Ohtlikud inimtüübid. Toni Sciarra Poynter

Чтение книги онлайн.

      Kui käesolevat raamatut hoolikalt lugeda, siis täidab see terve rea eesmärke. Eelkõige aitab see lugejatel ohtlikke inimtüüpe ära tunda ja takistada neid oma ellu sekkumast. Teiseks pakub see lugejatele spetsiaalseid soovitusi, kuidas vajaduse korral selliste isikutega kõige tõhusamalt toime tulla. Kolmandaks – ja see on kõige olulisem –, kui raamatus antud hoiatusi järgida, võivad need päästa kellegi elu või vähemalt hoida ära mõnd inimest ähvardava vaimse, füüsilise või majandusliku kahju.

      Kunagise mõrvadetektiivi ja jätkuvalt tegutseva kriminoloogina olen ma pidanud ise pealt nägema kaost, mille ohtlikud inimtüübid süütute ja sageli pahaaimamatute ohvrite elus korraldavad. Nad mõrvavad, vägistavad, ründavad, röövivad, ahistavad ja ekspluateerivad kõiki oma mõjuvõimu ja kontrolli alla sattunuid. Nad on tõepoolest riukalikud ja manipuleerivad ärakasutajad. Lähtudes oma paljude aastate pikkusest kogemusest õigussüsteemis ja isiklikust põhjalikust uurimistööst kriminoloogina, julgen ma kindlalt väita, et tõenäosus mõne ohtliku isiksuse sattumiseks teie enda või mõne teie lähedase ellu on olemas. Valvsuse säilitamine tuleb kahtlemata kasuks, kuid valvsus kombineerituna teadmistega on parim moodus meie turvalisuse säilitamiseks. Ma olen valmis julgelt kinnitama, et Joe Navarro on kirjutanud tähelepanuväärse raamatu, mis täidab seda eesmärki.

      SISSEJUHATUS

      1975. aasta 27. juunil kadus muidu väga turvalisest ülikoolilinnakust äkitselt 15-aastane neiu Susan Curtis, keda kutsuti Sueks. Ta osales ühel noortekonverentsil, mis peeti Utah’ osariigis Provos asuvas Brigham Youngi ülikoolis. Mina olin sel ajal sealsamas noor kollanokast politseiohvitser.

      Ma viisin tema kadumisega seoses läbi esialgse uurimise. Me küsitlesime tema sõpru ja pereliikmeid, et leida mingitki niidiotsa, ja saime teada, et viimati pidi ta minema oma tuppa hiljuti saadud hambaklambreid puhastama. Ent ruumi läbi vaadates ma nägin, et tema hambahari oli kuiv. Järelikult ei olnud ta tuppa tagasi jõudnudki.

      Me suutsime tuvastada mõned seigad tema eelnevast tegevusest (näiteks oli ta kasutanud ära oma selle päeva lõunasöögitalongi), kuid me suutsime rekonstrueerida võrdlemisi vähe – see kõik toimus enne seda, kui valvekaamerad ülikoolilinnakutes tavaliseks muutusid ja mobiiltelefonid lõid võimaluse inimestega iga hetk ühendust võtta.

      Me rääkisime Sue pereliikmetega. Ma mäletan siiamaani nende põhjatut valu ja meeleheidet. Neid tabanud trauma oli sügavalt muserdav ja äärmiselt kahetsusväärne.

      Sued ei leitud kunagi ja lõpuks olid kõik vähegi mõistlikud juhtlõngad ammendunud. Kuid tema salapärane kadumine vaevab mind ikka veel. Olin ju mina sellel ööl ülikoolilinnakus valves ja tegin oma patrullkäiku, seetõttu tundsin ma end kuidagi eriliselt vastutavana. Ma hoidsin alles tema juhtumi toimiku koopia, mille juurde kuulus ka tema suures plaanis foto, ning veel aastaid hiljem uurisin ma rahvahulgas inimeste nägusid, lootuses leida mõnda, mis kasvõi põgusalt tema omaga sarnaneks. Ma säilitasin ka tema toimikut, et see tuletaks mulle meelde minu tookordset suutmatust seda süütut hingekest kaitsta.

      Aastad möödusid ja ma valmistusin saama FBI agendiks. Siis ühel päeval helistas mulle üks Salt Lake City uurija. „Selgus üks asi, mida teil oleks vaja teada,” ütles ta. „Me ei leidnud küll üles Sue Curtist, aga me leidsime inimese, kes on tema kadumise taga.” Ta rääkis, et tollel ööl oli sõitnud ülikoolilinnakus ringi üks noor meeldiva välimusega mees, kes otsis endale ohvrit. Nüüd oli mees lõpuks tunnistanud, et tema röövis toona Sue Curtise ja tappis ta. Tema nimi oli Ted Bundy, ja see oli mees, kes lõpuks tunnistas üles kokku 35 noore naise tapmise neljas erinevas osariigis.

      Mul on ikka veel raske mõelda mandlisilmsele pikajuukselisele tütarlapsele, kelle fotot ma ikka ja jälle vaatasin, kelle päevikut ma lugesin, kelle riideid ma olin nuusutanud, et välja selgitada, kus ta võis olla käinud, kelle jalatseid ma uurisin, et leida niiskust või muda, kui ma meeleheitlikult üritasin leida kõige väiksematki vihjet tema asukohale. Väga võimalik, et ma nägin tema tapjat tol ööl ülikoolilinnakus ringi sõitmas. Võimalik, et ma vaatasin tema autot korduvalt, kuna sellel puudus ülikooli ja õppetooli märgis – kuid tol ajal polnud seda paljudel autodel, kuna ülikoolilinnakus käis palju külalisi väljastpoolt. Mingit illegaalset tegevust silma ei torganud ja millestki kahtlasest mulle ei teatatud. Päev oli nagu iga teinegi, välja arvatud fakt, et tol päeval oli piirkonnas üks ohtlik isiksus: kiskja ja sarimõrvar, kellel seisis ees veel mitmeid mõrvu.

      Brigham Youngi ülikoolilinnak on üks riigi turvalisimaid, kuid ometi leidis seal aset inimrööv ja mõrv. Kuidas see sai juhtuda ja kes on inimene, kes millegi sellisega suudab hakkama saada? Äratundmine, et üks inimene suudab teha nii palju kahju mitte ainult oma ohvrile, vaid ka tema lähedastele, ajas mulle külmajudinad peale. Ma olin siis kõigest 22-aastane vormi kandev politseiohvitser, kui ma esmakordselt mõistsin, et meie planeedil liigub tõepoolest ohtlikke inimtüüpe, kelle tõttu me ei saa end kunagi täiesti turvaliselt tunda. Minus tekitab õudu mõte, mida kõigest 15-aastane Sue Curtis pidi üksi kurjategija küüsis olles sellel ööl tundma, enne kui ta suri.

      Ma olen veendunud, et just nimetatud üksikjuhtum viis selleni, et ma asusin aastaid hiljem tööle kurjategijate profiilianalüüsi spetsialistina FBI Tampa osakonnas ja hiljem FBI kõrgetasemelises riikliku turvaosakonna käitumisanalüüsi programmis. Ma tundsin kohustust aru saada kriminaalse ja normist hälbiva käitumise mehhanismidest ja see siht oli mul silme ees enamiku FBI karjääri ajast. Sue Curtis kadus minu valvekorra ajal. Uurimisaruanne sisaldas minu ütlusi ja nime. See traagiline juhtum innustas mind otsima vastuseid nendelt, kes teavad neid kõige paremini: kurjategijatelt endilt ja nende ohvritelt.

      Ma õppisin neilt rohkem kui neljakümne aasta jooksul eelkõige seda, et inimestele teevad kõige enam kahju just teatud tüüpi isiksused. Ikka ja jälle lasub just nendesse kategooriatesse kuuluvate isikute õlul vastutus kuritegude, piinade, kannatuste, majandusliku kahju ja kaotatud elude eest. See raamat on just nendest ohtlikest inimestest, kes põhjustavad meile nii palju valu ja kannatusi. Kõike seda, mida mina õppisin kurjategijate, normist hälbiva käitumise ja ohtlike isiksusetüüpide kohta, olete väärt teadma ka teie, sest see võib päästa teie elu.

      Kõik me oleme näinud ajakirjanduses mõnda sedalaadi sünget uudist: üksik tapja astub kontorisse, klassi, laagriplatsile või muusse avalikku kohta ja avab ilma mingi silmnähtava ajendita kohalviibijate suunas tule, tappes või vigastades arvukalt süütuid ohvreid. Ja pärast kõiki neid sündmusi, kui vägivald on möödas ja ohvrid on maetud või ravi saanud (kuigi vigasaanuid ja ohvrite pereliikmeid jäävad kogetud üleelamised paratamatult saatma kogu elu), tõstatatakse küsimus: „Milline inimene on üldse võimeline midagi sellist toime panema ja kas seda oleks saanud kuidagi ära hoida?”

      Kui sellised vägivallateod aset leiavad, siis on uudised ja inimeste mõtted neist tulvil veel kuid (näiteks massimõrvad Virginia tehnikaülikoolis, Columbine’i keskkoolis, Norras). Kahjuks toimub selliseid massimõrvu päris sageli. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides esineb neid 18 kuni 20 korda aastas. Jõudes meieni justkui metronoomi rütmis – rohkem kui üks juhtum kuus –, mõjuvad need peaaegu halvavalt. Kui palju inimesi seekord tapeti, küsime taas uskumatult. Kas 8, 16, 26 või 77 (nagu 2011. aasta 22. juulil Norras Oslos ja Utøya saarel nartsissistliku ja ksenofoobse paremekstremisti Anders Behring Breiviki käe läbi).

      Ent nii jalustrabavad kui need vägivallateod ka ei ole, ei anna need meile siiski pilti inimestest, kes tegelikult kõige rohkem kannatusi külvavad. Kurb tõde on see, et iga massimõrvari kohta on sadu kurjategijaid, kes tapavad korraga ühe lapse, kohtingukaaslase või abikaasa – СКАЧАТЬ