Keskööprints. Dani Sinclair

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ignoreeris vahelesegamist nii nagu seda kunagi juhtunud polekski. „Lisaks sellele ei hoidnud ta oma järelhaagises tuleohtlikke materjale. Keegi võttis need ehitusobjektilt ning tõi tema haagisesse, nii et see aurudega täituks. Tulekahju polnud õnnetus.”

      Naisel oli igas asjas täielikult õigus.

      „Uskuge, mida tahate, härra Prince. Politsei teeb ka nii. Ma eeldan, et tahate minult aruannet äri kohta.”

      Naise tasane toon ei maskeerinud masenduse nooti. Ta liikus tagasi laua äärde, tõstis ringi mitmeid pabereid ning hakkas kirjeldama stsenaariumi, mida mees oleks oodanud, kui ta ajavahest ning lennukisõidust üleväsinud poleks olnud.

      „Haagis hävis loomulikult täielikult. Kindlustusfirma hakkab vastutuse eest põiklema. Puidu- ning müüritööfirmad on peatanud meile plaanipäraste saadetiste läkitamise, kuni me neile kogu ulatuses ei maksa. Kõigi tulevate tellimuste eest nõuavad nad ettemakset. Maksin töötajatele järgmise nädala palga ette ära, aga kui materjalid peatselt ei saabu, pole mul neile väga palju tööd anda. Loomulikult on firma arved külmutatud, aga ma pole üldse kindel, et seal piisavalt raha oli kõigi arvete maksmiseks. Surm meelitab kiiresti võla sissenõudjad oma peidupaigast välja. Ma ei tea täpselt kellele ja kui palju me võlgneme, kuna arved olid haagises ning nüüdseks on neist vaid tuhk järele jäänud. Ja kuna mul polnud võimalust teiega ühendust võtta…”

      „Ma kannan uuele äriarvele piisavalt raha, et maksmata võlad ära tasuda. Ja ärge muretsege, ma hoolitsen ka varustajate eest. Te ei pea enam end firma eest vastutavana tundma.”

      Kelly pillas paberid maha ning muutus jäigaks, tema hääl muutus külmemaks. „Ma vaidleksin vastu, härra Prince. Kas te polnud mitte minu isa vaikiv partner?”

      „Olin küll, jah. Nagu ma ütlesin, hoolitsen ma asjade eest ning maksan kinni kõik teie kulutused.”

      „Ma hindan seda väga, kuid te ei saa jutu mõttest aru. Te olite minu isaga partnerid. Oma isa ainsa pärijana pärisin ma tema osaluse Custom Conceptsis. See teeb nüüd meist partnerid.”

      Mehe suu avanes, kuid ta ei suutnud mitme sekundi jooksul mitte midagi öelda. Naine seisis pulksirgelt, sada seitsekümmend viis sentimeetrit naiselikku otsustuskindlust.

      „Tahate öelda, et kavatsete äri juhtimist jätkata?”

      „Igal juhul. Mu isa andis sellele firmale oma südame ning äkitselt selgus, et mul oleks töökohta vaja. Ja milline kokkusattumus, siin on üks vaba koht.”

      Ta oli tõsine. „Te mõtlete seda tõsiselt.”

      „Loomulikult mõtlen.”

      „Kel… preili O’Donnell, mida te ehitusfirma juhtimisest teate?”

      „Õppisin ärijuhtimist ülikoolis. Mul on selles bakalaureusekraad. Ärijuhtimise jaoks olen end viimaste aastate jooksul treeninud.”

      Mees teadis, et Kelly oli oma kraadi paar nädalat tagasi kätte saanud. Ta oli lõpuaktusel olnud koos tema isaga, kuigi naine ise seda ei teadnud. Reece oleks võinud temaga kohtuda, kui teda poleks äkitselt ära kutsutud, enne kui Gene Kelly rahvahulga seast üles leida suutis.

      „See võib küll tõsi olla, aga te pole ju ometi ehitusfirmas töötanud,” protesteeris Reece. „Ma arvan, et teie isal olid teie suhtes teised lootused.”

      „Minu isa on surnud, härra Prince. Tal oli palju lootusi, nagu ka mul. Kui te oma investeeringu pärast muretsete, siis pole selleks põhjust. Ma kasvasin üles ehitusplatsidel üle kogu USA. Mida ma veel ei tea, selle õpin ma ära. Mu isal on suurepärane töödejuhataja, väga hea meeskond ning ma tunnen ühte arhitekti, juhul kui too, keda minu isa kasutas, minuga töötama ei nõustu. Enamik meie meeskonnast on meiega koos olnud alates selles, kui mu isa firma rajas. Ma tulen selle ettevõttega toime.”

      „Ma usun teid.” Üllataval kombel ta uskuski. „Ma näen, et olete selle üle järele mõelnud.” See oli täiesti ootamatu. Reece oli plaaninud nii palju maha müüa, kui vähegi võimalik, et naise osalust ära osta ja seega teda turvalisuses ning nendest sekeldustest võimalikult kaugel hoida. Vähemalt seda võlgnes ta Kelly isale.

      „Ehitust peetakse siiski meestekeskseks alaks,” märkis Reece.

      „Olete te šovinist, härra Prince?”

      See väljakutse pani mehe oma huuli krimpsutama. „Ei, aga sellel konkreetsel elualal on neid kahtlemata palju.”

      „Ma saan nendega hakkama.”

      Mees ei veaks tema vastu kihla. „Kahtlemata, aga ma kahtlustan, et asjad läheksid libedamalt, kui mõned teie varustajatest teaksid, et teil on partner, kas pole nii?”

      „Te mõtlete meessoost partner.”

      „Jah.”

      „Mida te siis pakute, härra Prince?”

      „Mitte midagi ebaausat. Sama tehingut, mis mul teie isagagi oli. Teil on vaja finantse, millega tegutseda. Ma võin seda pakkuda. Töötate minu heaks nii kaua, kuni olete end jalule seadnud ning suudate minu osaluse välja osta.”

      Naine kõhkles. „See on sama tehing, mis teil minu isaga oli?”

      „Põhimõtteliselt, jah.”

      „Ja mis kasu teie sellest saate?”

      „Kuuskümmend protsenti kasumist ning teie heasoovlikkuse.”

      „Viiskümmend ja viskan heatahtlikkuse sinna juurde.”

      Reece avastas, et suudab kõigest hoolimata naeratada. Ta oli kindlasti Eugene’i tütar. „Mul on rohkem kaotada, preili O’Donnell.”

      „Ja mul on vajalikud oskused selle äri juhtimiseks.”

      „Seda me veel näeme.”

      „Andke mulle võimalus. Ma näitan teile, milleks ma võimeline olen.”

      Mehele ei meeldinud see. Risk oli liiga kõrge. Teine pool polnud päris kindel, et Reece sissetungija oli, vastasel juhul poleks ta ealeski Itaaliast elusana lahkunud. Peoperemees juhtis väikese mereäärse linnakese valitsust, seega polnud üllatav, et kohalik polizia sündmuskohale saabus. Nad hoidsid teda kinni ning küsitlesid valesüüdistuse alusel piisavalt pikalt, et teda ja tema hotellituba läbi otsida, et sealt mingeid süütõendeid leida.

      Ta ei teadnud, kuidas Heath olukorrast kuulnud oli, kuid tema sõber oli neile survet avaldanud ning lõpuks olid politseinikud sunnitud ta vabastama. Reece oli oma tuppa naasnud ning avastanud, et tema pass on kadunud. Teades, et teda jälgitakse väga pingsalt, mängis ta asjaga kaasa, näideldes kõiki normaalseid reaktsioone ning käitudes ettevaatlikult, täpselt nii nagu peab. Gene’i surmast oli ta kuulnud alles pärast Ühendriikidesse naasmist. Selleks ajaks oli matus juba läbi.

      Reece’i agentuur teadis kindlalt, et Curtis Long oli Gene’iga kohtunud ning viimasele mälupulga üle andnud. Lennujaama turvakaamerate lintidelt oli näha ka ühte tuttavat nägu, kes seda pealt vaatamas oli. Arthur Weems oli juba pikka aega nende mustas nimekirjas olnud. Pole kahtlustki, et Curtis Longi peeti kulleriks tema varahommikuse lennu tõttu. Arthur oli sinna saadetud tema saabumist jälgima. Aga ta polnud seal kindlasti üksinda. Teda pidi vähemalt autojuht ootama. Reece sai kibedat rahuldust sellest, et Gene’il oli õnnestunud tappa Arthur enne, kui ta ise suri. Kahjuks СКАЧАТЬ