Laps. Fiona Barton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Street ei näinud just kõige parem välja. Ehitusmasinad varjutasid maju, paisates õhku tossu ja tolmu, kui nad sellest Londoni piirkonnast vägisi üht „külakest” rajasid.

      Kontorist jalga lasknud Kate seisatas tänava otsas.

      Ta otsustas keskenduda majadele, kus veel elati. Näis, et selliseid oli järel vaid kaks või kolm. Ta teadis kohalikust lehest, et majad sundvõõrandati pärast pikka planeerimise üle löödud lahingut. Nüüd oli alustatud majade lammutustöödega, nii et tänav nägi välja nagu foto Teises maailmasõjas pommitatud Londonist. Kate leidis, et on õnnega koos, sest planeerijatel, kes olid otsustanud pealinna külakesteks hekseldada, oli tema Ida-Londoni nurk suuresti kahe silma vahele jäänud, ning tema terrass jäi puutumata.

      Nad ostsid üheksakümnendate alguses Steve’iga Hackneysse ühele endisele nõunikule kuulunud maja, olles tänaval esimesed ametlikud uustulnukad. Selsamal õhtul kui nad sisse kolisid, tõi naaber Bet neile maksa-vormirooga, lillelises termopotis, sellises, nagu oli kunagi olnud ka Kate’i vanaemal. Bet kõrgus köögis, hoomates kõike – kokkusobivat keedukannu ja rösterit, vaimukaid külmkapimagneteid –, ja küsis igasugu uudishimulikke küsimusi, kuid nende maailmad puutusid pärast seda haruharva kokku, jõudmata kaugemale soojast „Tere, kuidas läheb?” küsimusest.

      Kui nad olid kutsunud sõpru lärmakatele grillpidudele või alkoholirohketele õhtusöökidele ning aias pudeleid avanud, oli pigem tunda kui kuulda, kuidas naabrid õhku ahmisid. Ent aegamööda saabusid tänavale elama ka teised nendesugused, keda meelitasid jõukohased hinnad, ning tänav nägi esimest läikivmusta välisust, ukse ees potis loorberipuu. Loorberipuu pätsati teisel õhtul ära, kuid sõnum oli edasi antud.

      Nüüd olid alles jäänud vaid naaber Bet ja üks vanapaar tänava lõpust, kõikjal ümberringi üha rohkem pügatud põõsaid ja Rooma kardinaid. Hiljuti sinnakanti kolinud Marks & Spenceri toidupood, mis võttis koha sisse tänavanurgal, kus oli vanasti videolaenutus, näis olevat vanale naabruskonnale viimane piisk karikasse.

      Jumal tänatud, et meie ei pea millegi sellisega silmitsi seisma, mõtles Kate, kui vaatepilti silmitses. Siin haigutasid kahekorruseliste majade sisemused nagu elusuuruses nukumajad, kardinad hädiselt laperdamas. Ainsa märgina inimasustusest paistis tuluke ühes köögis, mis kumas läbi sünge tööstusmaastiku.

      Kate astus ukseni ja laskis kolmest kellast kõige alumist. Selle kõrvale oli käsitsi kirjutatud Walker.

      Vanem naisterahvas avas ukse, piiludes selle tagant närviliselt.

      „Tere. Preili Walker?” küsis Kate esinedes. „Vabandage tülitamast, aga ma kirjutan Daily Postile siinsetest muudatustest artiklit.” Ta otsustas, et ei maini veel beebit. Tasa ja targu.

      Naine silmitses teda hoolikalt ja hindavalt ning tõmbas siis ukse pärani.

      „Tulge. Ruttu. Ma ei taha, et kogu see tolm sisse pääseks.” Ta juhatas Kate’i oma esimese korruse korterisse, ajas tokerja karvaga Jack Russelli diivanilt maha ja noogutas Kate’ile, et too istet võtaks.

      „Vabandan Shorty pärast. Ta ajab karva,” selgitas naine patja pühkides. „Mis ajalehest te olitegi?”

      „Daily Postist.”

      „Oo, ma ostan seda. Kena siis.”

      Kate rahunes. Lugeja. Korras.

      Kaks naist lobisesid akna taga käivatest ehitustöödest, tõstes häält, kui veoauto kallakust üles sõites mürisedes möödus.

      Kate noogutas kaastundlikult ja suunas preili Walkerit ettevaatlikult ehitusplatsi haua teemale.

      „Kuulsin, et töömehed leidsid tööplatsilt laiba,” sõnas ta.

      Vanem naine sulges silmad. „Jah, beebi. Kui hirmus lugu.”

      „Kohutav,” nõustus Kate ja vangutas preili Walkeriga samas rütmis pead. „Vaene mees, kes laiba leidis. Ta ei saa sellest veel kaua üle.”

      „Jah,” nõustus preili Walker.

      „See viib mu mõtted emale,” jätkas Kate. „Tähendab, sellele, kes ta oli.” Ta oli pannud märkmiku käest, andmaks preili Walkerile märku, et nad „vaid räägivad”. Naine polnud nii vana, kui Kate oli alul arvanud. Umbes kuuskümmend, pakkus ta, kuid elust räsitud. Temas oli midagi laadalikku: eredad värvid, mis juhtimas tähelepanu väsinud näolt mujale. Kate pani tähele naise kodus-värvitud vasekarva juukseid ja silmalaugude kortsudesse kogunenud meiki.

      „Kas teil lapsi on?” küsis ta.

      „Ei,” vastas preili Walker. „Lapsi ei ole. Ainult meie Shortyga. Oleme teineteisele seltsiks.”

      Ta paitas vaikides oma lemmikut, koer mõnust värisemas.

      „Armas koer,” valetas Kate. Ta ei sallinud koeri. Ta oli puutunud majade esistel liigagi sageli kokku raevukate elajatega, kes raplesid ja sööstsid ettepoole, nii et rihm pingul, samal ajal kui omanikud neid kinni hoidsid. Alati korrutati üht ja sama: „Ärge kartke. Ta ei hammusta.” Kuid pilk looma silmis ütles, et just seda ta võimaluse korral teeks. Koer põrnitses teda, kuid Kate üritas sellest mitte välja teha.

      „Noh, seda ju ei teata, millal ta maeti, ega?” küsis preili Walker. „Olen kuulnud, et laip võib olla sadu aastaid vana. Võib-olla me ei saagi kunagi teada.”

      „Hmm,” ümises Kate ja noogutas, pea ühele poole kaldu. Seda ta küll kuulda ei tahtnud. „Millal te sellest kuulsite? Olete ainus, kes üle tee elab – küllap märkate kõike,” pakkus ta.

      „Ma pole mingi vana külamutt,” vastas preili Walker häält tõstes. „Ma ei topi oma nina sinna, kuhu pole vaja.”

      „Loomulikult mitte,” üritas Kate olukorda siluda. „Aga ma usun, et politseiautod ja muu, neist oli päris raske mööda vaadata. Ma tean, et mina oleksin küll uudishimust lõhkemas, kui see oleks minu kodu vastas juhtunud.”

      Vanem naisterahvas leebus. „Noh, ma nägin politseid tulemas ja hiljem rääkis üks töömees, John, kes siin asjade eest vastutab, mida nad olid leidnud. Ta oli endast väga väljas. Midagi sellist on väga õudne leida. Kohutav ehmatus. Tegin talle jääteed.”

      „See oli teist kena,” nõustus Kate. „Vahest teab teie sõber John rohkem selle kohta, millal beebi maeti. Või ehk ütles politsei midagi?”

      „Ma ei oska öelda. John nägi seda – tähendab, beebit. Ta ütles, et olid vaid pisikesed kondid. Ei midagi enamat. Hirmus.”

      Kui preili Walker läks teed tegema, võttis Kate märkmiku ja kirjutas üles nii töömehe nime kui tsitaadi pisikeste kontide kohta.

      Pärast kahtekümmet minutit ja kahe suhkrukuubikuga teed suundus Kate ehitusfirma kontorisse, mis asus üksteise otsa kuhjatud soojakute rivis teisel korrusel ja kust avanes panoraamvaade laiuvale segadusele.

      Jässakas teksades mees tõkestas tal uksel tee. „Kas saan kuidagi aidata?”

      „Tere. Kas teie olete John? Rääkisin just preili Walkeriga siit tänavalt ja ta soovitas teiega vestelda.”

      Töödejuhataja ilme pehmenes pisut. „Ta on armas naine. Oli kunagi modell või midagi niisugust. Muidugi tükk aega tagasi. Ta jalutab siit iga päev koeraga mööda ja ajab pisut juttu. Mõnikord toob mulle kooki või muud head. Küllap tunneb end üksikuna, nüüd kui СКАЧАТЬ