Sõbrad, armukesed, šokolaad. Alexander McCall Smith

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõusis. Saali tagasi minnes pidi ta tüdrukust mööduma, kuid ta ei vaadanud tema poole. Oma kohale tagasi jõudnud, vajus ta raskelt istuma, oli nagu uimaseks löödud ja põrnitses programmi. Ta nägi Jamie nime ja aldimängija nime ja süda tema sees peksis.

      Ta vaatas, kuidas mängijad lavale tulid, ja siis akadeemilist koori, noori lauljaid, kelle vanus jäi neljateistkümne ja kaheksateistkümne eluaasta vahele, poisid valgete särkide ja tumedate pükstega, tüdrukud valgete pluuside ja mereväesiniste volditud seelikutega. Dirigent tuli lavale ja Isabel vaatas teda, mitte ei vaadanud Jamie poole, kes näis teda pilguga otsivat, et naeratada salamisi talle publikusse, nagu ta sageli tegi.

      Nad alustasid Howellsist, mida Isabel peaaegu ei kuulnudki. Kes see tüdruk oli? Oma tüdrukut tal polnud – pärast Cati mitte – ja Isabel oli lihtsalt oletanud, et tal polegi kedagi. Jamie oli alati selgelt välja öelnud, et tahaks Cati tagasi ja on valmis ootama nii kaua kui vaja. Ja tema, Isabel, oli selle mõttega kaasa läinud, aga selle ajaga oli juhtunud see, et ta oli hakanud Jamiet üha rohkem enda omandiks pidama, ilma et oleks seda ise endale teadvustanud. Nüüd aga oli seal üks teine naine, tegelikult tüdruk, ja nende vahel valitses ilmselgelt mingi lähedus, mis jätaks tema kõrvale, nagu peakski olema, ja sellega oleks kõigel lõpp.

      Kui Howells lõppes, vaatas ta korraks vilksamisi Jamie poole, aga pööras siis kiiresti pilgu ära, sest kujutles, et Jamie vaatab hoopis teise kohta saalis, võib-olla seda kohta, kus istub see tüdruk. Koor jätkas Taverneri motetiga, mis oli tõsine ja kõlav, ja siis tuli John Irelandi hümn, „Many Waters Cannot Quench Love”. Nüüd Isabel kuulas. Many waters cannot quench love, neither can floods drown it.5 Ei, ei saa – ei saa. Love is as strong as death6 – ta on tugevam, on tugevam.

      Kontserdi lõppedes tõusis ta niipea, kui aplaus oli vaibunud. Tavaliselt oleks ta väljunud tagumisest uksest, läbi baari, ja oleks näinud Jamiet, kui too esinejate ruumist tuleb, aga mitte täna õhtul. Ta oli üks esimestest, kes välja jõudis, välja õhtust sagimist täis tänavale, kus inimestel oli ajada teisi asju, mis polnud seotud kontserdiga. Siis hakkas ta kärmel sammul astuma Meadowsi poole, liikudes mööda jalgrada sõidutee kõrval, kõndides kiiresti, just nagu oleks tal koju saamisega kiire – kuigi seal ei oodanud teda mitte midagi peale lohutava tuttavlikkuse.

      Õhtutaevas oli ikka veel hele, helendas läänekaares, ja õhtu oli soe. Many waters cannot quench love – see hümn kõlas tal ikka veel kõrvus, kordas end: see meloodia oli nii võimas, et võib valmistada sind ette elu pettumusteks, selle asemel et muuta teadlikuks sellest, kuidas katsed suruda maha vastamata armastuse valu – võimatu armastuse, selle armastuse, mida oleks parem kõrvale lükata, selle peale üldse mitte mõelda – enamasti ei tööta, muudavad ainult armastuse haavad veel valulikumaks.

      Ta peatus foori ees, jäädes ootama luba edasi kõndida. Üks noor naine, üliõpilase vanuses, seisis tema kõrval ja ootas samuti. Ta vaatas Isabeli poole, kõhkles hetke ja sirutas siis käe välja ning puudutas kergelt tema käsivart.

      „Kas teiega on kõik korras?” küsis ta. Ta oli näinud pisaraid.

      Isabel noogutas. „Aitäh,” ütles ta. „Aitäh.”

      3

      Muidugi oli heledas päevavalguses kõik palju parem. Kui Isabel järgmisel hommikul alla läks, polnud ta oma nõrkusehetke võib-olla unustanud, aga vähemalt oli ta enesekontrolli tagasi saanud. Ta teadis, et see, mida ta oli möödunud õhtul kogenud, oli ootamatu emotsioonisööst – ja et kõnealune emotsioon oli armukadedus, ei midagi vähemat. Seda laadi emotsionaalsed seisundid käivituvad kiiresti ja esmakordsel kogemisel on raske nendega toime tulla, aga kogu ratsionaalseks toimijaks olemise mõte seisnebki ju selles, et inimene suudab need seisundid kontrolli alla saada. Tema, Isabel Dalhousie, oli täiesti suuteline negatiivseid emotsioone vaos hoidma ja saatma nad tagasi sinna, kus oli nende koht. Nii, ja kus see koht peaks olema? Freudi id’i tumedates sügavikes? Ta naeratas selle mõtte peale. Kui sobiv nimi oli id – tahumatu, kodustamata varjuolend, kes tahab teha kõiki neid anarhistlikke tegusid, mille peale ego ja superego kulmu kortsutavad. Teaduslikus mõttes seisis suur osa Freudi teooriast vankuvatel jalgadel, isegi kui see kirjanduslikus mõttes oli tõeline maiuspala, aga Isabel oli alati arvanud, et kõigist Freudi teravmeelsetest mõttesähvatustest oli id kõige usutavam. See oli hulk kihke ja soove, mis käisid kehaliseks olendiks olemise juurde: vajadus toidu järele ja vajadus paljuneda – juba ainuüksi neist kahest piisas, et tekitada mis tahes koguses raskusi, ja nad olid tõesti enamiku inimeste vahel tekkivate riidude taga. Vaidlused ruumi, toidu ja seksi üle: id’i teema. Lõppkokkuvõttes võib kõik inimkonna konfliktid selleks taandada.

      Selleks ajaks, kui ta oli kohvi valmis teinud, oli tal ka kogu see lugu läbi sorteeritud ja plahvatusoht likvideeritud. Oli loomulik tunda armukadedust nende suhtes, kellesse sa eriliselt kiindunud oled, seega oli ka see täiesti loomulik ja ta pidigi tundma nii, nagu ta tundis, kui nägi Jamiet koos selle tüdrukuga. Nende nägemine oli talle selgelt mõista andnud, et Jamie ei ole tema oma; tal võivad olla tema suhtes tugevad tunded, aga neil tunnetel ei tohi mitte kunagi lubada muuta seda fakti, et nende vahel pole midagi peale sõpruse.

      Ta oli lootnud, et Jamie ja Cat moodustavad uuesti paari, kuid ta teadis suurepäraselt, kui ebarealistlik see lootus oli. Küllap taipab seda varem või hiljem ka Jamie ja see tähendas, et ta hakkab otsima kedagi teist, nagu teeks iga teinegi noor mees. See Jamiet imetleva olekuga tüdruk kontserdilt oleks arvatavasti ideaalne valik. Arvatavasti tähendaks see Isabeli jaoks selle mõnusa läheduse kaotust, mida tema ja Jamie praegu nautisid. Mis oleks muidugi kahetsusväärne, kuid tema poolt oleks õige käitumine tunda rõõmu kõige üle, mis Jamiet õnnelikuks teeb. See oleks nagu lasta vabadusse lind, keda on ajutiselt vangistuses peetud. Linnupüüdja võib ju kaaslase kaotamise pärast kurb olla, aga ta peab mõtlema ainult vabaks lastud olendi õnne peale. Just seda ta peabki tegema, see oli ilmselge. Ta peab püüdma teha nii, et see noor naine talle meeldima hakkaks, ja siis andma Jamiele oma õnnistuse kaasa ja laskma tal minna.

      Selleks ajaks, kui saabus tema majapidaja Grace, oli Isabel esimese tassi kohviga lõpule jõudnud ja söönud ära hommikusöögiks ette nähtud kaks viilu röstsaia marmelaadiga. Grace, kes oli umbes Isabeli vanune naine, oli maja korras hoidnud juba Isabeli isa ajal ja jätkas seda tööd ka tema juures. Ta oli konkreetsete seisukohtadega naine, kes polnud kunagi abielus olnud, vaatamata sellele, mida ta ise kirjeldas sõnadega „loendamatud pakkumised”, ja Isabel kasutas teda sageli omaenda mõtete ja arvamuste kõlapinnana. Paljudes asjades olid nad sageli eriarvamusel, kuid Isabel nautis Grace’i vaatepunkti ärakuulamist, sest see oli peaaegu alati üllatav.

      „Ma pole ehk küll filosoof,” oli Grace ükskord öelnud, „kuid mul pole probleeme selle teadmisega, mis on minu seisukoht. Ma ei saa kõigist neist kahtlemistest aru.”

      „Aga peab ju kahtlema,” vastas Isabel. „Mõtlemine on kahtlemine. See tähendab sama asja.”

      Grace’i vastus sellele oli tulnud kiiresti. „Ega ikka ei tähenda küll. Ma mõtlen mingi asja peale ja siis ma otsustan ära. Kahtlemisel pole sellega midagi pistmist.”

      „Nojah,” ütles Isabel, „inimesed on erinevad. Sul veab, kui sa oma otsustes nii kindel oled. Minul on pigem kalduvus kahelda. Võib-olla on see kinni temperamenditüübis.”

      Sel hommikul polnud Isabelil tuju sedalaadi mõttevahetust arendada, niisiis piirdus ta küsimisega Grace’i vennapoja, Bruce’i järele. Noormees oli Šoti natsionalist, kes uskus veendunult Šotimaa iseseisvusesse. Ka Grace’ile avaldas noormehe kirglikkus mõnikord mõju ja siis pomises ta midagi ähvardavat Londoni suunas, aga see ei kestnud kunagi kuigi pikalt. Grace oli loomu poolest konservatiiv ning Ühendkuningriik СКАЧАТЬ