Geniaalsed linnud. Jennifer Ackerman

Чтение книги онлайн.

      See on üks moodus, kuidas teadlased üritavad lindude intelligentsust mõõta – uurides laboris, kui kiiresti ja edukalt lind ülesandeid lahendab. Nad püüavad välja mõelda probleeme, mis sarnaneksid nendele, millega lind võib vastamisi seista oma loomulikus keskkonnas – näiteks võime takistusi kõrvaldada või orienteeruda tõkete vahel, jõudmaks peidetud toiduni. Nad lasevad avada lindudel toiduanumaid, vajutades kangile, tõmmates nöörist, lükates kõrvale kaane. Nad mõõdavad aega, kui kaua neil selleks kulub ning kui varmalt linnud ülesannet lahendada püüdes oma taktikat muudavad. (Kui x ei tööta, proovi y-t.) Nad katsetavad taiplikkust, üritades kindlaks teha, kas linnu leitud lahendus on ootamatult tekkinud arusaam (heureka!) või järk-järguline ja refleksiivsem (katse ja eksituse meetod).

      Ometi on see keeruline. Linnu edu või ebaedu võivad laborikatsetes mõjutada väga erinevad muutujad. Indiviidi probleemilahendamise võimekust võivad mõjutada julgus või kartus. Linnud, kes lahendavad probleeme kiiremini, ei pruugi olla arukamad, nad on võib-olla vähem ebakindlad uut tegevust alustama. Seega võib katse, mis on loodud tunnetusvõimete mõõtmiseks, tegelikult mõõta hoopis kartmatust. Kas tangaralane on lihtsalt arem lind? „Kahjuks on nn puhast tunnetusvõimete taset, mida ei mõjutaks lugematu hulk teisi tegureid, väga keeruline mõõta,“ ütleb Neeltje Boogert, Lefebvre’i endine õpilane, kes uurib praegu St. Andrewsi Ülikoolis lindude tunnetust. „Lindude, nagu ka inimeste motivatsioon teha tunnetuskatseid on erinev, samuti erineb see, kui suurt stressi tekitab katseolukord, kui palju segab ümbruskond neid keskendumast ja kui palju on neil olnud kogemusi sarnaste katsetega. Tuline debatt käib käitumisökoloogias selle ümber, kuidas tuleks loomade tunnetust kontrollida – seni ei ole selge lahenduseni jõutud.“

      Mõne aasta eest tuli Lefebvre’ile pähe võimalik teine mõõtmisviis – selline, mis hindaks linnu tunnetusvõimeid mitte laboris, vaid metsikus looduses. Idee sündis juhuslikult ühel jalutuskäigul Barbadose rannal. „See juhtus kohe peale ägedat tormi,“ ütleb ta. „Läksin Hole’i lähedal üle ranna, laguun Holetowni lähedal ajab peale tugevat vihma üle kallaste merre, ning märkasin, et mitusada gupit oli jäänud leetseljakule väikestesse lompidesse lõksu.“ Samal ajal, kui kuivalejäänud kalad hüplesid ühest lombist teise, nägi Lefebvre hall-türanntikateid alla sööstmas ja kalu napsamas, neid puu otsa viimas ja vastu oksa tagumas, enne kui nad kalad ära sõid.

      Hall-türanntikatid on tavapärane Lääne-India kärbsenäppide liik. Nad on hästi tuntud, kuna püüavad lennult putukaid, kuid mitte kalu. See oli esimene teadaolev tähelepanek, kuidas linnud kasutasid oma tavapäraseid jahioskusi täiesti ebahariliku jahisaagi püüdmiseks.

      Lefebvre imestas: „Miks oli türanntikat ainus lind, kes seda suurepärast uut toiduallikat ära kasutas?“ Kas tegu oli eriti intelligentse või uuendusliku liigiga, nagu tihased, kes lahendasid mõistatuse, kuidas saada piimapudelitest kätte koort, õppides avama korke saamaks lahti piimapudelite korkide koodi?

      Võib-olla oleks hea vaadata lindude tunnetuse mõõtmiseks selliseid juhtumeid, mõtles Lefebvre – linde, kes teevad looduses ebaharilikke uusi asju. Selle arvamuse esitasid kolmekümne aasta eest Jane Goodall ja tema kolleeg Hans Kummer. Kahekesi esitasid nad argumendid selle poolt, et mõõta looma intelligentsust, uurides tema võimet leida lahendusi probleemidele oma loomulikus keskkonnas. Nad väitsid, et intelligentsusel on vaja ökoloogilist, mitte laborinäitajat. Seda on võimalik leida looma oskuse kaudu luua uuendusi omaenda keskkonnas, leida lahendus uudsele probleemile või ebaharilik lahendus vanale probleemile.

      Lefebvre avaldas oma tähelepanekud hall-türanntikatite kohta Wilson Bulletini märkmete rubriigis, see väljaanne avaldab ebatavalise linnukäitumise kirjeldusi nii amatöör- kui elukutselistelt linnuvaatlejatelt. Talle tuli mõte, et juhuslike märkmete kogumine ornitoloogiaajakirjadest võiks pakkuda just nimelt selliseid ökoloogilisi tõendeid, nagu Kummer ja Goodall vajalikuks pidasid. Millised linnud on metsikus looduses kõige innovaatilisemad? Tunnetuse eksperimentaalsed ja vaatlusuuringud on olulised, ütleb Lefebvre, kuid säärased taksonoomilised analüüsid annaksid ainulaadse võimaluse ja nende abil saaks vältida mõningaid loomade intelligentsusuuringute puudujääke – näiteks katsevahendite kasutamist, mis erinevad väga suurel määral sellest, mida loom oma loomulikus keskkonnas teeb.

      Lefebvre lappas läbi seitsmekümne viie aasta jagu linnuajakirju, otsides kirjeldusi, kus esineksid märksõnad, nagu ebatavaline, uuenduslik või esmane kirjalikult tõendatud juhtum, ning sai kokku üle kahe tuhande kolmesaja näite sadadest erinevatest liikidest. Mõned neist olid kartmatud tundmatute uute toiduainete avastused: jooksurkägu istumas katusel koolibri toituri kõrval ja nokkimas süüa, suuränn poetamas end Antarktikas hülgepoegade vahele ja rüüpamas nende imetavalt emalt piima, haigrud kugistamas alla jäneseid või vesirotte, pelikan Londonis, kes neelas alla tuvi, kajakas söömas siniraagu või Uus-Meremaal nähtud tavaliselt putuktoiduline moohua pöögilind (Mohoua ochrocephala), kes sõi esmakordselt põõsasliilia vilju.

      Teised näited olid sellest, kuidas geniaalsel viisil toiduni jõuti. Lõuna-Aafrikas kasutas turpial lehmakoogi sortimiseks oksaraagu. Mitmed vaatlejad tõid välja juhtumeid, kus väikehaigur kasutas söödana putukaid, asetades nad kalade ligimeelitamiseks ettevaatlikult veepinnale. Hõbekajakas mugandas oma tavapärast munakukutamise tehnikat jänese püüdmiseks. Novaatorlikemaks näiteks olid valgepea-merikotkad, kes Põhja-Arizonas jäält kala püüdsid. Linnud olid avastanud surnud karpkalade varu, mis oli külmunud jäätunud järvekaane alla. Nähti, kuidas nad toksisid jäässe auke, hüppasid seejärel üles-alla, kasutades oma keharaskust karpkalade aukudest üleslükkamiseks. Üks Lefebvre’i lemmikuid oli kirjeldus Zimbabwe raisakotkastest, kes kükitasid vabadussõja ajal miiniväljade läheduses okastraadiga ääristatud taradel, oodates, et gasellid ja teised rohusööjad ligi jalutaksid ja lõhkeaineid õhiksid. See pakkus lindudele valmis toidukorra, mis oli juba pulbriks tehtud. Vahel juhtus siiski, ütleb Lefebvre, et raisakotkas langes omaenese lõksu ja pomm laskis ta õhku.

      Kui kirjeldused olid kokku kogutud, rühmitas Lefebvre need lindude sugukondade kaupa ning arvutas välja iga sugukonna uuendusmeelsuse määra. Ta korrigeeris ka oma analüüsi, võtmaks arvesse võimalikke segadust tekitavaid muutujaid, eriti uurimispanust – mõnesid liike vaadeldakse lihtsalt sagedamini, seega on suurem ka tõenäosus, et neid nähakse tegemas midagi uuenduslikku. „Ausalt öeldes ei uskunud ma alguses, et see võiks töötada,“ ütleb ta. Kirjeldusi peetakse mitteteaduslikeks, need on teaduskõnepruugis nn nõrgad andmed. „Kui üks kirjeldus on mitteteaduslik, siis kuidas saab kaks tuhat kirjeldust teaduslikuks muutuda? Kuid mina võtsin andmeid sellistena, nagu need olid. Kui andmebaasis oli nõrk koht, siis oli see arvatavasti jaotunud juhuslikult kõigi taksonoomiliste rühmade vahel ega mõjutanud tulemusi. Olen oodanud, et miski süsteemi ümber lükkaks, kuid midagi sellist ei ole esile kerkinud.“

      Kes on Lefebvre’i skaala põhjal kõige nutikamad linnud?

      Vareslased, mis pole üllatav – nende seas paistavad eriti silma kaarnad ja varesed – koos papagoidega. Järgnesid turpiallased, röövlinnud (eriti pistrikud ja kullid), rähnid, sarvlinnud, kajakad, safiirlinnud, jooksurkäod ja haigrud. (Otsingust jäeti välja kakud, kuna nad on öise eluviisiga ja nende uuendusi jälgitakse harva oma silmaga, vaid järeldatakse tavaliselt väljaheidete põhjal.) Tootemil asusid kõrgel ka varblaste ja tihaste sugukondadesse kuuluvad linnud. Madalamas otsas olid vutid, jaanalinnud, trapid, kalkunid ja öösorrid.

      Nüüd astus Lefebvre oma skaalal ühe astme võrra edasi: kas nende lindude sugukondadel, kes ilmutasid looduses rohkelt uuenduslikku käitumist, oli suurem aju? Enamikul juhtudel oli seos olemas. Võtame kaks lindu, kes kaaluvad 320 grammi: ameerika vares, kelle uuenduslikkuse määr on kuusteist, aju kaalub 7 grammi, ning põldpüü, kelle uuenduslikkus on üks, aju kaalub vaid 1,9 grammi. Või kaks väiksemat, 85 grammi kaaluvat lindu: suur-kirjurähn, kelle uuenduslikkus on üheksa, aju kaalub 2,7 grammi, ning vutt, kelle uuenduslikkus СКАЧАТЬ