Usaldus. Suund, mitte sihtpunkt. Osho

Чтение книги онлайн.

      Inimene, kes end armastab, hakkab varem või hiljem armastusest üle ajama. Inimene, kes usaldab ennast, ei saa jätta teisi usaldamata – isegi neid, kes kavatsevad teda petta, isegi neid, kes on teda juba petnud. Jah, ta ei suuda jätta isegi neid usaldamata, sest nüüd ta teab, et usaldus on tähtsam kui miski muu. Sa võid inimest petta – aga mis mõttes? Sa võid võtta temalt raha või midagi muud. Kuid inimene, kes tunneb usalduse ilu, pole sellistest pisiasjadest häiritud. Ta armastab sind ikka, ta usaldab sind ikka. Ja seejärel sünnib ime: kui inimene sind tõesti usaldab, on võimatu teda petta, peaaegu võimatu.

      Seda juhtub iga päev ka teie elus. Kui usaldad kedagi, siis sel inimesel on võimatu sind petta. Kui istud raudteejaamas pingil, sa ei tunne seda inimest, kes su kõrval on – ta on sulle täiesti võõras inimene – ja ütled talle: „Palun hoidke mu pagasil silm peal, ma toon pileti. Palun vaadake selle järele.“ Ja sa lähed. Sa usaldad võhivõõrast inimest. Ja peaaegu ükski võõras ei peta sind. Ta oleks võinud sind petta, kui sa poleks teda usaldanud. Usaldusel on võluvõim. Kuidas ta saab sind petta, kui oled teda usaldanud? Kuidas ta võiks nii madalale langeda? Ta ei andestaks seda endale kunagi.

      Inimese teadvuse üks põhiomadusi on usaldada ja olla usaldatud. Kõigile meeldib olla usaldatud. See tähendab teiste inimeste austust, ja kui usaldad võõrast, siis seda enam. Pole mingit põhjust teda usaldada, ja ikka usaldad. Sa tõstad inimese kõrgele pjedestaalile, sa hindad teda nii palju, et tal on peaaegu võimatu sellest kõrgusest alla kukkuda. Ja kui kukub, ei suuda ta seda endale kunagi andestada; ta peab seda süükoormat terve elu kaasas kandma.

      Inimene, kes end usaldab, hakkab selle ilust aru saama – hakkab aru saama, et mida rohkem sa end usaldad, seda rohkem sa õitsele puhked. Mida rohkem sa oled minnalaskvas lõõgastunud seisundis, seda rohkem oled sa paigas ja tüüne, seda rohkem oled rahulik ja vaikne. Ja see on nii kaunis, et hakkad usaldama üha rohkem inimesi, sest mida rohkem sa usaldad, seda rohkem süveneb rahu; su rahu läheb järjest sügavamale, kuni su olemuse tuumani. Ja mida rohkem sa usaldad, seda kõrgemale tõused. Inimene, kes suudab usaldada, saab varem või hiljem teada, mida tähendab usalduse loogika. Ja siis, ühel päeval, ta lihtsalt peab usaldama tundmatut.

      Hakka end usaldama – see on esimene asi. Minu töö ongi hävitada usaldamatus, mis on loodud sinus su enda vastu, hävitada kogu see hukkamõist, mis on sinule suunatud, võtta see sinult ära ja anda sulle tunne, et oled armastatud ja austatud, eksistentsi poolt armastatud. Jumal on su loonud, sest ta armastas sind. Ta armastas sind nii palju, et ei suutnud vastu panna kiusatusele sind luua.

      Kui kunstnik maalib, siis maalib ta seetõttu, et armastab. Kui poeet kirjutab luuletust, siis samuti seetõttu, et ta armastab seda. Jumal on su maalinud, laulnud, tantsinud. Jumal armastab sind! Ja kui sa ei näe tähendust sõnas jumal, siis ära muretse – nimeta seda eksistentsiks, nimeta seda kõiksuseks.

      Eksistents armastab sind, muidu poleks sind siin.

      Lõõgastu oma olemises, kõiksus peab sind kalliks. Seepärast see hingabki sinus, pulseerib sinus. Kui hakkad tundma seda kõiksuse tohutut austust ja armastust ja usaldust enda vastu, siis hakkad kasvatama juuri oma loomuses. Sa hakkad ennast usaldama. Ainult siis suudad sa mind usaldada, ainult siis suudad sa oma sõpru, lapsi, abikaasat usaldada. Ainult siis suudad sa usaldada puid ja loomi, tähti ja kuud. Siis elad sa usaldusena. Pole enam küsimust, kas kedagi või midagi usaldada või mitte; inimene lihtsalt usaldab. Ja usaldus tähendab lihtsalt religioossust.