Piirimaa. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nimi on Desiré Rosenkvist,” ütles Berger. „Võmmi nimi ei saa ometi olla Desiré Rosenkvist. Deer on Desiré lühike variant ja kirjutatakse kahe e-ga. Deer nagu hirv või metskits. Tal on ju hirvesilmad.”

      „Ahah, nii palju siis seksismi tagasitõmbamisest,” ütles Allan ja viskas ta kabinetist välja.

      Berger tabas end naeratamast, kui sammus mööda hämarat koridori ja keeras ära samba juurest, mis andis mõista, et sealt algas avatud kontor. Sinna oligi jäänud ainult Deer. Naine tõstis pilgu ja vaatas Bergerile otsa.

      „Said sõimata?” küsis ta.

      „Kõvasti,” kinnitas Berger. „Näiteks kästi mul lõpetada sinu Deeriks kutsumine.”

      „Ta võiks ka minu arvamust küsida.”

      „Sest kaalul on ju sinu heaolu.”

      Naer. Nõrk, rohkemat polnud vaja.

      „Kuula,” ütles Deer veidi aja pärast ja tegi arvutis klõpsu.

      Arvuti ütles selle peale üpris ägeda naisehäälega:

      „Ma olen muideks täitsa kindel, ma nägin just präägu seda, teate küll, seda tüdrukut, läbi akna … No ma ei ole ju päris kindel, et see oli tema, aga tal oli kaelas see, ma ei tea, roosa nahkpael selle viltuse kreeka ristiga, ma ei tea, kas see on õigeusklike oma, aga ta on ju loomulik blondiin, tal ei saa kreeka juuri olla.”

      Deer peatas sõnadevalingu ja küsis:

      „Mida see „roosa” siin tähendab?”

      Berger kehitas õlgu ja ütles:

      „See otsustas asja. Selle peale me liikvele läksimegi.”

      „Jaa,” lausus Deer mõtlikult. „See polnud ju kreeka rist, vaid vene oma, aga õigeusklike oma küll, nii et seda võis ta meediast näha. Aga mitte seda, et nahkpael oli roosa, seda me neile ei öelnud. Kui lähedal peab inimene seisma, et näha, et kellelgi on kaelas roosa pael?”

      „See naine ei seisnud mitte kuskil,” ütles Berger. „Sest mingit naist pole olemas.”

      Deer silmitses teda viivu ja pani siis helifaili uuesti käima:

      „Ah jaa, aadress, jajah. No see viimane maja metsa ääres, varemete kõrval, mulle ei tule präägu meelde, mis tänav see on, aga see mees, kes seal elab, on igavene mats, teda pole kunagi näha, ja kui on, siis põikab kõrvale. Vaat tema oleks küll võimeline …”

      Deer katkestas ettemängimise ja sõnas:

      „Pärast tuleb tänava nimi talle muidugi meelde ja ta ütleb meile täpse aadressi. Kriminalistide hinnangul tehti kelder tühjaks vähemalt kaks ööpäeva tagasi, arvatavasti veel varem. Niisiis ei saanud see tänahommikune tunnistaja Ellenit just präägu läbi akna näha. Tunnistaja väidab, et elab samas piirkonnas, ja selles naabermajas, mille aadressi ta ütles, elab tõesti keegi Lina Vikström. Lina Vikströmi ei saanud me kätte, sest ta viibib Kagu-Aasias. Ilma mobiiltelefonita eneseotsingureisil. Väga joogalik.”

      „No näed,” ütles Berger. „See on midagi uut.”

      „See, et ta nimetas ennast tolleks kättesaamatuks Lina Vikströmiks, näitab kohalike olude head tundmist.”

      „Ja üht-teist veel.”

      „Põhiküsimus on aga mitmeharuline,” ütles Deer. „Kas tal on naissoost kaasosaline? Kas tunnistaja hääl on hoopis röövija enda hääl, mis on häälemoonutajast läbi lastud? Või ongi meie röövija naisterahvas?”

      „Helieksperdid ei ole midagi öelnud?”

      „Veel mitte. Aga kui on kasutatud häälemoonutajat, siis on tänapäeval teatud võimalused algset häält taastada.”

      „Ma kahjuks eriti ei looda,” ütles Berger. „Kui eksperdid saavadki algse hääle kätte, on ka see võltsing. Ühel või teisel moel. Ta jätab jälgi ainult siis, kui tahab jälgi jätta. Kui see täidab mingit funktsiooni.”

      „Nii et ühtki naisterahvast ei ole asjasse segatud?”

      „Mina pakun, et ei ole. Ta tegutseb üksi.”

      „Aga see ei ole tal esimene kord? Sa jõudsid jälle liiga hilja kohale?”

      Berger hammustas keelde. Ta suunas Deeri laualambi kõrval paikneva valge tahvli poole. Seal oli kogu juhtum üles tähendatud. Nii palju, kui seda oli. Kolm nädalat ja mitte ühtegi asjalikku juhtlõnga, selle koha pealt oli Allanil õigus. See-eest hulganisti tupikuid.

      Ainult sellepärast, et keelduti ajalooliselt mõtlemast.

      Berger lasi valgusvihul rännata üle märkmelipikute, fotode, tšekkide, dokumentide, joonistuste ja noolte virvarri. Kõik oli käsitsi tehtud, vanamoodsalt, ilma igasuguse elektroonikata. Viimaks peatus laualambi tuhm valgusvihk kahel pliiatsijoonistusel. Berger laskis lambi lahti, läks tahvli juurde ja võttis joonistused magnetite alt ära. Ta pani need Deeri klaviatuurile ja üheskoos silmitsesid nad kaht stiliseeritud mehenägu. Deer osutas parempoolsele fantoompildile ja sõnas:

      „See on meil olnud esimesest päevast saadik. Kaubikuga mees, keda nähti enne Ellen Savingeri koolipäeva lõppu Östermalmil koolimaja juures. Kaks teineteisest sõltumatut tunnistajat kinnitasid üksmeelselt selle rekonstruktsiooni sarnasust. Ja nüüd on veel see uus pilt, Märsta naabri ütluste järgi, tema on siiamaani ainus, kes seda „metsa ääres elavat matsi” üldse näinud on.”

      „Ja mida sa nendest järeldad?” küsis Berger.

      „Kui see on üks ja sama mees, siis puuduvad tal igasugused isikupärased näojooned. See on lihtsalt neljakümneaastase valge mehe standardpilt. Teisest küljest annab see meile vähemalt vanuse ja etnilise päritolu. Ja peab ütlema, et see vastab ootustele.”

      „Veel midagi?”

      „Ei midagi,” ütles Deer pead raputades.

      „Kas ta näeb algaja moodi välja?”

      „Selle kohta on vist küll võimatu midagi öelda.”

      „Kui see on õige isik, siis pole see tal esimene kord, ja ka sina näed seda, Deer, nagu ma aru saan. See on talle näkku kirjutatud.”

      „Sa puistad nagu varrukast sedasorti raudseid tõendeid, mis Allanile väga meeldivad. Räägi nüüd, mida sa oled enda teada hoidnud, juhtides samal ajal hoopis teistsugust juurdlust.”

      Ja hirvepilk.

      Berger teadis väga hästi, et see ei olnud nõrkuse märk, vaid üks Deeri tõhusamaid vahendeid.

      „Allan keelas selle otsesõnu ära,” ütles ta. „Ja midagi niisugust ei ole, mis oleks meie juurdluse suunast kõrvale kaldunud.”

      „Mis ajast sa Allani keeldudest hoolid?”

      „Sellest ajast, kui ta ähvardas mulle kinga anda.”

      Nad vahetasid hämaruses kiire pilgu. Deer tegi grimassi, Berger suunas laualambi uue politseijoonistuse poole.

      „Erik Johansson?” lausus Berger ja põrnitses pilti. СКАЧАТЬ