Minu Virumaa. Üks poiss, üks vanne, üks maa. Rein Sikk

Чтение книги онлайн.

      Üks praegune kogemus segatuna ühe eelmise sajandi lõpu mälestusega andis mulle aga hulga jõudu ja selgust just seda raamatut kirjutades. Andis terakese tarkust aru saamiseks, et vast polegi mu töömeheelu olnud pelgalt tühi tuuletallamine.

      Kui olin Virumaal veel noor ajakirjanikutsura, sattusin nimelt Iisakusse Ida-Virumaale. Seal, kolme tee ristil seisvas bussijaama hoones oli ka puhvet. Astusin sisse, ju vist korraks kohvi nolpsama. Ja mida ma nägin!

      Justkui pühamees istus külameeste puhvetilaua veeres legendaarne maa-ajakirjanik Olev Anton. Jah, just seesama Olev Anton, kelle ausad ja kirglikud külaelukirjeldused, hingekriipivad reportaažid olid rahvast nii Edasis kui ka Maalehes küll kuumalt vaidlema, küll pisarat poetama pannud. Jah, seesama Olev Anton, kelle vapustavalt realistlikule, lausa naturalistlikule näidendile „Laudalüürika“ pileti saamiseks murti uksi. Jah, just seesama Olev Anton, minu jaoks Ajakirjanik ülisuure algustähega, istus seal puhvetis külameeste seas laua taga.

      Aga asi ei olnud pelgalt laua taga istumises. Asi oli külameeste olemuses, kes korduvalt kostsid ja kostsid, et Anton olla üks „jummala normaalne mees“.

      Igast kogetud hetkest, kõigi külameeste jutust ja olemusest õhkus teade: see kirjamees, see Olev Anton on meile tähtis, see mees, see kirjamees Olev Anton on meie oma mees. Ta ongi meie maavillane pühamees, tore ajakirjanikusulega abimees. Nii võis aru saada sest seltskonnast, kust kostsid taas ja taas sõnad „jummala normaalne mees“.

      Vaatasin toona väikese kadedusega seda meestesumma, mille keskel „jummala normaalne mees“, omaksvõetud Olev Anton. Olin siis sajakordselt veendunud, et nii sooja, nii ülistavat suhtumist vaevalt et mina, vurle, kunagi ajakirjanikuna kogen.

      Edasi pidi aga ajaratas enam kui kolmkümmend tiiru tegema…

      Seisin nüüd Tudulinna külapoes, külamees astus sisse ja jäi mulle otsa vahtima.

      „Kuule, kas sina oled seesinane… Sikk või?“

      Vastasin, et olen ikka.

      „Kuule, oledki tegelikult see Virumaa ajakirjanik Sikk või?“

      Vastasin, et olen ikka.

      Külamees seiras mind veel pisut ja siis lausus kui kivi suure ohkega oma südamelt ära lükates: „Kuule, seesinane Sikk, sa oled ju üks jummala normaalne mees!“

      Pikk paus ja tunnustav pilk.

      Tõesti – see „jummala normaalne mees“ on üldjuhul ülim tunnustus, mille osaliseks võid külaühiskonnas saada.

      Ja külamees, kes poekülastajate noogutuste saatel minu kohta sai ära sõnatud – „jummala normaalne mees“ –, jätkas oma juttu.

      Kuna kaasvestleja tunnustamine kui vestluse raskeim osa oli tal seljataga, läks külamehel jutt edasi hoopis lobedamalt. Ta rääkis mulle sellest, kuis me olla temaga kunagi Kuremäel kokku saanud ja tema olla seal vist miskit tööd teinud. Ja mina olnud tema lehte pannud, vist kogunisti koos fotoga ja vist peale tema arusaamade äratoomise ka mingil kombel juurde maininud, et tegemist olla tubli tööinimesega, või midagi umbes säärast. Nii külamehe jutust igatahes selgus.

      Ja mis kõige tähtsam, tuli nüüd!

      Külamees rääkis edasi, et ma olnud tema jutud ja vaated ilmaelule nii kenasti kirja pannud, et tänu sellele olla ta mitu ja päris tasuvat tööotsa saanud, sest mina olla ta kuulsaks teinud. Ja vaat sellepärast ollagi see Sikk „jummala normaalne mees“.

      Seda kõike kuulates tuligi mulle korraga meelde see kolme kümnendi tagune Olev Antoni lugu. Ja korraga sain aru, et vaja oli vaid veidi enam kui kolmkümmend aastat Virumaal toimetada, võõras Virumaa minu tuttavaks ja kalliks Virumaaks töötada, kui langeski osaks suur tunnustus olla „jummala normaalne mees“.

      Aitäh, külamees, jummala normaalne mees, kelle nime unustasin küsida!

      Aitäh, minu Virumaa!

      KUIDAS MA LAHEMAAL VIRULASED SÄRUTAMA AJASIN JA ISEGI KAEVANDUSSE LÜKKASIN

      Kas järgmiste mõtete eest võiks vangi panna?

      Sovetiajal? Punalippude lehvimise taustal? Kohustuslike kükktantsude perioodil?

      Nimelt selliste mõtete: „Teeme õige Eestis päris eesti peo, kus esitame ainult eesti folkloori ja ei ühtegi senini kohustuslikku kükktantsu, ei ühtegi kummardust kõige võrdsemale rahvale (loe: venelastele) võrdsete rahvaste peres! Ei punalippudele ja parteitegelaste piltidele! Ega need ju Lahemaa rahvusparki me iidse looduse keskele sobikski.“

      Nii me arutasime, kui 1986. aastal Viru säru asja liikuma lükkasime. See oli revolutsioon, folkloorirevolutsioon!

      Aga kas nende mõtete eest võiks vangi panna? Tont seda tänapäeval teab!

      Hullul sovetiajal ei teadnud sa tegelikult kunagi, mis võiks juhtuda, mille eest sind võidakse korraga karistada. Näiteks heideti sõber Priit Heinsalu ju ülikoolist välja ja saadeti sundkorras armeesse üksnes selle eest, et ta pani Vabadussõja sangari Julius Kuperjanovi hauale jõuluõhtul küünla. Paarkümmend grammi parafiini…

      Nii et, mitte ette ei tea.

      Et aga Lahemaa folkloorirevolutsiooni asjaga edasi minna, tuleb hoopis veel ajas tagasi astuda.

      Tuleb minna minu Virumaale saabumise eelsesse aega, kogunisti aastasse 1983, mil Valga- ja Võrumaa teedel liikus ringi midagi enneolematut. Nimelt Tartu tudengite laulu-, mängu- ja tantsutrupp nimega Hobu-Folk.

      Katustega vankrid kui Metsikus Läänes ja hobused ees, aga lastiks hoopis laulud, tantsud, pillilood. Meid, hobufolkijaid, saatvate ja hobuseid ehmatavate autosignaalide koor ei vaibunud ega vaibunud.

      Kaarikud СКАЧАТЬ