Haldjate veri. Анджей Сапковский
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Haldjate veri - Анджей Сапковский страница 8
Название: Haldjate veri
Автор: Анджей Сапковский
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная фантастика
isbn: 9789985342336
isbn:
Luuletaja vaikis. Nöör tõmbus pingule, väänas valusasti käsi ja jalatallad kerkisid maast lahti. Tulikas pistis katkendikult ulguma. Pikalt ta ulguda ei jõudnud, sest Rience’i võlusõrmus sundis ta kohe vaikima.
„Kõrgemale, kõrgemale!” Rience pani käed puusa. „Tead mis, Tulikas, ma võiksin nõiduse abil kogu sinu ajust ammendava pildi saada. Aga mulle meeldib vaadata, kuidas sul silmad valu pärast koobastest välja vupsata tahavad. Ja sa ju nagunii ütled ise.”
Tulikas teadis, et ütleb. Tema pahkluude külge kinnitatud köis tõmbus sirgu, lubjaga täidetud toober libises sahinal mööda muldpõrandat.
„Peremees,” ütles järsku teine mehemürakas, varjates laternat keebiga ning piiludes laudaukse prao kaudu välja. „Siia tuleb keegi. Vist mingi tüdruk.”
„Te ju teate küll, mida teha,” sisistas Rience. „Tuli surnuks!”
Haisukott lasi köie lahti ja Tulikas kukkus abitult põrandale, aga ta nägi, et laternahoidja seisab ukse ees ja haisukott, pikk nuga käes, on valves teisel pool. Laudadevahelistest pragudest paistsid pordumaja tuled, luuletaja kõrvu kostis sealt jutuvada ja laulujorinat.
Lauda uks kääksatas ja läks lahti ning selle avauses seisis väikest kasvu kogu, mantel üll ja ümmargune, liibuv müts peas. Pärast hetkelist kahevahelolekut astus naisterahvas üle läve. Haisukott sööstis talle ligi ja suskas teda hoogsalt noaga. Ja kukkus siis ise käpuli, sest nuga ei kohanud vastupanu, vaid läks olevuse kõrist läbi nagu suitsupilvest. Sest too kogu kujutaski endast õigupoolest suitsupilve, mis hakkas juba hajuma. Aga enne kui see jõudis hajuda, astus lauta veel üks ähmane tume kogu, vilgas nagu nirk. Tulikas nägi, kuidas see kogu laternahoidjat mantliga viskas ning haisukotist üle hüppas, nägi, kuidas ta peos midagi veikleb, kuulis, kuidas haisukott läkastab ja puhib. Teine mehemürakas harutas ennast mantli seest lahti, kargas püsti ja vehkis noaga. Tumeda kogu peost sähvis sisinal välgutuli, mis valgus justkui põlev õli hirmuäratava praksumise saatel mööda mehemüraka nägu ja rinda laiali. Too karjatas läbilõikavalt ning lauta täitis võigas kärsanud liha lehk.
Siis asus ründele Rience. Nõidus, mille ta sooritas, valgustas pimedust sinise kumaga. Tänu sellele nägi Tulikas sihvakat meesteriietuses naist, kes tegi mõlema käega kummalisi liigutusi. Ta nägi teda üksnes hetkeks, sest äkki kadus sinine helk pimestava välgatuse ja mürina saatel, kusjuures Rience kukkus tigeda röögatusega tahapoole vastu puust seasõime, mis tema all raginal puruks läks. Meesteriietuses naine sööstis talle järele, nuga peos veiklemas. Jälle pani lauda helendama sähvatus, seekord kuldne, mille allikaks oli helendav ovaal, mis oli järsku õhku ilmunud. Tulikas nägi, kuidas Rience muldpõrandalt õhku tõuseb, ovaali hüppab ja silmapilk haihtub. Ovaal enam ei helendanud, kuid veel enne kui see täiesti kustus, jõudis naine selle juurde joosta ja väljasirutatud kätega midagi hüüda. Miski paukus ja mürises ning juba kustuv ovaal tõusis korraks tulemöirgega keema. Kaugelt, hästi kaugelt kaikus Tulika kõrvu ähmane heli, üpriski valukarjatust meenutav hääl. Ovaal kustus sootuks ja laudas võttis taas maad pimedus. Luuletaja tundis, kuidas suud tropina sulgev jõud järele annab.
„Appi!” ulgus ta. „Päästke!”
„Ära lõuga, Tulikas,” ütles naine tema kõrvale põlvitades ja Rience’i libliknoaga köisi läbi lõigates.
„Yennefer? Sina või?”
„Loodetavasti ei hakka sa väitma, et sul on meelest läinud, kuidas ma välja näen. Ja ega minu hääl sinu musikaalsele kõrvale vist ka võõras pole. Saad sa ise püsti tõustud? Kas sul jäid luud-kondid terveks?”
Tulikas ajas ennast vaevaliselt püsti, oigas ja hõõrus valusaid käsivarsi.
„Mis neist sai?” Ta osutas muldpõrandal lebavatele kehadele.
„Vaatame järele.” Võlur plõksutas kokkupandud libliknoaga. „Üks peaks elus olema. Mul on talle paar küsimust.”
„See siin on vist elus jah.” Trubaduur astus haisukoti juurde.
„Ei usu,” väitis Yennefer kiretult. „Sellel lõikasin ma hingetoru ja unearteri läbi. Võib-olla ta vaagub veel hinge, aga enam mitte kauaks.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.