Kübaratäis taevast. Терри Пратчетт

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii olid nad rohukamara lahti lõiganud ja Vanaema Achingu Kriidimaa pinda matnud, kastnud seejärel rohtu, et sellest vähimatki jälge ei jääks, ning lõpuks tema hüti maha põletanud.

      Lambavill, „Lõbusa Merekaru” tubakas ja tärpentin…

      …olid olnud karjasehütti täitvad lõhnad, mis kuulusid ka Vanaema Achingu enda juurde. Sellised asjad jäävad inimesse nii tugevalt, et tungivad otse südamesse. Tiffanyle piisas vaid nende haistmisest, et kanduda ajas tagasi sinna, karjasehüti soojuse, vaikuse ja kaitstuse sisse. See oli koht, kuhu ta põgenes ärritudes ja koht, kuhu ta oli läinud õnnelikuna. Ja Vanaema Aching oli alati naeratanud, teed valmistanud ning vaikinud. Karjasehütis ei saanud midagi halba juhtuda. See oli kindlus, mis kaitses terve maailma eest. Isegi nüüd, kus Vanaema oli läinud, meeldis Tiffanyle ikka seal üleval käia.

      Tiffany seisis seal kuulates, kuidas tuul üle murupinna puhus ning lambakellad taamal kolisesid.

      „Ma pean…” Ta köhatas kurgu puhtaks. „Ma pean ära minema. Ma… ma pean õiget nõidumist õppima ja siin ei oska mind keegi õpetada. Ma pean… mägede eest hoolt kandma nagu sina. Ma oskan… asju teha, aga ma ei tea asju, ja preili Tick ütleb, et see, mida sa ei tea, võib sulle otsa peale teha. Ma tahan olla sama hea nagu sina. Ma tulen tagasi! Ma tulen varsti tagasi! Ma luban, et ma tulen tagasi, ja olen parem kui minnes!”

      Tiffany õlale maandus sinine liblikas, mille tuulepuhang oli teelt kõrvale puhunud. See avas ja sulges paar korda oma tiibu ning lendas siis lehvides minema.

      Vanaema Aching polnud kunagi eriline sõnameister. Ta kogus vaikust, nii nagu mõni teine kogus nööri. Kuid tal oli võime öelda mitte midagi moel, mis ütles kõik.

      Tiffany jäi veel mõneks ajaks paigale, kuni tema pisarad ära kuivasid ning sammus siis mööda mäekülge tagasi alla, jättes lõppematu tuule rataste ümber keerlema ning ümara kõhuga ahju korstnas vilistama. Elu läks edasi.

      Tiffany-vanuste tüdrukute puhul polnud „teenistusse astumine” sugugi ebatavaline. See tähendas tööd teenijatüdrukuna. Tavaliselt alustati mõne üksinda elava vanaproua juures, kes ei saanud küll palju maksta, aga kuna see oli teie esimene töö, siis polnud te arvatavasti ka eriti palju väärt.

      Tiffany pidas oma kodutalu piimakööki aga niigi pea üksinda, kui keegi tal vaid suuri piimamannerguid tõsta aitas, ja tema vanemad olid tõsiselt üllatunud, et ta üleüldse teenistusse astuda soovis. Aga nagu Tiffany ise ütles: nii oli kombeks. Inimene sai natuke laia maailma näha. Ta kohtus uute inimestega. Kunagi ei võinud teada, kuhu see kõik välja viib.

      Just see viimane punkt kallutas kavalal kombel Tiffany poolele ka tema ema. Ta ema rikas tädi läks kunagi nõudepesijaks, sealt edasi toatüdrukuks ning tõusis nii üha kõrgemale, kuni temast sai majapidaja, kes abiellus ülemteenriga ning elas nüüd uhkes majas. See polnud küll tema uhke maja ja ta elas seal ainult natukene, kuid ta oli peaaegu daam.

      Tiffany ei kavatsenud daamiks saada. Kogu see teenistuse jutt oli tegelikult suitsukate. Ja preili Tick oli selles kaasosaline.

      Nõidumise eest ei tohtinud raha küsida ja sellepärast tegid kõik nõiad ka mõnda muud tööd. Preili Tick oli nõid, kes oli maskeerunud õpetajaks. Ta reisis ringi koos teiste rändõpetajatega, kes käisid kambas ühest paigast teise ning õpetasid toidu ja vanade riiete eest ükskõik kellele ükskõik mida.

      See oli hea võimalus vabalt ringi liikuda, sest Kriidimaa inimesed ei usaldanud nõidu. Nad arvasid, et nõiad tantsivad kuuvalgetel öödel püksata. (Tiffany oli selle kohta järele küsinud ja kuulnud teatud kergendusega, et nõiaks saamiseks ei pidanud püksata tantsima. See oli küll lubatud, kui nõid seda soovis, aga ainult juhul, kui ta teadis, kus kõik nõgesed, ohakad ja siilid asuvad.)

      Kui aus olla, siis suhtusid inimesed veidi kahtlevalt ka rändõpetajatesse. Arvati, et nad näppavad kanu ja varastavad lapsi (mis oli omal moel ka tõsi), ning nad käisid külast külla kirevate kärudega, kandsid pikki rüüsid, mille küünarnukkidel olid nahklapid, ja veidraid lapikuid mütse ning kasutasid omavahel tavainimesele mõistetamatuid paganlikke sõnu nagu „Alea jacta est” või „Quid pro quo”. Preili Tickil oli üsna kerge nende sekka sulanduda. Tema teravatipuline kübar oli maskeeritud mudel, mis nägi välja täpselt nagu paberlilledega ehitud must õlgkübar kuni hetkeni, kui ta vajutas salavedrule.

      Viimase aasta jooksul oli Tiffany ema tõsiselt üllatanud ja pannud mõneti muretsema tema tütre ootamatu janu teadmiste järele, mida külaelanikud pidasid tagasihoidlikus koguses heaks asjaks, kui mis üledoosi puhul võis põhjustada tarbetut rahutust.

      Kuu aja eest oli aga saabunud sõnum: Ole valmis.

      Preili Tick oli ühes oma lillelise kübaraga talust läbi astunud ning härra ja proua Achingule seletanud, et üks üleval mägedes elav vanaproua oli kuulnud Tiffany suurepärasest kompetentsusest juustuvalmistamise alal ning oli valmis pakkuma talle teenijatüdruku kohta palgaga neli dollarit kuus koos ühe vaba päevaga nädalas, oma voodikoha ning nädalase puhkusega Orikavahi pühade ajal.

      Tiffany tundis oma vanemaid. Kolm dollarit kuus oli veidi vähe ja viis dollarit oleks kahtlustäratavalt palju, kuid kompetentsus juustuvalmistamisel oli üht lisadollarit väärt. Ja oma voodi oli väga kena lisa. Kui Tiffany õed veel kodus elasid, siis oli kahe õe ühes voodis magamine täiesti tavaline. See oli hea pakkumine.

      Preili Tick avaldas tema vanematele muljet ja tekitas ka veidi hirmu, kuid neid oli kasvatatud veendumuses, et inimesed, kes teavad sinust rohkem ja kasutavad pikki sõnu, on tähtsad, ja seepärast nad nõustusid.

      Samal õhtul pärast magamaminekut sattus Tiffany juhuslikult nende omavahelist arutelu pealt kuulma. Alumisel korrusel rääkivaid inimesi on väga kerge juhuslikult pealt kuulda, kui sa hoiad tagurpidi pööratud klaasi vastu põrandalauda ja paned kõrva juhuslikult selle vastu.

      Ta kuulis oma isa ütlevat, et Tiffanyl poleks üldse vaja ära minna.

      Ta kuulis oma ema ütlevat, et kõik tüdrukud tahavad teada, mis laias maailmas peitub, ja sellepärast on parem lasta tal see välja elada. Ta on pealegi väga asjalik tüdruk, kellel on nutti. Kui ta kõvasti vaeva näeb, siis pole sugugi võimatu, et ühel heal päeval saab ta mõne väga tähtsa inimese teenijaks, just nagu tädi Hetty, ning asub elama majja, millel on sisekemmerg.

      Tema isa ütles, et küll ta näeb, et põranda küürimine on igal pool samasugune.

      Tema ema ütles, et sellisel juhul hakkab tal igav ja ta tuleb aasta möödudes tagasi koju ja, muuseas, mida „kompetents” tähendab?

      „Pädevus”, mõtles Tiffany endamisi. Nende majas oli küll vana sõnaraamat, kuid tema ema ei avanud seda kunagi, sest kõigi nende sõnade nägemine viis ta endast välja. Tiffany oli selle kaanest kaaneni läbi lugenud.

      Ja oligi kõik ning nüüd järsku, kuu aega hiljem, leidis ta end mässimas puhta kaltsu sisse oma vanu saapaid, mida olid enne teda kandnud kõik tema õed, ning panemas neid kasutatud kohvrisse, mille tema ema oli talle ostnud ja mis nägi välja, nagu see oleks valmistatud lagunenud papist või kokkusurutud, kõrvavahaga segatud viinamarjaseemnetest, ning mida tuli nööriga koos hoida.

      Jäeti hüvasti. Ta nuttis veidi ja tema ema nuttis palju ja tema väikevend Wentworth nuttis ka, juhuks kui keegi annab talle selle eest kommi. Tiffany isa ei nutnud, kuid andis talle hõbedollari ja ütles üsna järsult, et ta iga nädal kindlasti koju kirjutaks, mis tähendab nutmist meeste moodi. Tiffany jättis hüvasti juustudega piimaköögis ja lammastega koplis ning isegi kass Rotipaunaga.

      Siis tulid СКАЧАТЬ