Tagaaetavad. Rachel Lee

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ McKenna avaldas Mercatori loo, tehes Fortune’ile vabakutselise tööd.”

      Jerrod noogutas. Georgie teine pahe oli venitada seni, kuni mees oli valmis teda ära kägistama. Georgie teadis, et ta tunneb Erin McKennat. Nad polnud kunagi kohtunud, aga naise lugu Fortune’is oli nii põhjalik, et oli mehe juurdluse aluseks. “Ja?”

      “Ta pole enam vabakutseline. Houstoni Examiner palkas ta uurivaks ajakirjanikuks.”

      “Ja nüüd on Examiner Mercatori käes,” nentis Jerrod. Ta hakkas taipama ja ohkas raskelt. “Raisk.”

      “Võib-olla peaksid Houstonisse minema,” ütles Georgie. “Oleks kahju nüüd peatunnistajast ilma jääda.”

      Jerrod vaatas laual olevat kausta, armetut viidet liiga lühikeseks jäänud elule. Või elule, mis oli muutunud põrguks.

      “Paistab, et sul on Houstoniga muidki seoseid kui Mercatori juhtum. Mõni lahendamata asi?” küsis Georgie tema pilgule järgnedes.

      “Tegelikult mitte.” Jerrod ei tahtnud seda juhtumit soiku jätta, aga ta ei saanud lubada kellelgi ka tunnistajat mõjutada. Ta võttis vastumeelselt telefonitoru.

      Ta kavatses Houstonisse sõita. Võib-olla saab ta seal kadunud lapse juhtumi asjus ringi nuuskida. Kaks kärbest ühe hoobiga.

      Igal juhul oli vaja välja uurida, mis Erin McKennast saanud on.

      2

      Erin McKenna läks trepist üles oma kolmanda korruse korterisse, väike kast isiklike asjadega kaenlas. Ta kirus iga sammu peal.

      Lahti lastud. Niisama lihtsalt. Oo jaa, nad ütlesid talle, et see on koondamine, aga Erin ei uskunud seda. Sellest saadik, kui jutud Mercator Media Groupi tehingust liikuma hakkasid, oli ta teadnud, et tema saatus selle ajalehe ajakirjanikuna on kaalul. Ta oli arvanud, et tal soovitatakse mitte tunnistada. Seda ei juhtunud ja ta oli käinud hommikul föderaalkohtus tunnistust andmas, ilma et keegi oleks kas või vihjanud sellele, et ta võiks järele mõelda.

      Siis tuli ta tagasi toimetusse, leidis uudistetoimetaja ja peatoimetaja oma laua tagant, tema asjad olid juba kasti tõstetud ja nad andsid rõõmsalt teada, et ta on koondatud.

      Häh!

      Ta oli Bill Maddoxi näol tõde näinud. Erin oli taas uurinud Mercatori tegemisi ja uudistetoimetaja Bill oli ainsana sellest teadlik. Vähemalt teoreetiliselt. Ja mehe ilme ütles selgelt, et see polnud mingi tavaline koondamine.

      Kurat võtaks! Erin jätkas trepist üles marssimist, olles nii vihane, et krigistas hambaid.

      Neetud suurkorporatsioonid. Kuradi rahamehed. Olgu neetud see rahameeste võim terves Ameerikas. Nad arvavad, et raha ja võim viivad nad seadustest kõrgemale.

      Järgmise sammu astus ta veelgi jõulisemalt. Nad võtsid mõistagi tema kaustad ära, sest kõik, mida ta toimetuses tegi, kuulus ajalehele. Nad võtsid autost tema tööarvuti ja pärisid, kas ta hoiab tööasjadega seotud infot kusagil mujal.

      Viimane oleks olnud ajalehe karmi poliitika rikkumine. Muidugi oli Erin valetanud, nii et suu suitses, ja vastanud eitavalt.

      Ärgu lootkugi, et ta räägib neile anonüümsest online failist, millega ta tegi algust kohe, kui kuulis MMG tehingust. Ta oli läinud koguni Interneti-kohvikusse, et info seal üles laadida, et sellest toimetuse arvutitesse jälgegi ei jääks.

      Nii et viitsütikuga pomm oli ikka olemas, hoolimata nende jõupingutustest. Hetkel oli see ainuke põhjus rahuloluks ja seegi süngevõitu. Kui ta oma otsingud lõpetab, võib ta ikkagi Mercatori maatasa teha.

      Erin jõudis oma korteri ukse taha ja toetas kasti vastu seina, otsides vestitaskust võtmeid. Mobiil, pastakas, nätsupakk ja nagu ikka – kõige all võtmed.

      Ta tõmbas kimbu välja, otsis õige võtme üles ja torkas lukuauku. Või vähemalt üritas seda teha. Uks vajus lahti kohe, kui ta võtme auku lükkas.

      Süda jäi seisma. Keegi oli tema korterisse sisse murdnud. Ta astus üle läve ja nägi, et tema asjad on segamini loobitud, nagu oleks sealt tornaado üle käinud.

      Erin seisis rabatult, suutmata oma silmi uskuda. Sel hetkel tormas tema magamistoast välja suusamaskis mees. Erin viskas kasti maha, mõeldes samas sellele, kui absurdne on Houstonis suusamaski kanda, ja sööstis mehe poole, kavatsedes ta pikali joosta või… no midagigi… aga esimese sammu peal mõistis ta, et oli teinud vea.

      Ta oli jätnud seljataguse kaitseta.

      Erin jõudis kuulda vaid kahinat. Hetk hiljem tundis ta valusööstu ja siis läks silme ees mustaks.

      Erin toibus pikkamööda, tajudes esmalt kohutavat valu kuklas, ja taipas siis, et ta pole üksi. Keegi katsus tema pead. Ta tundis, et kukal on märg ja soe ning kusagil tema uimases peas hakkas kuju võtma sõna veri.

      Ent siis hakkas ta täielikult teadvusele tulema ja need käed tekitasid temas hirmu. Nina oli valusasti vastu vaipa surutud ja ta püüdis hajevil mõtteid koguda.

      Sissemurdmine. Keegi oli teda selja tagant löönud. Asjaolu, et ta seda mäletas, oli hea märk. Peapõrutus ei saanud seega väga hull olla.

      Ta lebas kangelt põrandal ja üritas välja mõelda, mida teda kobava inimese suhtes ette võtta. Kui see on sama isik, kes talle kallale tungis…

      Kas ta jõuaks piisavalt kiiresti ümber pöörata? Erin mõistis, et võtmed on endiselt keha alla jäänud käe peos. Ta püüdis märkamatult võtmed näppude vahele saada, nii et tal oli nüüd relv.

      Ta kuulis taamal sireene või vähemalt arvas kuulvat. Ta polnud kindel, sest lisaks kuulis ta ka kellahelinat. Mis vahet sel oli? Tema politseid ei kutsunud.

      Ta hingas võimalikult vaikselt ja sügavalt sisse, võideldes aevastusega, kui tõmbas ninna vaibal olevat tolmu, pööras end kähku selili ja virutas rusikas võtmetega enda kõrval põlvitava mehe suunas.

      Mees tegutses kiiresti nagu ründav madu ja haaras tal randmest. “Rahu,” ütles ta. “FBI. Teie elu pole enam ohus.”

      Ta ei lasknud Erini rannet lahti, vaid võttis vöölt ametimärgi ja näitas seda. “Kas te näete?” küsis ta.

      Erin neelatas. “Jah.”

      “Kas te üritate mind uuesti lüüa?”

      “Ei.”

      Mees lasi tema randme lahti. “Ärge liigutage,” ütles mees. “Kiirabi on teel. Ma ei tea, kui raskelt te viga saite. Teil on peahaav ja te olite veidi aega teadvuseta.”

      “Neid oli kaks,” sõnas Erin. “Nägin ühte ja tahtsin teda takistada, aga teine pääses mulle selja taha ja lõi mind.” Selle meenutamine ajas ta vihale ja adrenaliin paiskus verre. “Kuradi kurat!”

      Ta ei teinud tuikavast peast välja ja üritas end istuma ajada, ent mees haaras tal õlgadest. “Kas te ei saanud aru, mida ma ütlesin? Ärge liigutage.”

      Tuba hakkas ringi käima ja Erin mõistis, et mehel on õigus. Asi oli hullem kui tormiga merel olemine. Kõhus keeras ja ta pööras pea kõrvale, võideldes iiveldusega.

      “Saatke kiirabi tagasi,” СКАЧАТЬ