Warcraft. Filmi ametlik romaani versioon. Кристи Голден

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja uhkelt, nagu talle vääriline. Ei mingit näljast ja meeleheitest kuhtununa tolmus tuustimist enam, sellal kui kodumaailm ümberringi närbub ja sureb.

      Ent nimelt näljast kuhtunud ja teetolmuga kaetud olid need Härmahundid, kes nüüd oma teekonna viimaseid miile läbides edasi rühkisid. Sest kuu oli kasvanud ja kahanenud ning jõudnud taas loomisjärku, ent põhjaaladelt rännakut alustanud klann oli ikka veel teel läbi selle kuiva ja kõrbenud paiga. Vett nägid nad harva, toitu veel harvem. Nii mõnigi oli surnud, suutmata taluda nii paljude penikoormate pikkuse retke raskust. Durotan oli hakanud kahtlema, kas see kõik on säärast vaeva väärt. Ta palus nõrgaks jäänud vaime, kes õieti ei kuulnudki neid enam, et oleks.

      Durotan oli võtnud retkele kaasa kaks relva, mis oli pärinud isalt. Üks oli Piksenool, oda, mida ehtisid ruunid ja varre ümber põimitud naharibad. Selle puitu lõigatud täkked märgitsesid tapetud vastaseid. Horisontaalne tärge tähistas surmatud looma, vertikaalne orki. Rõhtsaid sisselõikeid leidus odavarrel tihedalt, aga nende kõrval võis näha ka mitut püstist.

      Teine relv, mida oli kunagi kasutanud isa ja veel varem tolle isa Durkosh, oli kirves Lõhestaja. Durotan kandis hoolt, et kirves oleks alati sama terav kui päeval, mil see sepistati, ning sõjariist ei teinud oma nimele kunagi häbi.

      Pealik kõndis jala, lastes neil, kes olid nõrgad või haiged, ratsutada suurtel valgetel huntidel, kes olid nende klannile niihästi ratsud kui eluaegsed sõbrad ja kaaslased. Durotani kõrval sammus tema asetäitja Orgrim Viimsepäevavasar, massiivne relv, mille järgi kogu tema suguvõsa nime oli saanud, rippumas laial pruunil seljal. Orgrim oli üks neid väheseid, kes tundis Durotani läbi ja lõhki ning kelle hoolde pealik poleks usaldanud mitte üksnes enda, vaid ka oma naise ja tulevase lapse elu.

      Draka, sõdalane, kaasa ja tulevane ema, ratsutas Durotani kõrval Jää-nimelise hundi seljas. Peaaegu kogu teekonna oli ta marssinud nagu kord ja kohus mehe kõrval. Aga lõpuks oli Durotan palunud tal siiski hundi selga istuda. „Kui mitte iseendale ja lapsele mõeldes, siis minu pärast,” ütles ta. „Hirmus väsitav on mõelda, millal sa nõrked ja tolmu sisse maha varised.”

      Naine oli vaadanud talle naeratades otsa, huuled kaardumas väikeste võhkade ümber ning tumedates silmades lustlik säde, mida Durotan nii väga armastas. „Häh,” vastas ta. „Eks ma siis ratsuta pealegi, kardan, et nikastad end muidu ära, kui proovid mind üles upitada.”

      Esialgu olid kõik rõõmsad. Klann oli seisnud silmitsi hirmuäratava vaenlase, Punaste Hulgustega, ja hävitanud nood, aga saanud ühtlasi teada, et kurnatud vaimudelt pole neil enam abi loota.

      Durotan oli kinnitanud oma klannile, et nad jäävad alati Härmahuntideks – isegi siis, kui ühinevad teiste hordi kuuluvate orkidega. Mõte lihast, puuviljadest, veest ja puhtast õhust – kõigest, millest nad olid juba ammu puudust tundnud – oli julgustav. Viga oli selles, et klanni liikmed – ja tõtt-öelda ka tema ise – olid teele asudes lootnud oma muresid õige pea lõppevat. Retke kannatused olid selle lootuse neist varsti välja tümitanud.

      Durotan vaatas üle õla tagasi klanniliikmete poole. Nood ei sammunud, vaid vedasid jalgu järel ning pealik tundis südames suurt valu, nähes neid nii surmväsinuna.

      Kaasa puudutas teda tasakesi õlast ja tõmbas tema tähelepanu uuesti endale. Ta sundis end naisele väsimuse kiuste naeratama.

      „Sa näed välja, nagu peaksid minu asemel hoopis ise ratsutama,” lausus Draka leebelt.

      „Küllap jõuame veel kõik ratsutada,” vastas Durotan, „kui liha on nõnda rohkesti, et hundid söövad kõhu punni ja saavad end meie kõrval välja sirutada.”

      Draka libistas pilgu enda kõhult Durotani omale ja kissitas tögavalt silmi. Mees puhkes naerma ja oli sellest lustlikkusest üllatunud: ta oli hakanud juba arvama, et ei suudagi enam rõõmustada. Draka oskas teda alati rahustada – olgu naeru või armastuse või aeg-ajalt koguni vopsuga, mis aitas tal asju jälle õiges valguses näha. Ja nende lapsega …

      Durotan teadis, et just see oli tõeline põhjus, mis sundis teda Pakasetule seljandikult lahkuma. Draka oli ainuke lapseootel Härmahunt. Ning lõppude lõpuks ei suutnud Durotan leida ainsatki õigustust sellele, miks peaks tema laps – või ükskõik missugune orkilaps – nägema ilmavalgust maailmas, mis ei suuda teda toita.

      Durotan sirutas käe välja, et puudutada kõhtu, mille pärast oli naist narritanud, ning asetas oma tohutult laia pruuni kämbla sellele ja seal peituvale tillukesele olevusele. Pealikul käisid peast läbi sõnad, mida ta oli lausunud oma klannile lahkumiseelsel õhtul: Ükskõik mis on kätketud pärimusse; ükskõik mida kirjutavad meile ette muistsed rituaalid; missugused ka ei oleks meie klanni reeglid ja seadused – on ainult üks seadus, üks tava, mida ei tohi kunagi rikkuda. Ning see näeb ette, et pealik peab tegema alati seda, mis on parim kogu klannile.

      Ta tundis pihu all kiiret tugevat survet ja naeratas rõõmsalt, sest laps näis nõustuvat, et tema otsus oli olnud õige. „See jõmpsikas oleks valmis kas või kohe sinu kõrval marssima,” lausus Draka.

      Enne kui Durotan jõudis kaasale vastata, hõikas keegi teda. „Pealik! Seal nad ongi!”

      Silitanud veel korra naise kõhtu, pöördus ta eelsalgaga maad kuulama saadetud Kurvorshi poole. Enamik Härmahunte eelistas kanda pikki juukseid – jäises põhjas oli see igati mõistlik. Kurvorsh oli nagu paljud teisedki otsustanud lõunasse teele asudes pea paljaks ajada, jättes kasvama ainult ühe salgu, mida kandis kinniseotult. Tema hunt jäi Durotani ees seisma, keel kuumuse tõttu ripakil.

      Durotan viskas Kurvorshile nahast veelähkri. „Kõigepealt kustuta janu, siis kanna ette.” Kurvorsh jõi ahnelt mitu sõõmu ja ulatas siis lähkri pealikule tagasi.

      „Nägin silmapiiril laagrit,” lausus ta kergelt hingeldades. „Telgid nagu meilgi. Kohutavalt palju! Sealt kerkis kümnete … ei, sadade lõkketulede suitsu ja püstitatud on vahitornid, et meie tulek ei jääks märkamatuks.” Kurvorsh vangutas imestades pead. „Gul’dan ei valetanud, kui ütles, et kogub enda ümber kõik Draenori orkid.”

      Durotanil langes kivi südamelt. Kuni selle hetkeni, tunnistas ta seda endale või mitte, oli teda vaevanud hirm, et nad jäävad hiljaks või et Gul’dan oli oma kaaskonna suurusest rääkides liialdanud. Kurvorshi sõnad tulid väsinud pealikule suurema kergendusena, kui too oskas aimata.

      „Kui kaugel?” küsis ta.

      „Umbes poole päeva tee. Peaksime jõudma sinna aegsasti, et õhtuks telgid üles panna.”

      „Võib-olla on neil toitu,” ütles Orgrim. „Värskelt tapetud jahiloom vardas küpsemas. Sõrgjalad nii kaugele lõunasse ei tule, ega? Mida need lõunamaalased üleüldse söövad?”

      „Mis iganes see ka poleks, kui loom on värskelt tapetud ja küpseb vardas, ära sa sellest kindlasti ei ütleks, Orgrim,” lausus Durotan. „Ega ka keegi teine meist,” lisas ta. „Aga loota sellele ei maksa. Parem on, kui me ei looda midagi.”

      „Meil paluti liituda Hordiga ja me liitusime.” Draka hääl ei kostnud kõrgemalt, vaid otse Durotani kõrvalt. Ta oli hundi seljast maha tulnud. „Me toome kaasa oma relvad odadest kuni vibude ja vasarateni, toome oma küttimis- ja ellujäämisoskused. Astusime Hordi teenistusse, et kõik saaksid tugevaks ja söönuks. Oleme Härmahundid. Neil on meie tulekust hea meel.”

      Tema silmad välkusid ja lõug oli pisut õieli aetud. Draka oli kord õrnas neiueas klannist pagendatud. Tagasi oli ta pöördunud sõdalasena, kellele Durotanil olnuks raske kedagi kõrvale seada, ning toonud endaga kaasa teadmisi teistest kultuuridest ja käitumisviisidest, mis olid kahtlemata СКАЧАТЬ