Äraaetud hobused. Mick Herron

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõned lesivad selili ja teised toetuvad toe saamiseks kaaslastele, mõned ikka veel püsti, ning mille pealkirjad on raamatuselgadel igapäevase elektrivalguse käes tuhmunud. Mujal on arhiivikaasi liiga kitsastesse piludesse kuhjatud, vertikaalsetes hunnikutes riiulite vahele topitud, jättes kõige ülemised väljapoole ja kukkumisohus kaldu. Ka laed on kollased – ebatervislikku tooni ning siin ja seal ämblikuvõrkudega kaetud. Ja selle teise korruse tubade lauad ja toolid on valmistatud samast eesmärgikohasest metallist millest ka raamaturiiulid: mahakantud kasarmu või vangla haldusploki mööblitükkidest. Need pole toolid, mille leenile mõnusalt nõjatuda ja mõtlikult tühjusesse jõllitada. Niisamuti pole need lauad, mida pidada kasutaja isikupära väljenduseks ning mida fotode ja talismanidega kaunistada. Need tõigad kannavad endas teatud infot: siin töötavaid isikuid ei peeta nii oluliseks, et neile mugavusi pakkuda. Nende eesmärgiks on istuda ja täita antud ülesanded minimaalse tähelepanu hajuvusega. Ja siis lahkuda tagaukse kaudu, jäädes tänavapuhastusmasinatele ja mobiiliga vestlevatele naisterahvastele nähtamatuks.

      Järgmisele korrusele avaneb bussi teiselt korruselt piiratum vaade, ehkki täpselt sarnast nikotiiniplekilist lage võib märgata küll. Paremat vaadet ei pakuks ka kolmekorruseline buss: kolmanda korruse kontoriruumid on alumistega häirivalt sarnased. Pealegi, akendel kuldsetes tähtedes üles tähendatud teave on huvi nüristamiseks piisav. Seal on kirjas W.W. Henderson. Advokaat ja notar. Vahel ilmub selle ammu aegunud ja uhkeldavas kaldkirjas logo tagant nähtavale üksik figuur ja põrnitseb allpool olevat tänavat, justkui vaataks ta midagi täiesti muud. Mis iganes see ka pole, ei köida see tema tähelepanu kauaks. Hetke või paari möödudes on ta jälle kadunud.

      Kõige ülemine korrus, mille akendele on rulood ette tõmmatud, säärast meelelahutust ei paku. Kes iganes seda korrust ka ei asusta, ei soovi ta ilmselgelt meenutusi välisilmast või et ekslikud päikesekiired tema hämarust häiriksid. Aga ka see on vihje, sest märgib asjaolu, et kellel iganes sellel korrusel kummitaval on vabadus valida pimedus, ning valikuvabadus on tavaliselt antud ainult juhtkonnale. Seega, Slough House – nimi, mis pole märgitud ühtegi ametlikku dokumenti, nimesildile ega päisega märkmepaberile, ühelegi kommunaalarvele ega üüridokumendile, ühelegi visiitkaardile ega telefoniraamatusse või kinnisvaraagentuuri nimistusse, mis pole üldsegi selle maja nimi üheski mõttes peale kõnekeele – töötab ülevalt alla, ehkki kui otsustada ühtlaselt armetu sisekujunduse järgi, on selles valitsev hierarhia ametialase loomuga. Sa oled kas tipus või mitte. Ja tipus on ainult Jackson Lamb.

      Lõpuks valgusfooris põlev tuli vahetub. Buss köhatab liikvele ja logiseb St. Pauli poole edasi. Paaril viimasel hetkel võib meie bussi teise korruse reisija mõelda, et mis tööd nendes kabinettides tehakse, võib luua hetkelise fantaasia, milles muutub hoone hääbuva juurabüroo asemel vangikongiks, kuhu määratakse karistust kandma mõnes kaalukamas teenistuses läbikukkunud: narko tarvitamise ja joomarluse ja liiderlikkuse roimade eest, poliitika ja reetmise tulemusel, rahulolematuse ja kahtluste esitamise eest, ja andestamatu hoolimatuse eest, kui ühel mehel metroos end õhku lasta lubati, tappes või vigastades nii hinnanguliselt sada kahtkümmet inimest ja põhjustades tegelikke kahjusid kolmekümne miljoni naela eest ning hinnanguliselt kahe ja poole miljardi naela võrra kahjusid saamata jäänud turismitulu eest – muutudes nii administratiivseks vangikongiks, kuhu saab koos digitaalajastueelse paberimajandusega kuhjata tolmu koguma ka kasulikkuse kaotanud äpardunute seltskonna.

      Säärane kujutelm aga ei ela niigi kaua, mis kulub bussil lähedal asuva jalakäijate silla alt läbi sõitmisele. Aga üks mõttekübe võib jääda püsima kauemaks: et värviskeemis domineerivad kollane ja hall pole päris see, millise esmamulje need jätavad – et kollane pole üldsegi kollane, vaid väljahingatud hingeõhust ja tubakasuitsust, kiirnuudlite aurudest ja radiaatoritele kuivama jäetud mantlitest kollaseks tõmbunud valge; ning hall pole hall, vaid täielikult tuhmunud must. Aga ka see mõte hajub kiirelt, sest Slough House’iga seotust jääb meelde vaid killuke; püsivaks on osutunud vaid sellele aastaid tagasi nuhkide sõnavahetuses antud nimi:

      Lamb pagendati.

      Kuhu nad ta saatsid? Mingisse jubedasse kohta?

      Kõige hullemasse.

      Jumala eest, ega mitte Slough’sse?

      Sama hästi kui.

      Millest piisas saladuste ja legendide maailmas, et anda nimi Jackson Lambi uuele kuningriigile: kollaste ja hallide toonide riigile, kus kunagi valitsesid ainult mustad ja valged toonid.

      Kohe pärast kella seitset hommikul süttis kolmanda korruse akna taga tuli ja sildi W.W. Henderson, advokaat ja notar taha ilmus figuur. Tänaval kolises mööda piimakäru. Figuur peatus hetkeks, justkui kartes, et käru muutub ohtlikuks, aga tõmbus eemale kohe, kui see vaateväljast kadus. Sees jätkas ta pooleli olevaga, keerates tilkuva musta prügikoti kulunud ja luitunud vaibale laotatud ajalehtedele kummuli.

      Otsekohe oli õhk täis rämpsuhaisu.

      Kummikinnastes, nina kirtsutades, laskus ta põlvili ja hakkas prügis tuhnima.

      Munakoored, juurikakontsud, lagunevates paberfiltrites kohvipuru, kolletunud teepakid, seebikild, purgisildid, plastikust tuub, kasutatud majapidamispaber, puruks rebitud pruunid ümbrikud, veinikorgid ja pudelikorgid, märkmiku vedru ja kaaned, kokku sobimatud savinõu killud, kiirtoidu fooliumkarbid, kokku kägardatud märkmepaberid, pitsakarp, tühjaks väänatud hambapastatuub, kaks mahlapakki, tühi kingaviksi toos, plastikkühvel ja seitse hoolikalt poliitpropaganda ajalehte pakitud pakikest.

      Ja palju muud, mis polnud kohe tuvastatav. See kõik oli lige, märg ja laepirni valguses nälkjalikult sätendav.

      Ta tõusis kükakile. Võttis maast esimese ajalehte pakitud pakikese ja harutas selle võimalikult ettevaatlikult lahti.

      Vaibale kukkus tuhatoosi sisu.

      Mees vangutas pead ja kukutas mädaneva ajalehe tagasi kuhja.

      Tagatrepilt kostis müra ja ta peatus, aga hääl ei kordunud. Kõik Slough House’i sisenemised ja sealt väljumised toimusid hallitavate ja ligaste seintega tagahoovi kaudu ja kõik sisenejad tegid üksjagu häirivalt lärmi, sest uks tavatses kinni kiiluda ja – nagu suurem osa seda kasutavatest inimestest – vajas korraliku jalahoopi. Aga kuuldud hääl polnud sellega sarnanenud, mistõttu vangutas ta pead ja otsustas, et küllap tingis selle ärkvele tõusev maja ise, sirutades oma silluseid või mida iganes vanad hooned hommikuti pärast öist vihma teevad. Pärast öist vihmasadu, mille jooksul oli ta ajakirjaniku prügi korjamas käinud.

      Munakoored, juurikakontsud, lagunevates paberfiltrites kohvipuru …

      Ta haaras järgmise paberisse mässitud paki, mille kägardatud päisel mõisteti hukka hiljutist Briti Natsionaalpartei esitlust, ja nuhutas seda pelglikult. See ei haisenud tuhatoosi järele.

      „Naljasoon võib vahel päris jälk olla,” lausus Jackson Lamb.

      Pakk pudenes Riveri näppude vahelt.

      Lamb naaldus vastu ukselengi, põsed kergelt punetamas, nagu need tal pärast pingutust ikka teha tavatsesid. Trepist üles ronimine oli väsitav, ehkki see ei nagisenud tema sammude all üldse. River ise suutis vaevu nii vaikselt liikuda ja ta polnud nii kogukas kui Lamb: suurem osa kogukusest oli kuhjunud mehe vöökoha ümber, meenutades rasedust. Praegu varjas seda kulunud hall vihmamantel, sellal kui käevangus olevast vihmavarjust põrandale vett tilkus.

      River, püüdes varjata tõika, et tema süda oli äsja saapasäärde vajunud, kostis: „Arvad, et ta peab meid natsideks?”

      „Noh, muidugi. Ilmselgelt peab ta meid natsideks. Aga ma pidasin silmas seda, et sa teed seda kõike Sidi toapoolel.”

      River СКАЧАТЬ