Ringtee laotuses. Aare Kristoforos Arndt

Чтение книги онлайн.

      varsti on pööripäev

      kõik pöörab ära

      miski pole

      enam endine

      surm sünniks

      künd külviks saab

      talvel paksenenud piht

      on suvehakuks

      raagus viht

      kõnelesin millalgi

      vähemalt pool tundi

      telefonitsi

      margiti toasussidega

      ega poleks helistanudki

      aga nad lihtsalt

      ei anna ennast näole

      nii ei saa ju

      sõnagi lausumata

      kaduda

      lobisesime niisama

      tühjalt ja tähjalt

      meenutasime ühiseid

      tuttavaid varbaid

      ei tulnud meelde

      küsidagi

      kus ja kuidas

      praegu on

      sellel õunapuul

      millel mäletan

      eelmisel sügisel

      õunu rippuvat

      hakkasid veebruaris

      punguma

      ebaterve ettekujutluse

      lopsakad viljad

      tänane päev

      ilmutas end

      minu jaoks

      ebameeldivast küljest

      ta teatas

      ilma igasuguse

      taktitundeta

      ja viisakuseta

      et ma ei oska teha

      kuigi tegin viimati

      pea kaks kuud tagasi

      kartulisalatit

      olin alati arvanud

      et see on maitsev

      ja nüüd

      nüüd

      säärane prohmakas

      inimesed

      kes te olete

      kunagi ja kasvõi

      mokaotsast maitsnud

      mu valmistatud rooga

      nõudke minult

      kahjutasu

      kasvõi selleks

      et mulle kahju tekitada

      ise vannun

      et ei iial

      enam

      tänane teadmine

      turritab läbi riiete

      riivates möödujaid

      krudiseb naljakalt

      ta ei suuda vaikida

      isegi siis mitte

      kui astun hetkeks

      alateadvusse

      et võtta kaasa

      ammuunustatud

      tasa helisev

      kondenspiima täis

      transistorraadio

      john lennon

      ei ole mitte keegi

      mitte keegi ei ole

      john lennon

      ma ei armasta teda

      ta mitte mind

      teatud päevad

      on pakitud

      ruudulisest vihikust

      rebitud pabereisse

      kaetud sosinaga

      peidetud hämaraisse

      laekaisse

      kummaliselt helendavaisse

      uurdeisse

      silutud sajatustega

      nõiutud nägematuks

      neid päevi

      nagu polegi

      neist teavad

      vaid kuuvalged

      ööd

      kõrvad on nägevamad

      kui kurdid silmad

      suu tühisem

      kui nähtamatu

      hingeõhk

      kest kõige

      kõverpeegel

      meil on käed

      ja kõrvust nirisevad mõtted

      meil on silmad

      mis koovad kokku

      meid jootvad lätted

      meil on meie

      mis meist eemal

      aga pole siiski

      teie ega nemad

      ma kõnetan sind

      homme kell viis

      ma kõnetan sind

      homme kell viis

      üheselt

      homsest tuleb

      üks kõnekas päev

      üldiselt mind

      elutud esemed

      ei kõneta

      aga täna küll

      võin vanduda

      et kuulsin

      kuidas mahagonivärvi

      kirjutuslaua

      keskmine sahtel

      hüüatas

      isver

      sa oled veel siin

      elutud asjad on jätkusuutlikumad

      kui meie keda küll jätkub kuid

      ega me kaua ei suuda

      seetõttu kogunevad nad homme

      (näiteks kell viis)

      elutute asjade protestimiitingule

      nendega ühinevad nähtused

      isegi esmapilgul nähtamatud

      elututel asjadel

      ja nähtustel

      on samasugune õigus

      kui meil

      elusaid elavalt kõnetada

      kuna kõik muutub

      siis pole muutumatut

      kui pole muutumatut

      on ainult muutuv

      võib muutuva

      lugeda СКАЧАТЬ