Salajane leping. Dana Marton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nagu Charlie lollakad inglid,” lausus Samantha surmtõsiselt, mudides vasakut kõrvanibu, milles oli rohkem auke, kui beeta-versiooni tarkvaral. “Teen kaasa. Aga ärge lootkegi, et hakkan juukseid lehvitama ja bikiine kandma.”

      Carly näris alumist huult. Pelk mõte, et ta peab veel neli pikka aastat vanglas istuma, tundus talumatuna nüüd, kus talle pakuti võimalust vabaneda. Millega iganes pidi ta silmitsi seisma, ei saanud see olla hullem, kui päevast päeva ja kuust kuusse enda elu raiskamine. Ta võis vanduda, et tundis, kuidas ajurakud ükshaaval kärbusid. Ta janunes väljakutse järele. Valitsuse ülekavaldamine pakuks seda kindlasti. Ta läheks nende mänguga kaasa, kuni on välja mõelnud, kuidas neist lahti saada. Mitte mingil juhul ei tooda teda enam kunagi siia tagasi.

      “Mina tahan seda teha,” ütles Carly.

      Gina lõpetas toksimise ja hingas sügavalt läbi nina sisse. “Mis seal’s ikka.”

      Anita istus toolile ja pani käed süles kokku. Ta ei öelnud midagi ning naised jälgisid teda.

      Pettumus pitsitas Carly kõri, kuid ta mõistis Anita olukorda. Kui tal endal oleks vaid paar nädalat veel istuda jäänud, ei oleks temagi pea ees tundmatusse jooksnud.

      “Nad kustutaksid meie karistusregistri. Ta kindlalt ütles seda, onju?” Anita neelatas.

      Gina noogutas.

      “Jah,” ütles Carly. Kas ta kõlas liiga innukalt, liiga meeleheitlikult?

      “Me võime viga saada. Või surra. Meil ei ole aimugi, mida see endast kujutab. Mulle ei meeldi, kuidas see nende suus kõlas. Mida iganes nad meilt ootavad, võib see olla hullem kui siin olemine.” Anita tõusis uuesti püsti.

      Mis võiks olla hullem, kui neli aastat luku taga istuda? Carly surus hambad kokku. Anita kavatses vist loobuda. Carly üritas pettumust varjata, kuid ei suutnud. Uskumatu, kui palju lootust võib inimene viie minutiga endas tekitada.

      Iial ei tehtud kellelegi sellist pakkumist. Keegi ei usukski seda ja ega nad saagi sellest kunagi kellelegi rääkida. Vabadus, veel viimast korda hingas ta sügavalt sisse ning lasi sellel mõttel end läbida. Mõnus fantaasia, kuniks seda oli.

      Kuid Anita lausus: “Me kõik võime seda hiljem kahetseda.” Ning seejärel selga sirgu lüües: “Okei.”

      Okei?

      Esmane jahmatus ajas segadusse, siis taipas Carly, mis oli juhtunud, ning sellele järgnes tema uudishimulikust loomusest tulenev küsimus – miks?

      “Küll sa oskad ikka üllatada,” lausus Gina.

      “Mul on omad põhjused.” Anita kehitas otsustavalt õlgu.

      Carly ootas selgitust, kuid seda ei tulnud. Anita ei vaadanud kellelegi otsa.

      Ju tal oli saladusi.

      Carly vaatas teisi uurivalt. Tõenäoliselt oli neil kõigil. Ja nad kõik olid nõustunud.

      Issand. Nad teevadki seda!

      Võib-olla oleks ta pidanud hirmu tundma, kuid sel hetkel trumpas põnevus kõik muu üle. Ta tundis, kuidas suu naerule kiskus. Vaba. Ta sulges silmad. Ta pidi palju kaotsi läinud aega tasa tegema.

      “Me saame välja!” Peas tiirlesid mõtted igasugustest võimalustest. Carly vaatas uuesti teiste poole.

      See jahutas teda natuke maha.

      Gina nägu oli sünge, huuled otsusekindlalt koos. Anita vahtis enda ette. Samanthal oli samasugune mis-mul-sellest ilme, nagu ennegi, kuid Carly arvas, et nägi ta silmis vilksatamas ebakindlust ja hirmu. Mõne sekundi jooksul ei rääkinud keegi.

      “See on võimalus oma elu uuesti alustada,” ütles Carly teistele, kuid osa entusiasmist hakkas hajuma, sest meenusid lausekatked eelneva kahekümne minuti jooksul toimunud vestlusest, mille sisu jõudis lõpuks pärale. Sõnad “enesetapumissioon” ja “meid võib kõrvaldada” olid nagu ämber külma vett. Ta ei oleks lasknud asjadel nii kaugele minna. Enne kui asjad kontrolli alt väljuksid, leiaks ta mooduse põgenemiseks.

      Niigi oli ta juba kauem vanglas istunud, kui ükskõik milline häkker enne või pärast teda. Pealegi ei olnud ta mingit kahju põhjustanud. Teda ei huvitanud andmed, ei olnud kahjustanud ega varastanud midagi. Ta lihtsalt vaatas koode, tahtis õppida, otsis otseteid, uusi võimalusi programmide edendamiseks ja ebatavalisi lahendusviise. Ta oli selle eest kallilt maksnud.

      “Kuulge, aga me võiksime salajase klubi luua. Teise Võimaluse Tibid,” Samantha hääl nõretas sarkasmist: “või Räpane Nelik. Äkki tehakse meist kunagi filmgi.”

      Neist ei saaks kunagi meeskonda. Nad olid selleks liiga erinevad. Carly oli seda kohe kindlasti. Ta oli juba ammu aru saanud, et ta ei sobi kellegi hulka. Ja sellesse gruppi ei tahtnudki ta kuuluda.

      Gina “mõrtsukas” Torno vaatas Sami kurja pilguga. “Ära liiga hoogu mine, lapsuke. Kui kunagi peaks keegi meist filmi tegema, siis oleks selle pealkiri “Neetud nelik”.

      Tema mitte, mõtles Carly, ning hakkas põgenemist planeerima.

      Tsernyakov sulges arvutis kausta ja vaatas välja kontoriaknast, millest avanes vaade tehase aeda, ning hingas sisse suhkrupeedi töötlemisel tekkivat magushaput hõngu. Mõnele see lõhn ei meeldinud, kuna sarnanes brokoli keetmisel tekkiva aroomiga, kuid temale meenus sellega lapsepõlv.

      Peter hilines. Oli ta põgenenud? Sellisel juhul leitakse ta üles.

      Ta vaatas telefoniekraani, kui see helises, naeratas tuttavat numbrit nähes ning võttis kõne vastu. “Kuidas sul läheb, ema? Mida arst rääkis?”

      “Ma just mõtlesin su peale. Küll sa oled ikka hea poeg. Mulle tehakse veel analüüse. Pean lihtsalt kohal käima, aga haiglasse ei panda.”

      “Oled sa kindel, et tahad siia jääda? Ma võin lasta sind Šveitsi viia. Seal on paremad arstid.”

      “Siin on koht, mis mulle jõudu annab, minu riik ja sina. Mida ma Šveitsis teeksin? Mul poleks seal kellegagi rääkidagi,” ütles ta, jätkates, “Kas külastad mind varsti?”

      “Mõne päeva pärast. Vajad sa midagi?”

      “Mida mul vaja on? Minu edukas poeg poputab mind.”

      “Sa oled seda väärt, emake.”

      Naine pomises vaikselt. “Peaaegu unustasin juba, ma nägin hommikul juhuslikult tädi Irinat haiglas.”

      “On ta haige?”

      “Ta külastas oma naabrit, tead küll, seda meest, kes varem jalgrattaid parandas. Ta murdis puusaluu. Irina jalutas minuga natuke. Ta nõbu, Anna kutsus teda Inglismaale ja ta kaalub seda. Kas sa mäletad Anna, poega Calvinit? Ta on seal suur ärimees. Mitte küll nii edukas kui sina, aga üsna heal järjel. Ta on pahandustesse sattunud, sellepärast tädi Irina temast rääkiski. Valitsus tahab ta raha endale võtta. Nad süüdistavad teda milleski hullumeelses, ütlevad, et ta kauples siseringis. Mida see üldse tähendab?”

      Ta ema jätkas mõnda aega Anna perele langenud ebaõnne üle kurtmist.

      Siseringi kuuluva infoga kauplemine. Tsernyakov mõistis süüdistuse sisu väga hästi, nagu ka seda, miks Irina СКАЧАТЬ