Liis vajub voodile külili, keha on raske, ta magamata pea kukub Janeki ruudulise püüriga padjale, kui pea oleks kerge, ei kukuks padjale, loeks Liis läbi ka sõnad plakati kõrvale tapeedile kleebitud kirjaplokilehel, Janeki väikese püstise käekirjaga sõbra kaustikust ümber kirjutatud laulusõnad, ta loeks need läbi ja saaks aru, mõistaks jälle, et kõik on ju tegelikult nii lihtne, nii lihtne ja võimas, ja ei pea laskma ennast vägistada, ja kõik ongi tegelikult armastus, midagi muud ei olegi, ainult armastus, kui sa ainult ei ole ise väiklane, isegi kui inimeste sõnad on enamasti rasked ja segased ja teevad haiget, armastus on ikkagi kõik, ainus asi, mis on olemas, tema südames ja Janeki südames ja words like violence, break the silence, come crashing in, into my little world, painful to me, pierce right through me, can’t you understand, oh my little girl, all I ever wanted, all I ever needed, is here in my arms, words are very unnecessary, they can only do harm, ja lõpuks vaataks Liis laulu pealkirja ja mõtleks, kui ilus on selle laulu nimi, Enjoy The Silence, aga Liisi raske pea on Janeki padjal ja padjapüüril on Janeki lõhn, enjoy the silence, viski ja vaik ja nõges ja mesi ja samet ja suits ja sammal ja õun ja muda ja liiv ja järv ja asfalt, millele sajab uue kevade esimene vihm, enjoy the silence, Liis paneb silmad kinni ja hingab, tõmbab poisi kaelalt ja näolt kahe nädalaga püüri imbunud lõhna sügavale endasse, surub ühe kõrva kõvasti pehmesse patja, rusikalöögid uksel tunduvad vaiksemad, Janek tuleb tüdruku juurde, võtab villase soki jalast, paneb selle kahekorra kokku, heidab Liisi selja taha pikali, surub rinna, kubeme ja jalad kõvasti tüdruku vastu, väiksem lusikas jääb suurema õnarusse, ja poiss vajutab kareda maavalge soki õrnalt tüdruku pehme kõrva vastu, surub näo tüdruku kuklaõnarusse, tema juustesse, Liisi juuste lõhn on ainus, mis on, ainus, mis tegelikult on, enjoy the silence, midagi muud ei ole kui need juuksed, nende pehmus ja peaaegu hulluks ajav lõhn, kanarbik ja männid ja meri ja raba ja kibuvitsad Tsitre rannas ja nurmenukud kevadel vanatädi kopli ääres ja ukse taga prõmmiv isa jääb kaugemale, enjoy the silence, tasapisi jäävad löögid vaiksemaks, harvemaks, Janek ei kuule enam, kuidas isa taob, ja isa ei taogi enam, isa keerab ratastooli ümber ja läheb ära, veeretab ennast kööki, külmkapi uks käib, õllepudel avaneb kihinal, ratastool veereb elutuppa, mees lööb ukse tagantkätt kinni, põrutab elutoauksele viimase rusikalöögi ja joob, joob pikalt, kulinal, joob tühjaks peaaegu terve pudeli, ja tõmbab siis hinge, püüab hingamise korda saada, südametöö peab jälle rütmi minema, süda on, nagu on, vihastada ei tohi, ütles arst, rahu, rahu, seltsimees kombinaadi direktor, viha tuleb kontrolli alla saada, ja seltsimees kombinaadi direktor hingab, hingab raskelt sisse ja raskelt välja, pudel saab tühjaks, aga ikka ei ole viha kusagile kadunud, ikka on viha kunagise direktorihärra sees, ikka ta keeb nagu ettearvamatu laava vulkaani kraatris, kurat, raisk, vihastada ei tohi, kas mäletad, mis sulle öeldi, su süda ei pea vastu, pärast üht õnnelikku ja teist õnnetut infarkti ei ole su pisike pooleldi kärbunud süda enam vihastamisvõimeline, mees, kuuled, ära jända, tule mõistusele, võta üks õlu, võta üks naps, mees, ja unusta oma sitapeast poeg, eks, sa teed selle ära, sa unustad oma sitapeast poja, nagu tema unustab sinu seal kinnise haagiga ukse taga, jah, nad on su unustanud, sa vilets vennike, vaata ise, roheliste silmadega tüdruk on pärast magamata peoööd keset märtsilaupäeva su poisi voodisse magama jäänud ja poiss on isa unustanud, see ongi elu, elu läheb edasi, ilma sinusuguste vendadeta, nii lihtne see ongi, ja sa tood köögist teise õlle ja mõtled veel kord kõik läbi, veel kord püüad sa jõuda mingile järeldusele, leida mingi lahenduse, midagi, mis laseks sul kergemini hingata, natukenegi, veel see üksainus viimane kord püüad sa leida midagi uut ses loos, leida üles selle üheainsa pisikese näruse vastuse su peas taguvale küsimusele miks?, mis peksab ja peksab su pead seestpoolt ega saa otsa, esimene küsimus hommikul, viimane õhtul, kõik need tooliaastad, toa-aastad, ikka see küsimus, igaöine, igapäevane luupainaja, ja sa ei ütle seda välja, las peksab su sees, kellel sellega asja, ja sa oled vait, ei küsi valjusti, su suu ei ütle midagi, vait olla, vait nagu sukk, maksku see siis, mis maksab, ei lapsed ega Mai ei saa sinu valust teada, sinu miks on sinu miks ja vahel sa lööd neid, Maid ja lapsi, tüdrukut harva, ja poiss on juba suur, see oli ammu, kui sa teda viimati lõid, ja Maid ei löö sa tihti, seda on juhtunud vaid mõned üksikud korrad, kui sa ei pea vastu, aga kes peaks, öelge, kes peaks, kui vastust ei ole, kui sa ei tea, miks oled sa siin ja mitte oma kombinaadi kabinetis, mida sa valesti tegid, et sa jõudsid siia, Lasnamäele, pruunide seintega elutuppa ratastooli, ja sa näed silme ees taas kord seda neetud vana filmi, mida sa viimaste aastate jooksul oled näinud tuhandeid kordi, nii öösel kui päeval, sedasama võika järjekindlusega korduvat piltide rida, mis jookseb su peas ja millest ei saa keelduda, see lihtsalt tuleb ja jookseb, nagu alati, nii ka täna, filmilint tuleb veel kord läbi vaadata, algusest lõpuni, veel enne kui Mai töölt tuleb, ole nüüd mees ja vaata oma film tähelepanelikult ära, veel see üks neetud kord, äkki on mõni detail, mis on jäänud tähelepanuta, äkki leiad sa just täna midagi, mis räägib sinu kasuks, mis vabandab su lõpuks välja, tõestab, et sa ei ole süüdi, et tegelikult ei ole sa süüdi, ei olnud terve südamega süüdi ega ole süüdi ka nüüd, kui su süda on poolik, äkki märkad sa just täna esimest korda üht uut pisikest stseeni oma vanas filmis, üht sekundi murdosa kestvat hetke, mis muudab kõik, annab su loole täiesti uue tähenduse ja toob ilmsiks peaaegu olematu, aga põhjapaneva pisiasja, midagi, mis annab sulle vastuse, kindla ja rahustava vastuse, et kõik su elus on olnud nii, nagu peab, sest teisiti poleks saanud olla, teisiti teha poleks olnud sinu võimuses, teisiti teha poleks suutnud mitte keegi, neis tingimustes, need tingimused on olnud su saatus, su rist, sa oled teinud kõik, parima, mis sinu olukorras võimalik, sest sa oled hea, tõesti-tõesti, sa oled hea, on tarvis vaid uskuda ja maailm usub koos sinuga, usub nagu sina ise oma südame põhjas, usub, et sa oled hea, sest sa oled tahtnud head, ainult ja ainult head, endale ja teistele.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
