Kaval madu. Peter Tremayne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et laeva pardal poleks tema barc märkamatuks jäänud ning talle poleks vastamata jäetud. Ta pöördus Odari poole: «Vaata, kas saad laeva külje alla sõita,» ühmas ta.

      Tüürimees noogutas ja pööras aeglaselt väikese barc’i vööri teises suunas, paludes Jumalat, et püsiks mõõdukas tuul ja laev seisaks kindlalt paigas. Odar oli sõnaaher mees, kes oli Mumani rannikul oma oskuste poolest juba legendaarseks muutunud. Natukese aja pärast põrkusidki nad kõrge laevakere vastu ja Rossi mehed haarasid laeva külgedelt rippuvatest köitest.

      Askeldustest eemal nõjatus õde Fidelma Foracha tagumise reelingu vastu ja uuris sügava huviga kõrgemat laeva.

      «Välimuse järgi Gallia kaubalaev!» hüüdis ta Rossile. «Kas mitte topsel ei ole ebaturvaliselt kinnitatud?»

      Ross heitis vastumeelselt Fidelmale tunnustava pilgu. Noore advokaadi teadmised olid teda üllatamast lakanud. Juba teist korda pakkus ta naisele transporti ja oli nüüdseks juba harjunud, et naise teadmised ületavad tema vanuse.

      «Laev on Galliast, täitsa õige,» nõustus ta. «Rasked palgid ja taglas on Morbihani laevade tunnus. Ja teil on ka selles õigus, et topsel ei ole õigesti kinnitatud.»

      Ross vaatas murelikult taevasse.

      «Andestage, õde. Me peame enne pardale minema, kui tuul jälle tõuseb, ning vaatama, mis seal lahti on.»

      Fidelma viipas soostuvalt käega.

      Ross käskis Odaril tüüri teise meremehe hooleks jätta ning tulla tema ja veel paari mehega kaasa. Nad hooglesid kergelt üle laevaääre, ronisid köitpidi üles ja kadusid laeva pardale. Fidelma jäi barc’i tekile ootama. Ta kuulis suurema laeva tekilt nende hüüdeid. Seejärel nägi ta, kuidas Rossi madrused kiiresti masti tippu ronisid ja laeva purjed madalamale lasksid, ilmselt selleks, kui tuul jälle tõusma peaks. Ei läinud kaua, kui Ross ilmus laeva reelingu äärde, vinnas end üle selle ja laskus kassi väledusega Foracha tekile. Fidelma nägi Rossi näol nõutust.

      «Mis on, Ross?» nõudis ta. «Kas laeval on mõni haigus?»

      Ross astus sammu tema poole. Kas ei tabanud ta mehe silmis peale hämmingu ka varjatud hirmu?

      «Õde, kas te saaksite Gallia laevale tulla? Ma tahan, et te seda uuriksite.»

      Fidelma kortsutas kergelt kulmu.

      «Ma ei ole meremees, Ross. Miks peaksin mina seda uurima? Kas pardal on mõni haigus?» kordas ta.

      «Ei, õde,» lõi Ross hetkeks kõhklema. Ta paistis väga erutatuna. «Tegelikult … ei ole pardal mitte kedagi.»

      Fidelma pilgutas üllatusest vaid silmi. Vaikselt järgnes ta Rossile laeva küljele.

      «Las mina lähen esimesena üles, õde, et teid siis selle nööriga üles tõmmata.»

      Ta näitas nööri, millesse sidus rääkides silmuse.

      «Pange jalg silmusesse ja võtke nöörist kinni, kui ütlen.»

      Ross ronis nööri mööda kaubalaeva tekile. Fidelma vinnati see lühike maa ilma viperusteta üles. Tõepoolest ei olnud tekil kedagi peale Rossi ja tema madruste, kes olid purjed selleks ajaks juba korralikult kinnitanud. Üks Rossi meestest oli asunud roolipinni juurde, et laeva juhtida. Fidelma vaatas uudishimulikult mahajäetud, ent korda tehtud ja puhtaks küüritud tekil ringi.

      «Olete kindel, et pardal ei ole kedagi?» küsis ta kerge uskumatusega.

      Ross raputas pead.

      «Minu mehed on kõik kohad läbi otsinud, õde. Kuidas seda mõistatuslikku juhtumit selgitada?»

      «Mul ei ole nii palju informatsiooni, et isegi oletusi teha, mu sõber,» vastas Fidelma, jätkates puhta ja korrastatud laeva uurimist. Isegi köied olid korralikult kokku keritud. «Kas miski asub vales kohas? Ega ei ole märke, et laev on vägivallaga ähvardamise tõttu maha jäetud?»

      Ross raputas jälle pead.

      «Üks väike paat on endiselt laeva keskele kinnitatud,» osutas Ross. «Märkasin otsekohe, et laev on kõrgel veest väljas, nii et põhjamineku ohtu küll polnud. Laev ei ole ka katki, nii palju kui olen praeguseks aru saanud. Ei, ei ole mingit jälge, et laev jäeti maha uppumisohu pärast. Kõik purjed, välja arvatud topsel, olid korras. Mis siis meeskonnaga juhtus?»

      «Aga topsel?» küsis Fidelma. «See oli halvasti kinnitatud ja tugev tuul võis selle lahti rebida.»

      «Aga see ei ole ju põhjus laeva mahajätmiseks,» vastas Ross.

      Fidelma vaatas masti, kuhu topsel oli nüüd kinnitatud. Ta kortsutas kulmu ja kutsus Odari, kes oli purjed kokku rullinud.

      «Mis riidetükk seal üleval taglase peal on, kakskümmend jalga meist kõrgemal?» küsis ta.

      Odar vaatas kiiresti Rossi poole, enne kui vastas.

      «Ma ei tea, õde. Kas te tahate, et ma selle alla tooksin?»

      See oli Ross, kes talle korralduse andis.

      «Üles nüüd, Odar.»

      Mees ronis harjunud kergusega mööda taglast üles ja oli hetke pärast jälle all, rebenenud riidetükk käes.

      «See oli masti naela otsa kinni jäänud, õde,» ütles ta.

      Fidelma nägi, et see oli kõigest riidetükk, rebitud mingi riietuseseme küljest, mis võis olla särk. Aga Fidelmale pakkus huvi see, et riidetükil oli suhteliselt värske vereplekk, mis ei olnud veel täiesti pruuniks kuivanud, vaid oli säilitanud esialgse värvi.

      Fidelma tõstis hetkeks silmad mõtlikult üles, kõndis taglase aluse juurde ja piidles kokkurullitud topslit. Seejärel, silmi topslilt ära pöörates, tabas ta pilk veel midagi. See oli verise peopesa kuivanud jälg reelingul. Fidelma vahtis seda mõtlikult, täheldades endamisi, et see, kes selle jälje sinna jättis, oli reelingust merepoolsest küljest kinni hoidnud. Fidelma ohkas vaikselt ja asetas rebitud riidetüki oma marsupium’i, suurde kotti, mida ta alati vöö peal kandis.

      «Viige mind kapteni kajutisse,» juhendas Fidelma, nähes, et tekil ei ole enam midagi uurida.

      Ross läks kõrgeneva ahtriteki all olevasse peakajutisse. Õigemini oli seal kaks kajutit. Mõlemad olid puhtad ja korras. Narid olid üles tehtud ja ühes kajutis olid lauale sätitud taldrikud ja tassid veidi kohalt nihkunud. Fidelma pilku tabades selgitas Ross, et need võisid kohalt nihkuda laeva ebaühtlase liikumise tõttu, sest tüürimeheta laev õõtsus tuules.

      «Isegi ime, et laev ei ole mõne kalju vastu põrganud,» lisas ta. «Kes teab, kui kaua laev on ilma kurssi hoidva käeta merel ulpinud. Laev on täispurjes ja tugev tuul oleks võinud selle kergesti ümber lükata, kui purjesid ei vähendata ega rehvita.»

      Fidelma surus huuled hetkeks mõtlikult kokku.

      «Tundub nagu oleks meeskond lihtsalt haihtunud,» lisas Ross. «Nagu oleksid nad saladuslikul moel minema toimetatud …»

      Fidelma kergitas sarkastiliselt kulmu.

      «Reaalses maailmas selliseid asju ei juhtu, Ross. Kõikidele asjadele on olemas loogiline seletus. Näidake mulle ülejäänud laeva.»

      Ross СКАЧАТЬ