Teadusest jumalani. Füüsiku teekond teadvuse salapärasse. Peter Russell

Чтение книги онлайн.

      Sissejuhatus

      Oli 1996. aasta kevad. Ma olin kutsutud väikesele seminarile, sügaval California sekvoiametsades, et arutada teadvuse arengu üle. Kui ma istusin seal, kuulates erinevaid debatte meele olemusest, viimastest avastustest neurokeemias ja teooriatest teadvuse päritolust, tundsin end aina enam häirituna. Ma oleksin tahtnud öelda „me oleme kõigest valesti aru saanud“ või midagi sellesarnast. Paraku ei suutnud ma väljendada oma kõhklusi sidusalt ning hästi põhjendatud moel, mis on vajalik, kui keegi tahab, et teda tõsiselt võetaks. Nõnda ma siis taltsutasin oma keelt ja istusin pettunult edasi.

      Mõned nädalad hiljem Los Angelesest San Fransiscosse suunduval lennukil avasin ma vana raamatu, mille peale ma olin hiljuti sattunud. Hollandlasest autor, kes kirjutas 1920ndatel, ei öelnud küll midagi uut, mida ma varem poleks teadnud, kuid ta meenutas mulle taju protsesse ja viisi, kuidas me konstrueerime oma kogemuse reaalsusest. Loetud filosoofia, eriti Immanuel Kant, tuli korraga meelde, niisamuti kui ka minu füüsikaõpingud valguse olemusest ja minu uurimisretked ida filosoofiasse ning meditatsiooni.

      Ühtäkki sai minu frustratsiooni põhjus selgeks. Meil on vaja palju rohkemat, kui uus teadvuse teooria. Me peame ümber mõtestama mõned meie fundamentaalsed eeldused reaalsuse loomusest. See oligi kaemus, mida ma oleksin tahtnud tollel seminaril väljendada. Ma hakkasin kritseldama ja selle ajaga, kui lennuk maandus, oli pilt selge. Kogu meie maailmapilt tuli pahupidi keerata.

      Järgnevate kuude jooksul töötasin ma essee kallal, seades kokku erinevaid tükikesi reaalsuse mudelist, milles teadvus mängis peamist rolli. Selle protsessi käigus avastasin, et järeldused olid tegelikult veelgi sügavamad, kui ma eeldasin. Uus maailmavaade mitte ainult ei muutnud viisi, kuidas teadus käsitles teadvust, see viis ka uuele vaatepunktile vaimsusest ja mis veel üllatavam, ka uuele käsitlusele Jumalast.

      Seemned, mis ma külvasin sellel lennureisil, on nüüd kasvanud selleks raamatuks. Nagu iga uurimisega selliste sügavate küsimuste üle, ei ole ideed lõplikud ja ei saa ka kunagi olema. Need peegeldavad minu praeguseid mõtteid uue maailmavaate põhistruktuurist ja sellest, kuidas teadvus saaks olla pikalt oodatud sild teaduse javaimu vahel.

      Niivõrd, kui see raamat on ideede rännak, mis algab teadusega ja jõuab Jumalani, on see samuti minu enda teekond veidi spirituaalsetest teemadest huvitatud füüsikust teadvuse uurijani, kes hakkab nüüd aktsepteerima, mida on suured vaimsed õpetused juba tuhandeid aastaid öelnud.

      1

      Teadusest teadvuseni

      Inimesed rändavad, et imestada mägede kõrguse, hiiglaslike merelainete, pikkade jõesängide, mõõtmatu ookeaniavaruse, tähtede liikumise üle, kuid üksteisest mööduvad nad ilma imestuseta.

      Südames olen ma alati teadlane olnud. Teismelisena nautisin ma õppimist, kuidas maailm toimib – kuidas heli liigub läbi õhu, miks metallid paisuvad, kui neid kuumutada, miks linad valgendades pleegivad, miks happed söövitavad, kuidas taimed teavad, millal õitseda, kuidas me näeme värve, kuidas lääts murrab valgust, kuidas keerlev vurr püsib tasakaalus, miks lumehelbed on kuusnurkse kujuga ja miks taevas on sinine.

      Mida enam ma avastasin, seda enam ma olin lummatud. Kuueteistkümneselt kugistasin ma Einsteini ja imestasin kvantfüüsika paradoksaalse maailma üle. Ma kaevusin erinevatesse teooriatesse, kuidas universum sai alguse ning juurdlesin aja ja ruumi müsteeriumi üle. Mul oli iha teadmiste järele, täitmatu uudishimu mõista seaduspärasid ja printsiipe, mis valitsevad maailma.

      Samavõrd olin ma intrigeeritud matemaatikast, mida kutsutakse mõnikord teaduse kuningannaks või ülemteenriks. Oli see pendli kõikumine, aatomi vibratsioonid või õhku tulistatud noole teekond, igale füüsikalisele protsessile leidus oma matemaatiline avaldis. Matemaatika alused olid nii elementaarsed, nii ilmsed, nii lihtsad, kuid nendest tuletatud reeglid valitsesid ka kõige keerukamaid nähtusi. Mäletan veel seda elevust, mida ma tundsin, avastades, kuidas üks ja sama baasvõrrand, üks kõige lihtsamatest ja elegantsematest kõigist matemaatilistest võrranditest, valitseb nii valguse levimist, viiulikeele vibratsioone, spiraali keerdumist kui ka planeetide orbiite.

      Mõnele nii igavad numbrid olid mulle maagilised. Irratsionaalsed ja kujuteldavad arvud, lõputud seeriad, määramatud integraalid. Mul ei saanud nendest kunagi küllalt. Ma armastasin viisi, kuidas nad kõik kokku sobisid nagu tükid kosmilisest mosaiikmõistatusest.

      Kõige huvitavam oli see, kuidas kogu matemaatika maailm avanes lihtsa põhjuslikkuse rakendamise tulemusena. Tundus, et see kirjeldab eelkorrastatud universaalset tõde, mis ületab mateeria, aja ja ruumi piire. Matemaatika ei sõltunud mitte millestki, kuid kõik sõltus matemaatikast. Kui sa oleksid minult küsinud, kas kuskil on olemas Jumal, siis oleksin ma osutanud matemaatikale.

      Traditsioonilise religiooni olin ma juba noorena hüljanud. Ma olin kasvatatud üles kui anglikaani kiriku liige, kuid suhteliselt pehmel moel. Nagu paljud perekonnad meie külas, СКАЧАТЬ