Lesk. Fiona Barton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ elavat hinge. Kuid Kate ei suuda liikumatult istuda. Siis võtab ta oma telefoni.

      „Kas sa helistad sõbrale?” küsin, püüdes pinget vähendada, aga loomulikult see telemees kuuleb mind.

      „Proua Taylor, tean, et olete seal. Palun tulge uksele. Luban, et kulutan vaid hetke. Mul on lihtsalt vaja teiega rääkida. Tahame teile eetris sõna anda …”

      Äkitselt karjub Kate: „Käi persse!” ja ma vahin talle ainiti otsa. Glen poleks iial lubanud ühelgi naisel oma majas selliseid sõnu öelda. Ta vaatab mind ja maigutab: „Vabandust,” ning tõstab sõrme huultele. Ja telemees käibki persse.

      „Nojah, ilmselgelt see toimis,” ütlen.

      „Vabandust, kuid see on ainus keel, millest nad aru saavad,” sõnab ta ja naerab. See on kena naer, kõlab siiralt, ja viimasel ajal pole ma eriti palju naeru kuulnud. „Niisiis, paneme selle hotelli-asja paika, enne kui järgmine reporter platsis on.”

      Mina lihtsalt noogutan. Viimati käisin hotellis siis, kui Glen ja mina mõni aasta tagasi nädalalõpuks Whitstable’isse läksime. 2004. Meie viieteistkümnendaks pulma-aastapäevaks.

      „Verstapost, Jeanie,” oli ta öelnud. „Oleme jõudnud kaugemale kui suurem osa relvastatud röövleid.” Talle meeldis oma nali.

      Igatahes oli Whitstable kodust vaid tunnikese kaugusel, kuid jäime kaunisse rannaäärsesse paika ning sõime peeneid fish and chips’e ja käisime mööda kivist randa jalutamas. Korjasin Glenile lapikuid kive, tema viskas nendega läbi lainete lutsu ja siis lugesime koos põrkeid.

      Väikeste laevukeste mastides kõlksusid purjed ja tuul loopis mu juukseid segamini, kuid arvan, et olin tõeliselt õnnelik. Glen ei rääkinud palju. Ta tahtis vaid jalutada ja mina olin rõõmus, et sain osa tema tähelepanust endale.

      Teate, tegelikult oli Glen minu elust kadumas. Ta oli seal, aga ei olnud ka – kui mõistate, mida mõtlen. Arvuti oli rohkem tema naine kui mina. Igasugu eri viisidel, nagu selgus. Tal oli kaamera-asjandus, nii et inimesed nägid teda ja tema neid, kui nad omavahel rääkisid. Nende asjanduste valgus muudab kõigi väljanägemise selliseks, nagu nad oleksid surnud. Nagu zombid. Ma lihtsalt jätsin ta sinna. Selle mõttetuse juurde.

      „Mida sa seal terve õhtu teed?” küsisin ja tema kehitas õlgu ja vastas: „Lihtsalt räägin sõpradega. Ei midagi erilist.” Kuid ta võis veeta tunde, tehes seda, mida iganes ta tegi. Tunde.

      Vahel, kui öösel üles ärkasin, polnud teda ikka veel voodis minu kõrval. Kuulsin kõrvaltoast tema hääle kõminat, aga teadsin, et on parem teda mitte segada. Ta ei soovinud minu seltsi, kui arvutis oli. Kui talle sinna tassi kohvi viisin, pidin enne sisenemist koputama. Ta ütles, et ehmatan teda, kui äkitselt tuppa astun. Nii ma siis koputasin ja tema lülitas ekraani välja ning võttis minult tassi.

      „Aitäh,” ütles ta.

      „Kas arvutis on miskit huvitavat ka?” oli mul kombeks küsida.

      „Ei,” vastas ta. „Tavaline värk.” Vestluse lõpp.

      Mina ei kasutanud arvutit kunagi. See oli suuresti tema teema. Kuid arvan, et ma teadsin alati, et seal on miskit teoksil. Siis hakkasingi seda tema mõttetuseks nimetama. Nii sain sellest kõva häälega rääkida. Talle ei meeldinud, et seda nii kutsusin, aga ta ei saanud ka midagi vastu öelda, või mis? See oli tõeliselt ohutu sõna. Mõttetus. Miski ja eimiski. Ent see polnud eimiski. See oli roppus. Asjad, mida keegi ei tohiks näha, veel vähem nende nägemise eest maksta.

      Kui politsei selle tema arvutist leidis, ütles Glen mulle, et tema pole süüdi.

      „Nad leidsid asju, mida mina ei ole alla laadinud – kohutavaid asju, mis lihtsalt leiavad oma tee arvuti kõvakettale, samal ajal kui hoopis teisi asju vaatad,” ütles ta. Mina ei teadnud internetist ega kõvaketastest mitte midagi. See kõik võis nii juhtuda, eks?

      „Paljusid mehi süüdistatakse alusetult, Jeanie,” ütles ta. „Ajalehtedes on sellest igal nädalal juttu. Inimesed varastavad krediitkaarte ja kasutavad neid, et sellist kraami osta. Mina seda ei teinud. Olen politseile öelnud.”

      Ja kui ma midagi ei öelnud, jätkas ta: „Sa ei tea, mis tunne on olla süüdistatud milleski sellises, kui sa pole midagi teinud. See rebib sind tükkideks.”

      Ma küünitasin ta poole ja silitasin tema kätt ning ta haaras mul käest kinni.

      „Joome tassi teed, Jeanie,” pakkus ta. Ja me läksime kööki, et teevesi tulele panna.

      Külmikust piima võttes seisin ja vaatasin uksel olevaid fotosid – meie üleslööduna vana-aasta õhtul, meie värvipritsmetest täpilistena elutoa lage värvimas, meie puhkusel, meie laadal. Meie. Me olime tiim.

      „Ära muretse. Olen sinu jaoks olemas, Jeanie,” tavatses ta öelda, kui mul oli tööl kehv päev olnud või midagi. „Me oleme tiim.” Ja olimegi. Liiga palju oli kaalul, et lahku minna.

      Ja me olime liiga sügaval jamas, et oleksin saanud minema kõndida. Olin tema heaks valetanud. See polnud esimene kord. See algas panka helistamisega, ütlemaks, et ta on haige, kui ta ei soovinud tööle minna. Seejärel valetamine krediitkaardi kaotamise kohta, kui ta ütles, et oleme rahalisse hätta sattunud ja pank osa võlanõudeid kustutaks.

      „See ei võta kelleltki tükki küljest, Jeanie,” ütles ta. „Tee ära, ainult see üks kord.”

      Muidugi ei juhtunud seda ainult üks kord.

      Ma eeldan, et see ongi see, millest Kate Waters kuulda tahab.

      Kuulen teda esikus mu nime ütlemas ja kui tõusen, et vaadata, räägib ta kellegagi telefonitsi, paludes neil tulla ja meid päästa.

      Glen kutsus mind vahel oma printsessiks, aga olen enam kui kindel, et keegi ei tule mind täna valgel hobusel päästma.

      Lähen ja võtan taas istet ning ootan, et näha, mis juhtuma hakkab.

      5. peatükk

      Esmaspäev, 2. oktoober 2006

POLITSEIINSPEKTOR

      Esimest korda Bella Ellioti nime kuuldes Bob Sparkes naeratas. Tema lemmiktädi – üks ema nooremate õdede pundist – hüüti Bellaks ja ta oli pere naljahammas. See oli mitme nädala jooksul viimane kord, mil mees naeratas.

      Hädaabikõne oli saabunud kell 15.38. Naise hääl oli murest hingetu.

      „Ta on ära viidud,” ütles naine. „Ta on ainult kahene. Keegi on ta kaasa võtnud …”

      Kõne lindistusel, mida järgnevail päevil aina uuesti ja uuesti üle kuulati, kõlas meesoperaatori hääle rahustav alt piinavas duetis vaheldumisi helistaja läbilõikava sopraniga.

      „Mis on teie väikse tütre nimi?”

      „Bella. Tema nimi on Bella.”

      „Ja kellega ma räägin?”

      „Olen tema ema. Dawn Elliott. Ta oli aias, maja ees. Meie maja. Manor Road 44a, Westlandis. Palun aidake mind.”

      „Aitame teid, Dawn. Tean, et see on raske, aga peame veel mõnd asja teadma, mis aitaks meil Bella üles leida. Millal teda viimati nägite? Kas ta oli aias omapäi?”

      „Ta СКАЧАТЬ