Jane'i meloodia. Ryan Winfield

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üldse teemat, millest enamik inimesi rääkida tahab siis puudutab see neid endid.“

      Pubist koju sõites mõtles Jane Grace’i sõnadele. Ta arutles, mida tal kaotada oleks. Mitte midagi – kaotatud oli nagunii juba kõik. Ta teadis, et ei tunne mingit kergendust enne, kui on saanud selgema pildi Melody üledoosile eelnenud – viimaste – kuude tegemistest. Pealegi oli miski selle noore mehe näos Jane’i kummitama jäänud – mingi varjatud valu, justkui kannaks too rasket koormat, millest ei söanda rääkida. Jane aeglustas autot ja pööras tagasi, sõites praami poole.

      Päike heitis pilvede vahelt kuldseid kiiri, samal ajal kui praam sadamasse sõitis. Jane sõitis taas Devil’s Cupi juurde ja parkis auto. Ta läks tagasi paraadukse juurde, kus võõras noormees kitarri oli mänginud, kuid seal ei olnud midagi peale üleajava prügikasti ja paari tuhmunud kriidijoonistuse, mis hoiatasid saabuva hukatuse eest.

      Devil’s Cupi uksest sisse astudes teadis Jane kohe, et espressomasina taga on Lewis, sest mehe kiilaks aetud pealage ümbritsesid hiiglaslikud roosadest juustest ogad, andes tollele tõepoolest multifilmiliku Vabadussamba välimuse, täpselt nagu punapea öelnud oli. Jane tellis kassas olevalt uuelt näitsikult latte ja suundus siis Lewise poole, et temaga vestelda, samal ajal kui too espressot jahvatas.

      „Tere!“ ütles naine, sundides end naeratama.

      „Tervist!“

      „Minu nimi Jane. Ma olen Melody ema.“

      Lewis noogutas, nagu oleks teda oodanud.

      „Becky rääkis mulle, et käisid siin,“ sõnas mees. „Mul on juhtunu pärast kahju. Melody oli üks lahe tšikk.“

      „Kas sa tundsid teda hästi?“

      „Ei, kohtusin temaga alles siis, kui ta siia tööle tuli,“ vastas mees. „Aga me käisime paar korda väljas.“

      „Väljas?“

      Mehe põsed värvusid roosaks, mis klappis ta juuksevärviga.

      „Mitte selles mõttes,“ pomises ta. Seejärel vaatas ta naisele uuesti otsa ja lisas: „Ehkki mul poleks midagi selle vastu olnud. Ta nägi sinu moodi välja.“

      Jane ei osanud sellele vastata, niisiis lihtsalt naeratas.

      „Igatahes saime me pärast tööd ühiste sõpradega kokku, et Garage’is õlut juua. Tead ju küll, tavaline värk.“

      „Kas sa tead, oli tal poiss-sõber ka?“ küsis Jane.

      „Ma pole kindel,“ vastas mees, näppides näidikuid ja põigeldes kõrvale masinast tuleva auru eest.

      „Aga see kitarrimängija?“ küsis naine. „See, kes nurga taga mõnikord mängib?“

      Lewis kehitas õlgu.

      „Võimalik. Ta käis siin tihti, kui Melody tööl oli. Nad näisid alati veidi flirtivat.“

      „Kas sa tead, kust ma teda leida võiksin?“

      Mees valas kuumutatud piima espresso peale ja kujundas vahust lille.

      „Võid proovida Pike Place’i turgu,“ ütles ta, libistades latte naise ette. „Olen näinud teda mõnikord seal mängimas. Või siis Pioneeri väljakut.“

      Leidnud viimaks kesklinnast parkimiskoha ja selle eest maksnud, kõmpis Jane väljaku poole. Ta oli kõndinud juba peaaegu kilomeetri ning rõõmustas, et oli jalga pannud sissekantud madalad kingad. Peaväljak oli täis turiste ja kohalikke, kes kasutasid ära haruldast vihmapausi, ning Jane sõelus inimeste vahel, kuulates laste kilkamist ja vanemate manitsemist. Paarikesed jalutasid ringi, hoides käest kinni ja jagades väliletist ostetud värskeid saiakesi või puuvilju, ning igal pool müüdi värvikirevaid lõikelilli.

      Jane peatus, et vaadata, kuidas kalakaupmehed meelitavad väikest poissi puudutama deemonlikuna näiva merikuradi pead, mis täpselt sellisteks puhkudeks kavalalt jääkuubikute sisse asetatud oli – nii sai peidusolevast saba külge seotud nöörist sikutada ja huvilise sõrme all oleva hambulise suu lahti tõmmata. Poiss karjatas ja jooksis oma vanemate juurde. Seejärel puhkes ta naerma ning rahvas plaksutas.

      Kaugemale jõudnud, kõndis Jane punastel munakividel, päike paistis ta näole ja mõneks magusaks hetkeks unustas naine põhjuse, miks siia tulnud oli. Ahmides endasse linnaõhku, naeratas ta üsna selle muretu noore naise kombel, kes kunagi ammu olnud oli. Kas polnud? Ta vaevu mäletas seda aega. Siis aga torkas taas südant taipamine, et tema tütar on surnud, ja ta ärkas võpatusega uitmõtetest, tulles tagasi oma ülesande juurde.

      Jane otsis kõnniteel jalutavate inimeste hulgast võõrast noormeest – kuid tulutult. Ta möödus Starbucksi kohviku ees olevast soul’irühmast, kes müntide mütsi püüdmiseks valjusti gospelit laulsid. Järgmisel turunurgal kohtas Jane kiitsakat meest, kel seljas mitu numbrit suuremad üleriided. Too mängis bandžot ja suupilli, keerutades samaaegselt ümber oma saleda piha eredavärvilisi hularõngaid. Mõni ime, et otsitavat võõrast nende seas polnud, mõtles Jane. Kes tahaks millegi sellisega rinda pista?

      Ta lahkus turult, jätkates teekonda mööda Esimest avenüüd, kus turistide asemel liikusid vaikselt argiasju ajavad või kontoritöölt koju suunduvad linnaelanikud. Jane kõndis kaua, eksides oma sammude rütmi, kuni jõudis Pioneeri väljaku vanade punastest tellistest hooneteni. Ta jalutas üksi vaikseil tänavail, möödudes kunstigaleriidest, asutuste ja varjupaikade neoonsiltidest ning murtud meestest, kössitamas uste ees, pruunid kotid jalge vahele surutud. Ta nägi maas eelmisest ööst jäänud pudelikilde, ja seejärel üht kummuli pööratud kingapaari – nagu oleks nende omanik betooni sisse vajunud.

      Päike oli majade taha libisenud, jättes kõnnitee varju, ja Jane värises, soovides, et oleks kaasa võtnud paksema mantli. Õhk lõhnas märgade telliste ja vihma järele. Naine oli juba valmis end ringi keerama ja tagasi auto juurde minema, kui möödus pingil lamavast mehest. Too laadis avalikus voolupunktis oma mobiiltelefoni. Üle mehe näo oli tõmmatud tuttav nokkmüts.

      „Tere!“ ütles Jane, vaadates alla.

      „See hakkab juba jälitamist meenutama,“ sõnas mees, ilma et oleks vaevunud mütsi silmadelt tõmbama.

      Jane arutles, kas ta hääl on tõesti nii äratuntav.

      „Ära pahana,“ ütles ta, „tahan ainult veidi rääkida.“ Kui mees ei vastanud, lisas ta: „Vahet pole, millest, kõik teemad sobivad.“

      „Miks?“ küsis mees oma mütsi alt.

      „Ma ei tea,“ vastas Jane.

      Ja ta rääkis tõtt. Tal polnud aimugi, miks ta siin oli või miks ta oli meest otsima tulnud. Võib-olla selleks, et leida side kellegagi, kes tundis tema tütart.

      Mees ohkas valjult. Seejärel tõusis istuli, püüdes kinni nokkmütsi, mis silmilt alla libises.

      „Issand jumal!“ hüüdis Jane, langedes põlvili, et mehe sinikais nägu uurida. „Mis sinuga juhtus?“

      „Tänavaelu,“ vastas too.

      „Pead laskma end kellelgi üle vaadata,“ nõudis naine. „Su laup vajab õmblemist.“

      „Minuga saab kõik korda,“ ütles mees. „Olen hullematki üle elanud.“

      „Kas СКАЧАТЬ