Raskem tee. Ли Чайлд

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei kõssanud.

      „Mida sisaldas auto?” päris Reacher.

      „Jutustage mulle oma teenistuskäigust,” ütles Lane.

      „Ammugi otsas. Selle tähtsaim tunnus.”

      „Teie viimane auaste?”

      „Major.”

      „Armee kriminaaljälitus?”

      „Kolmteist aastat.”

      „Uurija?”

      „Jah, valdavalt.”

      „Kas tasemel?”

      „Üpriski.”

      „Kas saja kümnes eriüksus?”

      „Muist aega. Teie?”

      „Rangers ja Delta. Pihta hakkasin Vietnamis, lõpetasin esimeses Lahesõjas. Alguses nooremleitnant, lõpuks kolonel valmis.”

      „Mida sisaldas auto?”

      Lane pööras pilgu ära. Püsis tükk aega liikumatult ja vagusi. Keeras siis pilgu tagasi, nagu oleks jõudnud otsusele.

      „Teil tuleb mulle sõna anda,” lausus ta.

      „Mille kohta?”

      „Ei mingeid võmme. Sest politseisse minek on nagunii teie esimene soovitus. Aga mina keeldun ja teil tuleb mulle tõotada, et te ei lähe politseisse minu selja taga.”

      Reacher kehitas õlgu.

      Ütles: „Hüva.”

      „Öelge välja.”

      „Ei mingeid võmme.”

      „Korrake.”

      „Ei mingeid võmme,” kordas Reacher.

      „On teil eetilisi vastuväiteid?”

      „Ei ole,” ütles Reacher.

      „Ega ka FBI-d või muud seesugust,” täpsustas Lane. „Me õiendame ise. Mõistate? Kui murrate sõna, pistan teil silmad peast. Lasen teid pimedaks teha.”

      „Teil on imelik moodus sõpru hankida.”

      „Ma otsin abi, mitte sõpru.”

      „Mina olen sõnapidaja mees,” ütles Reacher.

      „Öelge, et te mõistate, mis teid sõnamurdmisel ootab.”

      Reacher vaatles tuba. Seedis kogu stseeni. Ahastusse uppuv õhustik ja kuus erivägede veterani, kõik tulvil summutatud ähvardust, kõik karastunud ja kalgid, kõik vahtimas teda, pilgud täis üksuse kambavaimu ja vaenulikku usaldamatust sissetrügija suhtes.

      „Te pistate mul silmad peast,” ütles ta.

      „Võite mind uskuda,” rõhutas Lane.

      „Mida sisaldas auto?”

      Lane nihutas käe telefoni juurest. Korjas pihku raamitud foto. Tõstis selle mõlema käega ja surus kõrgele rinnale, nõnda et Reacheril oli tunne, nagu põrnitseksid teda korraga kaks inimest. Ülal Lane’i kahvatud murelikud näojooned. Ning allpool klaasitud naisterahvas – hingemattev klassikaline iludus. Tume juus, rohelised silmad, sarnakad põsed, roosinuputaoline suu, pildistatud eksperdi kirglikkusega ja trükitud meisterlikult.

      „See on mu abikaasa,” ütles Lane.

      Reacher noogutas. Ei lausunud musta ega valget.

      „Tema nimi on Kate,” ütles Lane.

      Keegi ei iitsatanud.

      „Kate jäi kadunuks eile hilishommikul,” jätkas Lane. „Telefonikõne tuli pärast lõunat. Helistasid tema röövijad. Nad nõudsid raha. Seda auto sisaldaski. Te nägite pealt, kuidas üks mu abikaasa röövija käis lunaraha järel.”

      Hauavaikus.

      „Nad lubasid ta vabastada,” ütles Lane. „Ja möödas on kakskümmend neli tundi. Ja rohkem pole nad helistanud.”

      KOLM

      Edward Lane pakkus raamitud fotot otsekui ohvriandi, mida Reacher astus lähemale vastu võtma. Valguse püüdmiseks kallutas ta fotot. Kate Lane oli kahtlemata ilus. Lausa hüpnootiline. Oma mehest võib-olla kaks aastakümmet noorem, niisiis veidi üle kolmekümne. Küllalt vana, et olla väljakujunenud naine, ja küllalt noor, et olla veatu. Pildil puhkas naise pilk millelgi, mis jäi vahetult trükiserva taha. Silmis loitis armastus. Suu näis valmistuvat laiaks lahvatavaks naeruks. Kuna fotograaf oli tabanud esimese tillukese naeruvirve, mõjus poos dünaamiliselt. Liikumatu pilt jättis mulje, nagu ärkaks see iga hetk ellu. Ideaalne fookus, teravus, detailitunnetus. Reacher ei teadnud fotograafiast palju, aga teadis, et hoiab käes tippklassi toodet. Juba raam üksi võis maksta tema kunagise armeeaegse kuupalga.

      „Minu Mona Lisa,” ütles Lane. „Nõnda mõtlen ma sellest pildist.”

      Reacher ulatas foto tagasi. „On see hiljuti tehtud?”

      Lane kohendas pildi taas telefoni kõrvale püstiasendisse.

      „Vähem kui aasta eest,” ütles ta.

      „Miks te võmme väldite?”

      „Mul on põhjused.”

      „Sedalaadi lugudega saavad nad harilikult hakkama.”

      „Ei mingeid võmme,” ütles Lane.

      Keegi ei iitsatanud.

      „Teie olite võmm,” jätkas Lane. „Suudate sama, mida nemadki.”

      „Ei suuda,” ütles Reacher.

      „Te olite sõjaväevõmm. Võrdses seisus saate hakkama neist paremini.”

      „Aga seis pole võrdne. Minul puuduvad nende ressursid.”

      „Üritada võite ikkagi.”

      Tuppa laskus hiirvaikus. Reacher silmitses telefoni, silmitses fotot.

      „Kui suurt summat teilt nõuti?” päris ta.

      „Miljon dollarit sulas,” tunnistas Lane.

      „Ja kas auto sisaldas raha? Miljon taala?”

      „See oli pakiruumis. Nahkkotiga.”

      „Hüva,” ütles Reacher. „Istume õige.”

      „Mul pole tuju.”

      „Rahunege,” ütles Reacher. „Nad helistavad uuesti. Tõenäoliselt juba varsti. Võin teile sama hästi kui garanteerida.”

      „Mismoodi?”

      „Võtke istet. Alustage СКАЧАТЬ