Karutapja. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

         „Said nad midagi?“

         „Mida sa…? Ei saanud nad midagi!“ muutus Hedvig korraga vihaseks ning turtsakaks. „Ja mis see sinu asi üldse on?“

         „Ega olegi…“ vastas Asso mornilt. „Miilitsale teed avalduse?“

         „Midagi ma ei tee! Öeldakse veel äkki, et oled ainult kaks nädalat tööl olnud ja juba on sekeldused miilitsaga,“ vastas neiu vihaselt. „Sina ei tohi ka kellelegi midagi rääkida! Said aru?“

         „Kui-das soo-vid,“ venitas noormees ükskõikselt ja krimpsutas nägu. „Olen selle juba niikuinii unustanud.“

         Hedvig korjas laualt kokku kõik, mida ta noormehe näo puhastamiseks ning tohterdamiseks kasutas ja küsis juba rahunenuna, „kas sa kohvi tahad? Mul on oakohvi pakkuda.“

         „Kui see suurt tüli ei tee…“ vastas Asso. Ta polnud oakohvi veel eluski joonud. See oli kallis ja harva saada. Kodus joodi viljakohvi. Siguritega.

         „Kelle puud need on, mis siia toodi?“ küsis Asso kohvi nautides. See oli kohe tüki etem, kui viljakohv, mida ema kodus keetis.

         „Minu puud, talveks,“ naeratas Hedvig taas. „Sovhoos annab igale õpetajale ühe autokoormatäie tasuta.“

         „Ega sa ei saa neid suuri halge endale siia pliidi alla toppida… Need on vaja juppideks saagida ja peenemaks lõhkuda,“ õpetas Asso ja uuris, „kes need sul parajaks tükeldab? Sovhoosi mehed?“

         „Küsin kooli direktorilt, aga ma arvan, et mul pole suuremat soovi siin õues enam ühtegi sovhoosi meest näha.“

         „Kuidas siis saad?“

         „Ma ei tea veel…“

         „Ma võin sul aidata neid saagida ja siis lõhun ära ka…“ pakkus Asso. „Mina lõhun, sina laod kuuris riita…“

         „Ja mida sa selle eest tahad?“ küsis Hedvig huvitatult. „Liigset raha mul ju pole. Ja kui sa millegi muu peale loodad… siis jääb see ära.“

         „Sa lappisid mu silmnägu nii kenasti… Sul on nii mõnusad, soojad käed…“ kohmas noormees häbelikult. „Ja ega ma üksi saagi suurt midagi teha. Saagima peame ju ikka kahekesi.“

         „Mul pole seda sulle-mulle saagi…“

         „Saepukk ikka on?“

         „Saaksin ehk naabri käest laenata…“

         „Ma tuleksin siis paari päeva pärast, ütleme, et laupäeval, sinu juurest läbi,“ otsustas Asso. „Kas sa… palun, kas sa saaksid selleks ajaks välja uurida, kas sovhoosi mehed tulevad su küttepuid saagima?“

         „Ma ei taha ühtegi sovhoosi meest siin õues enam kunagi näha,“ muutus Hedvig taas tigedaks. „Ma ütlesin juba!“

         „Hea küll, olgu-olgu… Tulen laupäeval ja siis otsustame mis neist halgudest saab,“ tõusis Asso laua tagant püsti. Tänas kohvi eest ning juba ukseavas seistes lisas hüvastijätuks, „muidugi, kui sa üldse tahad, et mina aitan sul puud ära teha…“

      III peatükk

         „Miks sa mune tõid?“ imestas Hedvig, kui Asso laupäeva hommikul tema köögilauale väikese korvi asetas. „Ma pole palunud!“

         „Kui me hakkame puid saagima, siis läheb kõht vahepeal tühjaks,“ teadis noormees. „Tühja kõhuga on üpris sant tööd teha.“

         „Mul on  ju kodus süüa…“

         „Mis siis, et on,“ vastas Asso. „Mune võib ikka praadida ja üldse, ega ma ei tulnud siia sinu kulul elama. Ma tulin puid tegema. Sulle appi…“

         „Justkui isa Goriot…“ torkas Hedvig ja muigas, „sa vist ei tea, kes see on… või oli?“

         „Balzaci romaan… Olen lugenud,“ kehitas noormees õlgu ja lisas, „ma ei usu, et sind võiks samastada mõne tema tütrega.“

         „Miks siis mitte?“

         „Ei mina tea,“ vastas Asso ja arvas, et oleks aeg minna õue ja saag halu sisse lükata.

         „Saepuki sain ka! Naabritädilt,“ kiitles Hedvig. „Minu arvates päris korralik.“

         „Kohe uurime,“ oli Asso tõsine ning trepist alla läinud, hakkas rattaraami küljest saagi lahti harutama. See oli tal pakitud pruuni pakkepaberisse ning nööriga jalgratta raami külge kinnitatud. Halgude lõhkumise kirves oli pakiraamil, vanas kandekotis.

         „Noh… anname minna,“ kamandas Asso, kui Hedvig oli teisele poole saepukki asunud ning sae käepidemest kinni võtnud. „Vaatame, kuidas meil koostöö läheb.“

         „Küll ta läheb,“ lubas neiu. „Ma olen tugev! Ja muideks,  ma olen ennegi puid saaginud.“

         Veidi aega saaginud, päris Hedvig nagu muuseas, „tunned sa kedagi Lepiku kooli õpetajatest? Või tead?“

         „Ju ikka…“ noormees ei tahtnud sugugi tunnistada, et ta läheb sügisel Lepiku kooli üheteistkümnendasse klassi. Assole meeldis Hedvig ja tal oli tekkinud üks, enda arvates, väga hea plaan, mis annaks võimaluse isegi armeeteenistusest kõrvale hoida. Ta teadis, et kui mehel on kaks last ja ta on abielus, siis teda armeeteenistusse ei kutsuta. Võib-olla kutsutakse hiljem kordusõppustele, aga see vältab vaid mõne kuu, mitte kaks pikka aastat. Asso lootis neiu endale naiseks moosida. See hulljulge mõte tekkis talle tegelikult juba siis, kui Hedvig tema nägu verest puhastas. Nooriku käed olid nii soojad, pehmed ja hellad…

         „Endel Kaarmet tead?“

         „Tean küll. Lapsed kutsuvad teda Jumbuks.“

         „Miks?“ turtsatas Hedvig. „Naljakas!“

         „Ta on niisugune… jupp. Tagumikust maani pole meetritki,“ naeris ka Asso.

         „Mis siis sellest, et jupp,“ arvas Hedvig. „See-eest on viisakas ja abivalmis mees. Poissmees pealegi!“

         „Poissmees? Sellel poissmehel on kodus kaks väikest poega ja naine töötab tal koolis lauluõpetajana,“ teavitas Asso neidu ning arvas, et too kuradima naistekütt, too jupp Jumbu, oli vististi hakanud Hedvigit püüdma. See värske teadmine kriipis noormehe hinge. See ei lugenud midagi, et ta oma naisevõtuplaanist polnud tulevasele noorikule veel isegi mitte iitsatanud.

         „Valetad!“ ei tahtnud Hedvig uskuda.

         „Ena mul asja valetada,“ kehitas Asso õlgu ning lisas, „kuulu järgi olevat Jumbul siin, alevis, ka kaks naist sihikul. Ühele, kes töötab sovhoosis loomaarstina, olevat ta isegi tite valmis teinud, aga kindel ma selles pole. Kuulujutt! Aga teisest küljest… mingi iva peab selles olema, sest ega kuulujutud tühja koha peale teki.“

         „Mina sind ei usu!“

СКАЧАТЬ