelarvamustest. Ma elasin maailmas, milles Inglise pistrikud lendasid alati kiiremini kui välismaa kullid, kus maastik tähendas mõisu, nõmmesid ja püüsid, ja kus naisi ei eksisteerinud. Need mehed olid vaimusugulased. Ma tundsin, et olen üks nende hulgast, üks väljavalitutest.

      Minust sai kõige hullem jahikullifriik. Koolipäevade vihmastel pärastlõunatel mõtles ema tavaliselt elutoas kohalikku lehte lugusid – kohtuotsustest, kohalikest laatadest, kodanikualgatustest –, sõrmed visalt kirjutusmasinal trummeldamas. Seal kõrval oli pakk Benson & Hedgesi sigarette, tass teed, märkmik, ja tütar retsiteerimas mitte päris täiuslikult meelde jäänud lauseid 19. sajandi jahikullinduse käsiraamatutest. Oli eluliselt tähtis emale selgitada, et koeranahk on küll parim nahk kullile rihma valmistamiseks, ent seda on praegusel ajal väga raske hankida. Et väikepistrikega on see mure, et nad kipuvad oma saaki kaasas kandma; ja kas ta ka teab, et kõrbelistelt aladelt pärit stepipistrike sooritused ei ole Inglismaa kliimas päris usaldusväärsed. Sättides paika järgmist kollast paberilehte ja kopeerpabereid, et need ei liiguks, noogutas ta nõusolevalt, tõmbas sigaretti ja leidis, vältides erakordse võimega ükskõikset või tüdinud tooni, et see kõik on väga huvitav. Õige pea sai minust kullinduse ekspert ja selles oli midagi sarnast ühe vaibakaupmehega, keda ma kohtasin raamatupoes, kus ma kunagi töötasin, ja kes oli omakorda Kreeka-Pärsia sõdade ekspert. Ta oli arglik, veidi kägaras keskealine mees, kellest õhkus mingit seletamatut kaotust; tellides leti ees raamatuid, hõõrus ta käega ärevalt oma nägu. Ma arvan, et lahinguväljal poleks ta kaua vastu pidanud. Aga ta teadis sõdadest kõike, tundis iga lahingut viimseni, teadis täpselt, missugustel mägiteedel olid paiknenud Phokise väeüksused. Mina tundsin samal viisil kullindust. Aastaid hiljem, kui sain endale esimese kulli, olin šokeeritud sellest, mida kujutas endast reaalne elu koos kulliga. Minust sai vaibakaupmees Termopüülide lahingus.

      On 1979. aasta ja mina olen kaheksa-aastane tüdruk raamatupoes. Seisan katuseakna all, pehmekaaneline raamat käes, ja olen ülimas hämmingus. Mida võiks tähendada võrgutamislugu 18. sajandist? Pole aimugi. Loen veel kord tagakaanele kirjutatud sõnu:

      „Kanakull” on lugu visast duellist Mr White’i ja suursuguse kanakulli vahel viimase väljaõpetamise tähe all – see on ülestähendus jõulisest tahete kokkupõrkest, milles metsiku röövlinnu uhkus ja vastupidavus peavad alla vanduma koolmeistrist peremehe peaaegu hullumeelsele tahtejõule. See on koomiline; see on traagiline; see on kaasahaarav. Kummalisel kombel meenutab see mõnd võrgutamislugu 18. sajandist.

      Ikka pole aimugi. Sellele vaatamata oli mul seda raamatut vaja – tolle kaanel oli kanakulli pilt. Ta vaatas altkulmu, silmis võitlusvalmis raev, sulestik mäslemas safrani ja pronksi tormis. Küünised tungisid maalitud kindasse nii jõuliselt, et tundsin oma sõrmedes tumma kaastunde painet. Ta oli kaunis; vastumeelsusest pingul; kõik see, mida laps tunneb, kui ta on vihane, aga on sunnitud vaikima. Niipea kui me koju jõudsime, kiirustasin üles oma tuppa, heitsin kõhuli voodile ja avasin raamatu. Ma mäletan, kuidas ma seal lamasin, küünarnukid voodil, jalad põlvist kõverdatud, ja lugesin esimest korda „Kanakulli” avaridu.

      Kui ma teda esimest korda nägin, oli ta üks ümmargune kera, mis meenutas kotiriidega kaetud korvi. Ent ta oli hirmuäratav nagu äike ja võigas nagu maod inimesele, kes neid ei tunne.

      See oli ebatavaline. See ei olnud sugugi minu seniste kullindusraamatute moodi. Kaheksa-aastane tüdruk luges edasi, kulm kortsus. See ei olnud üldse tema raamatute moodi. See oli raamat kullindusest, mille oli kirjutanud mees, kes tundus olevat kullide pidamises täielik võhik. Ta rääkis oma linnust nagu koletisest ega õpetanud teda sugugi õigesti. Ma olin täielikus СКАЧАТЬ