Kindlus õhus. Diana Wynne Jones

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaelarihmast vabanema ja öösel oma eelmise omaniku juurde tagasi minema. Abdullahile paistis, et sobivalt kuulekat vaipa võib treenida sedasama tegema. Nii et enne putkast lahkumist mässis ta võluvaiba väga hoolikalt ühe vaia ümber, mis katust toetas, ja sidus sellele nööri ümber, mitu korda, terve rulli, ning kinnitas selle siis ühe raudposti külge seina alumises osas.

      «Arvan, et sul on raske siit välja pääseda,» ütles ta vaibale ja läks uurima, mis oli juhtunud toiduputkas.

      Putkas oli nüüd vaikne ja puhas. Jamal istus letil, õnnetult koera kallistades.

      «Mis juhtus?» küsis Abdullah.

      «Mõned vargapoisid ajasid kogu mu kalmaari ümber,» ütles Jamal. «Mu terve päeva kaup on maas, kadunud, läinud!»

      Abdullah oli nii rahul oma tehinguga, et andis Jamalile kaks hõbemünti uue kalmaari ostmiseks. Jamal nuttis tänulikkusest ja embas Abdullahi. Ta koer ei hammustanud Abdullahi, vaid lakkus hoopis ta kätt. Abdullah naeratas. Elu oli hea. Ta läks vilistades õhtusööki ostma, kuni koer ta kioskit valvas.

      Kui õhtupäike Zanzibi kuplite ja minarettide taga taevast punaseks värvis, tuli Abdullah tagasi, ikka veel vilistades, plaanitsedes müüa vaiba sultanile endale tõepoolest väga kõrge hinna eest. Ta leidis vaiba täpselt sealt, kuhu oli selle jätnud. Või parem pakkuda seda suurvesiirile, mõtles ta end pestes, ehk tahab vesiir ise selle sultanile kinkida? Sel viisil võiks küsida veelgi rohkem raha. Kui ta mõtles oma väärtuslikust vaibast, hakkas teda jälle närima kujutluspilt köidikuist põgenevast hobusest. Öösärki pugedes kujutles Abdullah, kuidas vaip vabaks väänleb. See oli vana ja painduv ning tõenäoliselt väga hästi välja õpetatud. See võis kindlasti nööri vahelt välja libiseda. Isegi kui vaip ei põgene, ei suuda Abdullah sellele mõeldes ikkagi uinuda.

      Viimaks lõikas ta ettevaatlikult nööri läbi ja laotas vaiba oma kõige väärtuslikumate vaipade peale, mida ta alati kasutas voodina. Siis ta pani pähe oma öömütsi – mis oli vajalik, sest kõrbest puhus külm tuul ja putka täitus tõmbetuulega –, tõmbas teki ümber, puhus lambi ära ja jäi magama.

      TEINE PEATÜKK

      Milles Abdullahi peetakse nooreks daamiks

      Ta ärkas ja leidis end lebamas rohul, ikka veel vaiba peal, palju ilusamas aias kui ükski neist, mida ta oli kunagi välja mõelnud. Abdullah oli veendunud, et see oli unenägu. Siin oli aed, mida ta oli püüdnud kujutleda, kui võõras oli teda nii jõhkralt häirinud. Kuu oli peaaegu täis ja kõrgel pea kohal, valgustades sadat väikest lõhnavat lille tema ümber. Ümmargused kollased lambid rippusid puude otsas, mis valgustasid kohti, kuhu kuuvalgus ei ulatunud. Abdullahi arust oli see väga tore mõte. Kahes valguses, valges ja kollases, võis ta näha ronitaimedest võlvkäiku, mis toetus elegantsetele sammastele rohuplatsi taga, ja kusagil tagapool vulises vaikselt peidusolev vesi.

      See oli nii rahulik ja taevalik, et Abdullah tõusis üles ja läks peidetud vett otsima, eksledes mööda võlvkäiku, kus tähesarnased õied ta nägu puudutasid, kõik valged ja vaiksed kuuvalguses, ja kellukese taolistest lilledest õhkus kõige vürtsikamat ja õrnemat lõhna. Nagu unenäos tehakse, sõrmitses Abdullah suurt vahajat liiliat ja uitas väikesesse orgu, mis oli täis kahvatuid roose. Ta polnud kunagi kujutlenud midagi nii ilusat.

      Ta leidis voolava vee sõnajalataoliste, kastest tilkuvate põõsaste tagant. See oli lihtne marmorpurskkaev, valgustatud põõsail rippuvaist lambiridadest, mis muutsid väreleva vee imelisteks hõbedasteks ja kuldseteks veeringideks. Abdullah kõndis vaimustunult selle poole.

      Oli vaid üks asi, mis pidi ta ekstaasi täiuslikuks muutma, ja nagu kõigis ta parimates unenägudes, oli see olemas. Äärmiselt armas tüdruk tuli üle muru tema poole, astudes kergelt paljajalu niiskel murul. Õhukesed rõivad, mis ta ümber heljusid, näitasid, et ta on sale, kuid mitte kõhn, just nagu printsess Abdullahi unistustes. Kui ta oli Abdullahi läheduses, nägi mees, et tüdruku nägu pole täiuslik ovaal, nagu ta unenäoprintsessil olema pidi, ja ta tohutud tumedad silmad polnud üldse salapärased. Tegelikult uurisid need Abdullahi nägu teravalt, ilmse huviga. Abdullah kohendas kiiresti oma unistusi, sest tüdruk oli kindlasti väga ilus. Ja kui tüdruk rääkima hakkas, oli ta hääl just niisugune, nagu võis soovida, olles kerge ja lõbus nagu vesi purskkaevus, ja see kõlas ka väga otsusekindlalt.

      «Kas sa oled uut sorti teener?» küsis neiu.

      Unenägudes küsivad inimesed alati kummalisi asju, mõtles Abdullah. «Ei, mu kujutlusvõime meistriteos,» ütles ta. «Tea, et ma olen kauge maa kuninga kaua kadunud poeg.»

      «Oh,» ütles neiu. «Siis on teine asi. Kas see tähendab, et sa oled teistsugune naine, kui mu tavalised teenijad?»

      Abdullah vaatas oma unistuste tüdrukut pisut hämmeldunult. «Ma pole naine!» ütles ta.

      «Kas oled kindel?» küsis too. «Sa kannad kleiti.»

      Abdullah vaatas alla ja avastas, et just nagu ta unenägudes ikka, kandis ta oma öösärki. «See on vaid mu kummaline võõrapärane riietus,» ütles ta kiirustades. «Mu tõeline maa asub siit kaugel. Kinnitan sulle, et olen mees.»

      «Oh, ei,» ütles tüdruk otsustavalt. «Sa ei saa olla mees. Sa oled vale kujuga. Mehed on kaks korda nii paksud nagu sina ja nende kõhud kerkivad välja nende keskosast. Ja neil on hallid karvad igal pool nägudel ja pealael pole juukseid, vaid läikiv nahk. Sinul on peas juuksed nagu mul ja näol pole peaaegu mingeid karvu.» Siis, kui Abdullah pani üsna häbenedes käe kuuele karvale oma ülahuulel, küsis neiu: «Või on sul mütsi all paljas nahk?»

      «Muidugi mitte,» ütles Abdullah, kes oli uhke oma paksudele, lainelistele juustele. Ta tõstis käe ja võttis ära selle, mis osutus ta öömütsiks. «Vaata,» ütles ta.

      «Ah,» vastas neiu. Ta armas nägu oli hämmeldunud. «Su juuksed on peaaegu sama ilusad kui mul. Ma ei mõista.»

      «Ka mina pole kindel, et mõistan,» ütles Abdullah. «Kas võib olla, et sa pole näinud eriti paljusid mehi?»

      «Muidugi mitte,» ütles neiu. «Ära ole rumal. Ma olen näinud ainult oma isa! Kuid teda ma olen päris palju näinud, nii et ma tean.»

      «Kas sa ei käi üldse kunagi väljas?» küsis Abdullah abitult.

      Tüdruk naeris. «Jah, ma olen praegu väljas. See on mu ööaed. Mu isa tegi selle, et ma ei rikuks oma väljanägemist, minnes välja päikesepaistel.»

      «Ma mõtlen, väljas linnas, et näha kõiki neid inimesi,» selgitas Abdullah.

      «Noh, ei, mitte veel,» tunnistas tüdruk. Ta pöördus mehest ära, nagu oleks see teema talle pisut muret valmistanud, ja läks purskkaevu servale istuma. Pöördudes ja tema poole üles vaadates ütles ta: «Mu isa ütleb mulle, et ma võin välja minna ja linna vaadata mingil ajal pärast seda, kui ma olen abiellunud – kui mu abikaasa lubab –, kuid see ei juhtu selles linnas. Mu isa korraldab mu abielu Ochinstani printsiga. Niikaua pean muidugi jääma nende seinte vahele.»

      Abdullah oli kuulnud, et mõned Zanzibi väga rikkad inimesed hoidsid oma tütreid – ja isegi naisi – peaaegu nagu vangis oma suurtes majades. Ta oli palju kordi soovinud, et keegi hoiaks ta isa esimese naise õde Fatimat sellisel viisil. Kuid nüüd, selles unenäos, paistis talle, et see komme oli täielikult mõistusevastane ja üldse mitte selle armsa tüdruku suhtes õiglane. Kujutle, et sa ei tea, milline näeb välja tavaline noormees!

      «Vabandan, et küsin, aga kas Ochinstani prints on vana ja ehk pisut inetu?» küsis ta.

      «Noh,» СКАЧАТЬ