Jumalate valik. Clifford D. Simak

Чтение книги онлайн.

      «Siis me sinuga kohtusimegi,» ütles Jason, «kaks noort uljaspead, kes tahtsid end maailmale tõestada – ainult et enam polnud maailma, millele midagi tõestada. Meist said peaaegu kohe sõbrad. Me pidasime koos jahti ja käisime koos kalal ning müttasime mägedes. Ja ajasime tüdrukuid taga.»

      «Ja saime mõned kätte ka, nagu ma mäletan,» sõnas Punane Pilv.

      «Ega see nii väga raske olnudki,» nentis Jason.

      Nad seisid ja vaatasid teineteisele vaikides otsa, kuni Jason lausus: «Istume. Meil on palju rääkida.»

      Punane Pilv võttis toolis istet ja Jason teises, keerates selle enne nii, et oli sõbraga silmitsi.

      «Kaua sellest nüüd on?» küsis ta.

      «Kuus aastat.»

      «Alles jõudsite?»

      «Nädal aega tagasi,» vastas Punane Pilv. «Hakkasime põhjast tulema kohe pärast riisikoristust. Me ei kiirustanud. Kui leidsime hea laagripaiga, peatusime, kondasime ringi ja pidasime jahti. Mõned noored mehed tõid hobused jõe läänepoolset kallast pidi alla ja ootavad nüüd, kuni jõgi jäässe läheb, et siis üle tulla. Kui külmemaks läheb, läheme üle jõe liha küttima. Piisoneid ja metsveiseid. Eile õhtul tuli sõnumitooja, kes ütles, et neid on preeriates palju.»

      Jason kortsutas otsaesist. «Nädal tagasi, ütled sa. Sa poleks pidanud nii kaua viivitama. Kui sul endal aega polnud, saatnud käskjala, ma oleksin tulnud sind tervitama.»

      «Aeg kulus ruttu. Nii palju on teha. Püüame maisipõllud korda saada. Need on võsa ja umbrohtu täis kasvanud. Meil sai mais otsa ja hakkasime selle järele puudust tundma. Püüdsime seda põhjas ka kasvatada, aga hooaeg oli liiga lühike. Panime hilja maha ja külmad võtsid ära. Saime mõned pead röstimiseks, aga see oli ka kõik.»

      «Maisi meil on,» sõnas Jason, «palju maisi, jahvatatud ja valmis söömiseks. Saadan seda teile laagrisse enne, kui päev mööda saab. Mida sa veel vajad – peekonit, mune, jahu? Meil on head nisujahu, kaugelt rohkem, kui me jõuame ära tarbida.

      Kangast on ka, kui tahad. Vill on olnud hea ja kangasteljed on lõksunud.»

      «Jason, ma ei tulnud kerjama…»

      «Ma tean. Me oleme aastaid kõike üksteisega jaganud. Ma ei taha mõeldagi, kui palju liha, kala, marju ja muid asju on sinu rahvas aegade jooksul meile siia üles saatnud. Thatcher ütles, et sa tõid riisi…»

      «Hästi,» sõnas Punane Pilv. «Aga sa ei ole ju vastu, kui me sulle pärast jahti piisoniliha saadame?»

      «Üldsegi mitte,» vastas Jason.

      «Tead mis, tule parem ise jahile kaasa.»

      «Suurima heameelega.»

      «Tore! Saab olema nagu vanadel aegadel – laseme teistel töö ära teha, ise istume lõkke ääres, sina ja mina, räägime ja sööme küüruliha.»

      «Teil on hea elu, Horace.»

      «Minu arust ka. Oli nii palju võimalusi, kuidas kõik võinuks minna. Me oleksime võinud paikseks jääda – asunud kenadesse majadesse elama, võtnud endale head põllud ja kogunud karja. Meist oleksid saanud head talupidajad. Aga me ei teinud seda. Pöördusime tagasi vanade kommete juurde. Ma mõtlen, et ega me neist nii väga kaugel polnudki. Oma südames olime kõik neist aegadest ikka ja jälle unistanud. Tõmme oli olemas. Kutse oli olemas. Meie esivanemad elasid sellist elu tuhandeid aastaid. Meie elasime valge inimese moodi vaid mõnisada aastat ja need ei olnud kaugeltki head aastad. Me ei sobitunud sellesse ellu, meil polnud kunagi selleks võimalust. Meie jaoks oli kergendus raputada see eluviis endilt maha ja pöörduda tagasi lillede, puude, pilvede, aastaaegade, voolava vee ning laante ja preerialoomade juurde – teha nad taas osaks endast, suuremaks osaks kui kunagi varem. Me õppisime üht-teist ka valgetelt, ma ei eita seda, sest oleksime rumalad, kui ei oleks seda teinud. Kasutasime valge inimese tarkusi selleks, et muuta oma vana eluviis veel paremaks. Vahel ma mõtlen, kas tegime õige otsuse, aga siis ma näen sügisest lehte, ühtainukest lehte, mitte tervet hulka, või kuulen metsas voolava väikese oja vulinat või tunnen sõõrmeis metsa lõhna, ja siis ma tean, et me ei eksinud. Me pöördusime tagasi maa juurde, sidusime end mägede ja jõgedega ja nii see peabki olema. Nii me olime loodud elama. Me ei pöördunud tagasi vana sugukonna põhimõtte, vaid vana eluviisi juurde. Vanasti olime metsahõim, aga enam ei ole. Võib-olla oleme lihtsalt indiaanlased. Läänetasandike hõimudelt võtsime üle nahast tipi ja suures osas ka nende riietuse ja hobuste kasutamise. Jätsime alles kasekoorest kanuu, metsiku riisi koristamise ja vahtrasuhkru. See on olnud hea elu. Sina ja mina, mu sõber, meie teame, mis mekk on elul, minul tipis ja sinul kivist majas. Sa ei läinud kunagi tähtedele ja parem ongi. Küllap nad leiavad seal imelisi asju…»

      «Jah, palju imelisi asju,» nõustus Jason. «Võib-olla isegi kasulikke asju. Aga me kasutame neist ainult üksikuid. Me oleme neid näinud, jälginud, isegi uurinud ja mõnel juhul mõistnud, millega tegu. Aga me ei ole enam tehnikas kinni. Me kaotasime tehnika siis, kui kaotasime inimtööjõu ja teadmised, kui masinad üles ütlesid ja polnud enam kedagi, kes oleks neid uuesti tööle pannud ja kui polnud enam energiat, mis neid töös hoiaks. Me ei nuta kaotatud tehnikat taga, nagu sa tead. Võibolla varem küll, aga enam mitte. Nüüd oleks see ainult tülinaks. Meist on saanud pädevad vaatlejad, me saame sellest rahulduse ja tunneme pisikest võidurõõmu, kui jõuame mingile kindlale arusaamale. Eesmärk on teadmine, mitte kasutamine. Me ei ole kasutajad. Oleme sellest üle. Suudame jääda rahulikuks, kui näeme ressursse niisama vedelemas, ja võib-olla tunduks meile häbiväärne neid kasutada ja enda heaks tööle panna. See ei ole nii ainult ressurssidega, sama lugu on ideede ja…»

      «Kui palju sa mäletad, Jason? Endisaegsetest päevadest, kui palju sa tegelikult mäletad? Ma ei mõtle seda, kuidas me teid leidsime, aga ülejäänut.»

      «Ma mäletan kõike päris selgelt,» ütles Jason. «Ja sina peaksid ka mäletama. Me olime ju mõlemad noored mehed, kui see juhtus. Olime mõlemad vastuvõtlikus eas. See pidanuks meile eredalt meelde jääma.»