Tähtajaline elu. 2. osa. Heli Künnapas
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Tähtajaline elu. 2. osa - Heli Künnapas страница 4
Название: Tähtajaline elu. 2. osa
Автор: Heli Künnapas
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги для детей: прочее
isbn: 9789949814992
isbn:
Mainisin millalgi varem jutu sees Jenniferile, et olen kunagi veidi ratsutamistrennis käinud. Täna tuli ta õhinal minu juurde:
“Mis sul laupäeval plaanis on?”
Tuletasin meelde, et siinset autojuhiluba mul siiani pole, seega peale Michigani järve ääres käimise või oma toas istumise pole mul väga midagi teha.
“Lähme ratsutama!” kutsus ta innustunult.
Jõudsin juba korraks ta kogukat keha hobuse seljas ette kujutada, kui ta täpsustas:
“Minu tütar armastab hobuseid ja neil on sel laupäeval tallis rahulikum päev. Nii saaksime minna. Tuleksin sulle ise järele ja tooks pärast tagasi ka, nii et sa ei pea millegi pärast muretsema. See kõik oleks täitsa tasuta.”
Vahtisin talle vist väga lolli näoga otsa, sest ta pahvatas lihtsalt naerma. Ma ei osanud tõesti midagi öelda. Sel hetkel sain aru, et olen ise ka eelarvamuste küüsi langenud – ma eeldasin, et nii madalal ametikohal (nagu koristaja) töötav inimene ei saa endale võimaldada teistele teeneid teha. Praeguseks hetkeks aga oli igasugune majast väljasaamine minu jaoks väga oluline ning Jenniferi pakkumine oleks suureks abiks.
“See oleks vägev,” suutsin lõpuks oma emotsioonid kokku võtta.
Ülejäänud nädala jooksul valdasid mind segased tunded. Ühelt poolt aeg venis nagu tigu, sest ma ei jõudnud laupäeva ära oodata. Teiselt poolt oli hoopis lõbusam lastega koos olla, sest mul oli lõpuks ometi midagi oodata.
Alles nüüd sain aru, kuidas mu elu oli viimase kuu jooksul muutunud ühekülgseks ja sündmustevaeseks … või pigem täiesti sündmustevabaks. Iga hetkega muutusin Jenniferile tänulikumaks, et ta mu olukorda märkas ja abi pakkus. Hirmutas aga see, et ma ise oma seisundit polnud tähele pannud. Rääkimata Maryst ja Thomasest.
4
Laupäeval olin varakult üleval. Tunnid ja minutid Jenniferi tulekuni olid kordi pikemad kui tavaliselt. Hüppasin kiirelt arvutist läbi, et aega kuidagigi mööda saata. Rääkisin paar päeva tagasi ühel õhtul Elinale telefonis oma tänasest tähtsast päevast.
Kellelt: Elina
Kellele: Rebecca
Aeg: 4. mai
Tere, Rebeccake!
Usun, et ootad ärevusega, et majast välja saada. See on nii armas, et keegi võõras sellisele mõttele tuli. Kas pole mitte nii, et tihti meie kõige lähedasemad ei märka üldse, mis toimub ja kuidas meil läheb? Kas see on sellepärast, et me oleme teineteisega nii harjunud, et ei jälgigi muutusi käitumistes ja meeleoludes? Aga see on ju sama, kui et ei elakski teise inimesega koos?
Ma just mõtlen, et see on tõesti imelik, et su pererahvas ei näe, et nad tegelikult sind seal majas vangis hoiavad. Siis tuleb aga koristaja, kes seda tähele paneb. Head lõbutsemist sulle igatahes!
Ise tulin just koolist. Õpin ikka inglise keelt. Praegu olen nii väsinud sellest. Ega ma vabal ajal eriti muud ei teegi, kui käin koolis ja olen koos meie albaanlastest sõpradega. Rääkisime Kristeliga ka oma jutud ära. Ta ütles, et ei ole vihane, aga pani ikka mõned hukkamõistvad pirnid, nagu ikka …
Eile käisin tal tegelikult ka abiks. Kristeli perevanemad sõitsid nädalavahetuseks ära ja jätsid ta kõigi lastega lihtsalt üksi koju.
Tegelikult on aga Kristeliga ikka ebamugav suhelda. Kogu aeg mõtlen sellele, mis on olnud ja kogu praegusele kammile. Mingit puudust ma temast ei tunne. No ta on küll omaette armas, aga ikka nii negatiivne. Andke andeks, aga ta mõjub mulle ka negatiivselt. Sinuga oli meil ikka hoopis teisiti. Meil on mõlemal sarnased huvid. Vaimsed. Mis küll ei tähenda, et me mingid vaimutargad oleks või vaimutargalt käituks … icc … Pigem ehk isegi vastupidi. No igatahes sinuga saab asju arutada ja analüüsida. Kristeliga võib pidutseda. Ta käib nüüd ilgelt palju trennis ka, nii et spordi teemal võiksime rääkida. Ainuke viga, et mina ei jaga jõusaalist mitte midagi. Ja ta niigi kondisel kehal ei oska ma ühtegi uut lihast ka näha ega hinnata.
Oma kolmeteistkümnendale kuule ma veel ei mõtle. No sellele ajale, mille võiksime veel Ameerikas veeta, kui aastane lapsehoidmise programm on läbitud. Ei julge. Tean vaid seda, et kodus Eestis on meil majanduslik kriis suurenemas, kuna vanem vend on haige, tööd ta teha ei saa. Keskmine vend lõpetab põhikooli ning kolib kaugemale. Õde ütles, et nüüd on minu kord toetada, vastutus on õlgadel. Ei ole nii, et pean ainult enda eest seisma. Nii et oleks hea, kui ma lõpuks võtaks kätte ja ikka viisa asjad korda ajaks.
Kuigi sellest ma aru ei saa, kuidas ma praegu siinsest palgast ära ei ela. Eestiga võrreldes on see suur palganumber, aga kogu aeg loe sente. Nagu Eestis seda veel vähe teha oleks saanud. Aga vähemalt on mul perega siin kõik hästi. Tean, et kui ise mingi teine pere otsida ja mitte selle lapsehoidjate programmi kaudu töötada, siis on võimalik hulga rohkem palka saada. Siis pole aga ka mingit garantiid, et pere kõigist lubadustest kinni peab, sest nad pole mingi firmaga seotud.
Mitme otsaga asi, nagu igal teemal. Saa siis aru, mida oleks õige teha …
Sulle aga saadan palju kallistusi ja päikest! Ole ikka avatud ja räägi perega! Küll sa need viimased kuud ka siin hakkama saad. Hea oleks, kui need oleks veel eriti toredad!
Sinu Elina
Kallistasin Elinat mõttes selle kirja eest. Ma igatsesin tema järele väga. Eesti koduste inimeste ja sõpradega polnud mul mõtet kõiki neid teemasid arutada, sest nad ei saanud aru. Nüüdseks olin aru saanud, et ka kõik siinsed eestlased ei mõista teineteist, sest me oleme kõik siia sattunud erineval viisil ja põhjustel. Nii tundsingi Elinaga kõige tugevamat sidet, sest me olime tulnud umbes samadest tingimustest, samal ajal ja samasse olukorda. Meil oli kõige lihtsam teineteisele oma muredest rääkida. Nüüd aga lahutas meidki pikk-pikk vahemaa …
Hetkelise kurbuse võttis ära aga järgmine mailbox´i saabunud kiri. Krisi nime nägemine pani ikka veel mu südame kiiremini põksuma.
Kellele: Rebecca
Kellelt: Kris
Aeg: 4. mai
Terekest!
Pole sinust eriti midagi kuulda olnud. Jah, ma saan aru, et see mu oma süü kõik. Pole ikka veel kirjasoonele saanud. Ega vist saa kah. Nii pead leppima, et ma väga tihti sulle ei kirjuta. Mõtlen ikka tihemini.
Loodan, et saad sõidueksami seal ikka ilusti tehtud. See on keeruline jah, kui autot pole. Pärast saad selle juhiloaga ju siin ka sõita. Ühel mu tuttaval võeti Eestis luba kaheks aastaks ära, kuid ta oli vahepeal USAs tööl ja seal tegi loa. Nüüd rallib siin ringi nagu õige mees.
Mul on siin kiire aeg olnud. Ühel sõbral oli sünna ja täna mul ema saab aastakese vanemaks. Muudkui pidu-pidu. Järgmisel nädalal on paar eksamit ka, aga need ei lähe nii pikalt ja valuliselt kui pidutsemine. OK, nali, eks tegelikult peab nendeks ikka õppima ka. Varsti hakkan. Nendega saab hakkama.
Muidu nagu korras kõik. Ikka vanaviisi – joome ja õpime.
Varsti saab äkki mingeid pilte ka … Kui ma need arvutisse jõuan panna.
Kirjuta ikka.
Kalli-kalli
СКАЧАТЬ