Detektiiv Luuker Leebesurm 4: Sünged päevad. Derek Landy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sisse. Kontor oli tühi. Riiulid ägasid raskete raamatute ja artefaktide all ning töölaud näis olevat valmistatud puhtast kullast. Laua kõrval kõrgus klaasuksega kapp. Leebesurma kolp oli kapis.

      Varjud kägardusid Valküüria rusika ümber ja ta lõi läbi klaasi ning haaras kolba kaenlasse. Ta tundis Fletcheri kätt õlal ja pilgutas silmi.

      Nüüd seisid nad riiulite labürindis Selana raamatukogus.

      Fletcher vaatas teda. „On sinuga kõik korras?”

      „Ära minu pärast muretse,” ütles Valküüria. Ta tundis, kuidas see näopool tulitas, mida Marr korduvalt tümitas. „Peame kohe Aranmore’i farmi saama.”

      „Me avame värava?” küsis Fletcher murelikult. „Ainult sina, mina ja Selana? Kes siis koos sinuga tuleb?”

      „Mitte keegi. Ma lähen üksi.”

      „Ei.” Poiss raputas pead. „See on kaugelt liiga ohtlik.”

      „Meil pole aega raisata!” nähvas Valküüria ootamatult vihastades. „Peame seda kohe tegema. Veel enne, kui nad meid leiavad ja luku taha pistavad! See on mu ainus võimalus Leebesurm tagasi saada!”

      „Meie ainus võimalus,” ütles Fletcher.

      „Jah. Jah, seda ma… Fletcher, kuula mind. Selana peab jääma sinu juurde farmi. Ta peab veenduma, et sul õnnestub värav taasavada ja me pääseme Leebesurmaga tagasi. Ma lähen üksi ja ongi kõik.”

      Fletcher põrnitses teda, hambad ristis. „Hea küll,” nähvas ta ning juhtis nad läbi labürindi.

      Valküüria ei tundnud ühtegi sortsi, kellest nad raamatukuhjade vahel möödusid ja ükski neist ei tõstnud ka avatud teoste kohalt silmi. Raamatukogu peeti neutraalseks paigaks, kus privaatsus oli tipmine mure.

      Selana Port ootas neid riietatuna mustadesse pükstesse ja lihtsasse sinisesse särki. Nagu ikka tõusis tema ebaloomulik ilu kostüümi lihtsakoelisusest peajagu kõrgemale. Habras ketike rippus ümber Selana vasaku randme. Juuksed, mustad kui kõige suurem patt, raamisid ta nägu sel ajal, kui silmad, sama sinised kui ta kadunud venna omad, vaatasid nende lähenemist.

      Valküüria võitles tunnetega, mis temas esile kerkisid. Fletcheril see nii edukalt ei läinud.

      „Ma armastan sind,” sosistas ta, kuid teda eirati.

      „Plaan ei töötanud,” ütles Valküüria rutakalt. „Tegi vist pigem asju hullemaks. Traagel ja Tanita on arreteeritud ning agendid tulevad sind kinni võtma.”

      Selana ohkas. „Ja nüüd asume Leebesurma päästma, on mul õigus? Samal ajal kui Pelgupaik kogu raskusega meile peale langeb?”

      „Jah. Vabandust.”

      Selana kehitas õlgu. „Sa teed elu põnevaks, Valküüria. Anna mulle hetk aega, pean kahe tüütu spiooniga tegelema.”

      Valküüria vaatas selja taha ja nägi lähenemas meest ja naist, näpus käerauad.

      Selana patsutas oma käsivarsi ja kumavad tätoveeringud tõusid nahapinnale. Ta heitis käed laiali ja sinisest energiast sein põrutas agentidesse, lennutades nad tagasi. Nad kaotasid teadvuse isegi enne, kui lõpetasid põrandal veeremise.

      Üks vanaldane sorts kiikas riiuli tagant ja kortsutas kulmu.

      „Andestust segamise pärast,” sõnas Selana väärikalt. „Nad keeldusid viiviseid maksmast.”

      Vanem naine kehitas õlgu ja jätkas lugemist.

      Selana sirutas käed välja ja Valküüria ning Fletcher võtsid kumbki neist kinni. „Need kingad ilmselt rikutakse lõplikult, aga ma olen kindel, et üks teist räägib Leebesurmale ohvritest, mida olen tema tagasitoomise nimel toonud. Viige meid farmi, hr Renn.”

      Raamatukogu kadus ja pärastlõunane päike paistis kuumuseta. Külm tuul uitas üle Aranmore’i põldude ja ulgus vaikselt talumaja purustatud seinte vahel.

      „Sellest poisist on täitsa kasu,” tõdes Selana, kuid kordki elus ei paistnud Fletcher teda märkavat. Ta silmad püsisid üksnes Valküürial.

      „Oled oma vanematega hüvasti jätnud?” küsis ta.

      „Ole vait, Fletcher.”

      „Lihtsalt mõtlesin, et tahaksid seda teha, muud midagi. Üks viimane hüvastijätt enne, kui lased end maha koksata.”

      „Ainus viis, kuidas see jääbki viimaseks hüvastijätuks, on see, kui sul pole minu tagasitulekuks värav valla.”

      Poiss naeris kibedalt. „Sa kõnnid maailma, mida juhib kurjade jumalate rass. Ja mille pärast? Kui Leebesurm polegi surnud, on ta hull. Üks pilguheit Näota Jumalale on piisav, et mõistust kaotada. Ta on selles maailmas viibinud ligi aasta, Val. Mis sa arvad, mitu pilguheitu ta üle on elanud?”

      „Sa ei tunne teda. Ta on elus ja ootab mind.”

      „Me võtame hiiglasuure riski, eks? Jõhkra riski? Avame ukse kirjeldamatu kurjuse universumisse ja loodame, et nad meid ei märka. On Leebesurm tõesti seda väärt, kui asi nihu läheb?”

      „Kui sa ei kavatse aidata, ei saa mina sind sundida. Aga kui kavatsed, siis jää ometi vait. Kedagi meist poleks siin, kui poleks olnud teda. Ja tema ei jätaks kedagi meist sinna. Isegi mitte sind,” ütles Valküüria.

      Nad jõudsid talumajani ja tardusid. Üks Pelgupaiga esindaja uitas hoones ringi ja rüüpas tassist teed. Olend kibrutas kulmu ja pööras üllatunult ringi, sest kolm inimest põrnitses teda läbi seinas haigutava augu.

      „Ee,” ütles ta.

      Valküüria napsas randmega. Õhk väreles ja sorts lendas libisedes üle põranda. Valküüria astus sisse, kasutas sõrmust majas leiduvate varjude kogumiseks ja lasi neil talle pähe prantsatada. Mees ei ajanud end püsti.

      Selana ja Fletcher tulid tema järel ning nad liikusid vastasseinas asuva augu juurde, kust avanes vaade tagaaeda. Teisel pool, roostes põllumasinate keskel, seisis teine sorts. Ta märkas neid ja käsi kaevus taskusse telefoni järele.

      Fletcher haihtus ja ilmus hetkega maagi kõrvale. Ta pani käe mehe õlale ja siis kadusid mõlemad. Silmapilgu pärast oli Fletcher tagasi ja seisis otse Valküüria ees. Too hakkas parajasti uurima, kuhu ta Pelgupaiga esindaja viis, kui kuulis hirmukarjet ja agent kukkus taevast alla ning prantsatas maapinnale. Vennike oigas korraks ja jäi siis liikumatult lamama.

      Fletcher tõmbas Valküüria endale lähemale ja enne, kui tüdruk jõudis protestida, suudles teda. Valküüria kangestus ta kätes, ent kui poisi parem pöial ta põske riivas, rahunes tüdruk tema embuses. Tema sisikond hüples. Ja siis oli suudlus läbi.

      „Kui me tõesti selle ette võtame,” ütles poiss karedalt, „siis hakka juba rutem peale. Ma ei saada iga päev kedagi põrgusse.”

      Selana tõmbas maha ringi ja Fletcher põlvitas sinna, hoides mõlema käega kolpa. Nüüd joonistas Selana talle ümber kaitsesümboleid. Kui miski kavatses väravast kutsumata siseneda, selgitas Selana, annaks need sümbolid Fletcherile vähemalt niigi palju aega, et ta jõuaks värava enne oma surma sulgeda. See ei paistnud poissi lohutavat, kuid ta ei öelnud midagi.

      Selana СКАЧАТЬ