Heidik. Carla Neggers

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ elas ajutiselt Arlingtonis, 1850. aastatel ehitatud ajaloolises elamus. Nate’i arheoloogist abikaasa Sarah tahtis selle avalikkuse tarvis restaureerida, ent plaani teostus läks üle kivide ja kändude ning sai ohtralt tagasilööke. Just siis, kui maja oli peaaegu korda tehtud, puhkes seal ootamatult suur ja kahtlane veeuputus. Nii mõnigi oli kindel, et uputuse põhjustasid Abraham Lincoln ja Robert E. Lee, kes pidavat tolles majas kummitama. Mackenzie ei uskunud kummitustesse, vaid süüdistas juhtunus kulunud kanalisatsioonitorustikku.

      Esimest last ootavad Nate ja Sarah kolisid kevadel oma majja. Sarah pakkus kuue nädala eest Washingtoni saabunud Mackenziele majahoidja elamisruume. Niikaua, kuni Mackenzie endale kodu otsis, võis ta elada ajaloolises majas, peletada kummitusi ja vandaale ning uute torulekete suhtes valvel olla.

      Mackenzie tõmbas seljakoti luku kinni. Ta kandis lühikesi pükse, kuid ikkagi oli palav. „Nate, kas sina ja Sarah nägite siin elades Abe’i või Bobby E-d?”

      Väikese köögilaua ääres istuv Nate takseeris teda nii põhjalikult, et see oleks enamikku inimesi heidutanud. Nate oli vanem abišerif, kes oli kahe jalaga kindlalt maa peal. Ta oli pikk, kiitsakas ja äärmiselt kärsitu. Temagi oli pärit New Hampshire’i osariigist, Cold Ridge’ist, ja Mackenzie oli tundnud meest terve elu. Nate oli talle suure venna eest ega suutnud teda hirmutada.

      „Mina pole näinud,” kostis mees.

      „Kas see tähendab, et Sarah on?”

      Nate kehitas õlgu. „Pead talt ise küsima.”

      Mackenzie kahtlustas, et kui Nate saavutanuks oma tahtmise, saanuks tema, Mackenzie, oma esimese tööülesande föderaalagendina Alaskal või Hawaiil, mitte mehe tagahoovis. Nate töötas riikliku politseiteenistuse Arlingtoni peakontoris ja Mackenzie Washingtoni harukontoris. Nad olid liiga lähestikku, et mees end mugavalt tunneks. Ja kui Mackenzie esimene tööülesanne ebaõnnestub, on parem, kui ta pole Nate’i nina all.

      Kui Nate oleks saavutanud oma tahtmise sajaprotsendiliselt, siis kirjutanuks Mackenzie hoopis väitekirja ja õpetanuks New Hampshire’is politoloogiat, soovimata jalgagi mehe maailma tõsta.

      Aga et Nate’il polnud sõnaõigust, siis andis ta endast parima, et aidata Mackenziel uue ametiga kohaneda. Enamasti oli Mackenzie talle selle eest tänulik.

      „Sa veedad pika nädalalõpu,” märkis Nate.

      „Just nii. Jõudsin ülemusega kokkuleppele.”

      „Oled olnud Washingtonis kõigest kuus nädalat.”

      Nate kõneles leebelt ja sugugi mitte kriitiliselt, kuid Mackenzie teadis, et mees ei kiida tema plaani heaks. Mackenzie köögi tagumise seina ääres seisid ikka veel kastid, köögikapil vedelesid kotid papptopside ja – taldrikutega. Need viitasid asjaolule, et ta polnud veel lõplikult sisse kolinud – ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Mackenzie taipas, et Nate kõhkleb tema sinnajäämises ja üldse õiguskaitsealal püsimises.

      Mees polnud uskunud, et Mackenzie võiks föderaalakadeemia karmi väljaõppeprogrammi läbida. Ta polnud ainuke. Keegi polnud seda uskunud. Mitte ükski hingeline, kaasa arvatud Mackenzie ema. Mitte et nad poleks teda toetanud või soovinuks tema läbipõrumist näha, vaid nad lihtsalt ei arvanud, et Mackenziest võiks võmm saada.

      Tõtt-öelda polnud temagi endas kindel, ent akadeemiasse koha saanud, läks ta täispangale välja. Ta ei lasknud end kellegi kahtlustest kõigutada ega läinud millegi peale rööpast välja. Isegi mitte oma suuruse, treenituse astme, temperamendi ega huumorisoone peale. Ta oletas, et leiab end peagi õiguskaitsetööd vihkamast ja paneb ameti maha või tulistab ennast kogemata ning saab töölt kinga.

      „Miks sa just praegu vaba päeva võtsid?” uuris Nate.

      Mackenzie tahtis pead klaarida pärast tüüpilist uustulnuka apsakat, mis seisnes selles, et ta oli läinud kohtama kutiga, kellega vihmasajus kokku põrkas. Algul oli ta Rooki nägusaks Washingtoni bürokraadiks pidanud, kuid mees osutus hoopiski FBI agendiks ja Mackenzie rikkus tahtmatult reeglit, mille oli endale akadeemias kehtestanud – mitte ühtki isiklikku suhet õiguskaitsetöötajatega.

      Nate’ile vastas ta lihtsalt: „Üritan ikka veel kuumusega kohaneda.”

      „Georgias sul sellega probleeme polnud.”

      Föderaalse Õiguskaitse koolituskeskus asus Georgias, Glyncos, kus valitses palav kliima, ent Mackenzie ei lasknud Nate’il end heidutada. Ta ei kavatsenud mehele Rookist rääkida. Punkt. „Ma ei öelnudki, et mul on probleeme.”

      „Sa viibisid eile õhtul kirjaoskamatuse vähendamiseks korraldatud heategevusüritusel.”

      Mackenzie piidles Nate’i. „Kust sina seda tead?”

      Mees kehitas õlgu. „Keegi mainis mulle.”

      „Kes? Beanie?”

      „Ei, me kohtume harva.”

      „Tema kutsuski mind. Tahtis mind inimestele tutvustada. Jäin sinna üksnes pooleks tunniks. Ma arvan, et ta üritab minu sõber olla, kui ma Washingtonis olen, aga ta vist ei tea täpselt, mida minuga peale hakata.”

      Nate sirutas oma pikki jalgu. „Järgmine kord lase tal ennast kohvile ja koogile kutsuda.” Ta vakatas ja jälgis, kuidas Mackenzie seljakoti jalaga ukse lähedale seina äärde lükkas. „Keda sa peol nägid?”

      See küsimus tuli Mackenziele ootamatult. „Keda sa silmas pead? Nägin Beaniet. Ta tutvustas mind mõnele inimesele, kuid see oli kõik.”

      „Kas Cali nägid?”

      „Umbes kümme sekundit. Ta saabus hilja ja lahkus vara.”

      Nate tõusis. Ta tundus pärast riikliku politseiteenistuse peakorterisse üleminekut ja Sarah Dunnemore’iga abiellumist rahulikum, kuid oli sellegipoolest karmikäeline, kärsitu ja halastamatu. Kui Nate oli seitsmeaastane – Mackenziet polnud siis veel olemaski –, jäid tema vanemad rasketes tingimustes mägedesse, kurikuulsasse Cold Ridge’i vangi. Nad surid alajahtumise ja ilmastikumõjude tagajärjel, enne kui abi nendeni jõudis. Neist jäid maha Nate ja tema kaks nooremat õde – viieaastane Antonia ja kolmene Carine. Laste isa kahekümneaastane vend, kes oli äsja Vietnami sõjast naasnud, võttis orvuks jäänud vennalapsed enda hoole alla.

      „Arvan, et sul tasub ikka uusi sõpru leida,” lausus Nate.

      „Cal pole mu sõber. Minu jaoks on ta alati kasutu tundunud.” Mackenzie ohkas raskelt ja taipas, et on lasknud Nate’il end närvi ajada. „Ma ei tea, kas isegi Beaniet võib sinu mõistes sõbraks nimetada. Olen tundnud teda terve elu. Ta on hea naaber.”

      „Ta oli su naaber New Hampshire’is, mitte siin. Siin, Mackenzie, on ta föderaalkohtunik. Ja sina oled abišerif. Seal on vaks vahet.”

      „Tänan, Nate. Selle peale ma poleks tulnudki…”

      „Ma lihtsalt muretsen sinu pärast.”

      Mackenzie teadis, et see on tõsi, kuid tema tavapärane rõõmsameelsus oli saanud kõva paugu, kui ta eelmisel õhtul koju jõudes automaatvastajast Rooki teadet kuulas. Mehel polnud jätkunud niigi palju julgust, et talle silmast silma vesi peale tõmmata.

      „Vabandust, Mac, ma ei saa sind õhtusöögile kutsuda. Kohtumiseni! Võib-olla trehvame kunagi tööasjus. Edu sulle!”

      Alatu. СКАЧАТЬ