Tähtajaline elu. 1. osa. Heli Künnapas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mina lähen San Franciscosse, kuid Jaanika üles Seattle’isse. Need on teineteisest ikka metsikult kaugel, nii et ülejäänud aasta me ei kohtu väga tihti,” selgitas Sirle.

      „See on jah ikka mitmed tuhanded kilomeetrid,” lisas Jaanika.

      Turtsatasin naerma.

      „Mis on?” vaatasid mõlemad mulle arusaamatult otsa.

      „Saate aru, me arutame, et linnad on teiseteisest metsikult kaugel, sest nende vahe on tuhandeid kilomeetreid. Aga kas te Euroopas üldse mõtleks külla minna sõbrannale, kes elab mitu tuhat kilomeetrit kaugemal?” selgitasin mõtet, mis kogu eelneva vestluse peale oli mu peas keerlema hakanud.

      Sirle ja Jaanika itsitasid mu mõtte peale.

      „Näed, me mõtleme juba täitsa ameerikalikult,” noogutas Jaanika tunnustavalt. „Ja kuhu sa ise lähed?”

      „Mõned tuhanded kilomeetrid teist veel teisele poole. Connecticuti.”

      „Oeh, see on ju hoopis siin kaldal,” vajus Jaanika jälle näost ära. „Ma nii lootsin, et mõnigi eestlane mulle lähemale jääb… Nüüd olen seal Seattle’is täitsa üksi.”

      Sain aru, et Jaanika oli veel vähem valmis kodumaalt lahkuma kui ma ise. Või oli asi selles, et ma ei tulnudki sellele mõttele, et korraga võiks siit mitu eestlast minna? Nii olin ennast juba ette valmistanud mõttega, et eestlastega järgneval aastal väga kokku ei puutu. Jaanika oli aga ilmselt lootnud muud.

      „Ära nüüd nukrutse. Jõua kohale, siis näed, kas ja kui palju eestlasi Seattle’is on. Ja pealegi võid meile ju alati helistada, nii et pole hullu midagi!” patsutas Sirle teda õlale.

      Ma ei saanud veel aru, kui kaua nad on teineteist tundnud, kuid nägin, et Sirle oli ära taibanud Jaanika vajaduse pisukese poputamise järele ning täitis oma ülesannet korralikult.

      3

      Üheskoos lobisedes möödusid tunnid kiiresti ning peagi kutsutigi meid lennukile.

      Olime juba eelnevalt tuvastanud, et agentuuris siiski teati, et me kõik korraga läheme, nii et piletid olid meil kõrvuti. Haarasin lennukisse sisenedes kaasa ühe eksemplari pea kõigist pakutud ajalehtedest, sest eesootav kaheksatunnine sõit tundus hirmutavalt pikk. Nii tuligi peale istekoha leidmist oma väike spordikott eesistuja tooli alla mahutada, mis polnud mingi probleem, ning seejärel eesti- ja inglisekeelsed ajalehed eesistuja seljatoel olevasse taskusse toppida, mis oli hulga keerulisem, sest lehti oli tõesti suur hunnik.

      Istusime Sirle ja Jaanikaga keskmises reas kõrvuti. Jaanikast vasakule jäi veel kaks istet. Mõlema akna all oli samuti kaks istet.

      „Suur,” nentis Sirle lühidalt ringi vaadates.

      Me polnud keegi varem nii suure lennukiga lennanud. Mina polnud õigemini üldse varem lennanud, nii et lahkumisärevusele lisandus veel ka ootus uue ehk lendamiskogemuse ees.

      Suur osa lennuajast jäi meie jaoks öötundidele, nii et lobisedes, lehti lugedes, telekast filme vaadates ja magades möödus reis ootamatult kiiresti.

      „Palun kinnitage turvavöö! Me hakkame maanduma. Kell on kohaliku aja järgi kümme õhtul ning on 10. oktoober,” teavitas meid inglise keeles piloodi ragisev hääl lennuki kõlaritest.

      Vaatasin oma käekella – viis hommikul! Pole ime, et olin nii sügavalt magama jäänud ega teadnud viimastest tundidest midagi.

      „New York, New York, siit me tuleme,” naeratas Sirle kelmikalt.Uskumatu hakkas teoks saama – me maanduma Ameerikas! Maal, mis tundus alati nii kättesaamatu. Ainult kõige rikkamad suutsid sinna reisida. Nüüd aga olen mina üks nendest, kes lennuki maandudes oma jala sellele tõotatud maale tõstab. Maale, kus kõik on võimalik.

      Kuigi lennureisigi ajal oli mõnel korral mu silme ette kerkinud pilt Krisist või sadamas mulle lehvitavatest vanematest, vennast ja õdedest, siis nüüd oli see kõik tagaplaanile lükatud. Tundsin endas puhast uudishimu ja avastamisrõõmu.

      „Ärge ära kaduge,” muretses Jaanika, kelle silmis olid tärkamas järjekordsed paanika alged. Tundus, et reisimine iseenesest ei valmistanud talle sugugi rõõmu.

      Suundusime lintide taga sildikestega ootavate inimeste koridorist läbi ja otsisime hoolega meid ootavat Au Pair in America kirja. Inimeste käes olevatel erineva suuruse ja välimusega sildikestele oli kirjutatud aga igasuguseid muid inimeste ja firmade nimesid, mitte aga meile vajalikku. Lõpuks nägime väljumiskoridorist eemal ühe lennujaama posti juures askeldamas keskealist prouat, kelle käes aegajalt vilksas meile sobiliku kirjaga silt, kui ta samal ajal mingite paberitega sahmerdas ning ennast ümbritsevate tüdrukutega midagi rääkis.

      „Well, viimased on ka kohal,” teatas ta inglise keeles, samal ajal meile oma täiuslikult valge hambareaga naeratades. „Nüüd võime liikuda. Lähme bussi peale!”

      Naine vaatas ringi, kas kõik teda ümbritsevad tüdrukud said oma kotid ja kohvrid kätte, tõstis Au Pair in America sildi kõrgele ning hakkas väljapääsu poole liikuma, meie kuulekalt järel.

      Mingit Ameerika-tunnet küll veel polnud, pigem kanakarjas emale järgnevate tibude tunne. Püüdsin suures rahvaste saginas nii meie juhti kui ka Sirlet ja Jaanikat silmas pidada. Õnneks polnud minul raskusi oma koti vedamisega, küll aga said nii mu uued sõbrannad kui meie juhiga varem koos olnud tüdrukud oma kohvreid tassides palju vaeva näha.

      „Selle nimi ongi vist rahvaste paabel,” torkas mulle bussis enda ümber ringi vaadates kusagilt pähe kunagi kuuldud väljend. Tundus, et siia oli kokku kogutud tüdrukuid üle terve maailma. Minu ees istus kas Hiinast või Jaapanist pärit neiu. Minu jaoks ei olnud erilist vahet, sest teadsin vaid, et kusagil seal kandis pilusilmsed inimesed elavad, aga sellega mu ebaprofessionaalsed teadmised piirdusid. Teisel pool istus tõmmu, pikkade lokkis juustega Brasiilia, Argentiina või mõne muu taolise päritoluga tüdruk. Sirle ja Jaanika olid ennast kõrvuti minu taha sättinud. Nende selja taga aga istus minu jaoks üks eksootilisemaid reisijaid – täiesti mustanahaline tüdruk… neeger.... või kuidas ma peaksingi ta kohta ütlema? Ma tean küll, et neeger ei tohi öelda, aga lihtsalt must, nagu inglise keeles, ei saa ma ju ka otsetõlkes ta kohta öelda, sest meie jaoks tähendaks see räpast või pesemata inimest. Ma ei julgenud kauaks jõllitama jääda, eriti kuna juba ta jõudis mulle põgusalt naeratada. Äkki olin mina tema jaoks sama eriline? Ja siis loomulikult veel hulk seletamata päritoluga eurooplasi, kes nägid välja sarnased ja samas nii erinevad.

      Nii et bussis istuva umbes kahekümne neiu seas oli tõesti erinevate maailmajagude ja erinevate riikide esindajaid. Meile vastu tulnud proua tutvustas ennast kui siinset agentuuri esindajat ning kontrollis seejärel nimepidi kõik kohalolijad üle. Mõne nimega oli tal päris palju pusserdamist ning mõni tüdruk ei saanud tükk aega aru, et just tema nime hüüti. Minul seda probleemi polnud, sest oma rahvusvahelise nimega Rebecca peaksin siin ilusti hakkama saada.

      „Nüüd sõidame hotelli, kus teid ootab ees kolmepäevane koolitus!” teatas meile vastu tulnud proua, kes oli korraks küll ka enda nime öelnud, kuid ma ei saanud sellest aru ning loomulikult ei jäänud see mulle siis ka meelde.

      Bussi liikumahakkamine oli märgilise tähendusega – me oleme tõesti siin, kõik toimib, meie aastane lugu saabki päriselt hoo sisse!

      Lasin veel pilgu üle bussi. Igaüks istus vaikselt oma istmel. Peale Jaanika ja Sirle istusid kõik teised üksinda, nii et keegi ei lobisenud. Mõni vaatas unistavalt СКАЧАТЬ