Kes kardab Aafrikat? 2.osa. Anna-Maria Penu

Чтение книги онлайн.

      Hommikune iiveldus nõuab süüa nagu Jean-Claude Juncker: tee nii, nagu ma tahan nüüd ja kohe, või ma muudan su elu põrguks. Kuhjan taldrikule troopilisi puuvilju, jogurtit, juustu ja paar saiakuklit. Juurde tellin kuuma cappuccino, mille ämmaemand rangelt ära keelas, ent ta keelas paljusid asju. Ugandasse reisimisele üldse pani ta troopiliste haiguste eriarsti toel ja ähvarduste saatel veto peale, kuid siin ma olen.

      „Ohoo! Tere hommikust!“

      Pedro Silva üllatust väljendav mürin kõlab tühjas saalis nagu pommiplahvatus. Võpatan. Ehmatused keelas ämmaemand samuti ära.

      „Sa nii varajane… Ma mõtlen, lühiajalise vaatleja kohta.“

      Tema sarkasm jõuab minuni paar sekundit hiljem. Heidan Pedro Silvale küsiva pilgu, kuid tema, kes ta on äsjaöeldu õndsalt unustanud, askeldab mulle tundmatut meloodiat ümisedes juba koduselt lihalaua ees. Ma ei oska selle peale midagi kosta. Lihtsalt seisan ja jälgin ta helesinise särgi all punnitavat laia selga, kuni taipan, et seal niimoodi seista on tobe, ja pöördun oma laua juurde tagasi. Hommikusöögisaali on ilmunud mõned tumedanahalised ülikondades, kallite prillidega mehed ning paar uhkete soengute, kontsakingade ja tulipunaste huultega naist, kes on istumiseks valinud teises saali otsas meist väga kaugel asuvad lauad. Nad on oma üleslöödud rõhutatuses teatraalselt elegantsed.

      „Ega sul selle vastu midagi ei ole, kui sulle oma suurepärast seltskonda pakun?“

      Pedro Silva maandub vastust ootamata oma kahe taldrikuga mu vastas olevale pehmele toolile. Isegi istudes ei vähene ta aukartustäratavad kehamõõtmed karvavõrdki ning kogu selle saali mööbel, nõud, isegi toit on tema kõrval imetilluke, tema suuruse jaoks kohatu. Vastuseks tema suurusele sirutan automaatselt selga.

      „Muidugi mitte. Aga palun!“

      Löön hambad esimesse kuklisse ja sel hetkel taipan, et Kampalast eemal ei ähvarda mind mitte sugugi ennekõike malaaria, stress ega difteeria, kallid ämmaemandad ja troopiliste haiguste spetsialistid. Vaid näljasurm! Seda te ei osanud ette näha, ega ju? Võtan ühe ampsu veel.

      „Tere hommikust, söör!“

      Kõhna musta ja valgesse riietatud ettekandja ilmumine toimus hääletult ja nüüd ta naeratab Pedro Silvale. Seejärel lööb pilgu maha. Sinna, kus ta parema jala must king teeb pruunil vaibal ringe.

      „Tere hommikust!“

      Pedro Silva on oma häält samuti mahendanud ning naeratab neiule nii magusalt, et mul hakkab ebamugav. Aga ma ei hakka siin praegu teda kritiseerima.

      „Sa tead ju küll, mida ma kõige rohkem hommikuti soovin. Mis mind õnnelikuks teeb, mis annab mu elule mõtte…“

      „Cappuccino?“

      Neiu tõstab korra häbelikult silmi, nagu ta ei oleks oma pakutud variandi õigsuses päris kindel. Tema jaoks oleks kõige loogilisemaks vastuseks jumal. Ent kogemus valgetega, eriti selle hiiglasliku mehega surub selle vastuse eemale, kuhugi mujale, siit maailmast kaugele. Mina oleksin pakkunud midagi hoopis maisemat, ja ka sellele mõeldes hakkab mul imelik.

      „Ah, imeline, kui hästi sa mind juba tunned! Teadsin, et sa mind alt ei vea. Ja nagu alati, tahan hiljem teise cappuccino kontorisse kaasa võtta, aga ära muretse, annan sulle käega märku, millal sa võid seda valmistama hakata.“

      Neiu noogutab, naeratab, tänab, teeb niksu, kummardab. Kõike korraga ja pooleldi, ilmselgelt selle pisut segaseks jäänud märgiandmise pärast muretsedes, ning pöörab end seejärel minekule. Samamoodi pehmelt astudes, lausa hõljudes, nagu ta meie juurde enne ilmus. Mõlemad saadame teda pilguga – ta paremal säärel ilutseb märkimisväärne sünnimärk, must ja karvane nagu ämblik – ja kui tagasi teineteise poole pöördume, taban Pedro Silva mulle mahedalt naeratamas.

      „Imetore, kas pole?“

      „On, on. Miks ta pole!“

      Ma ei tea, millest ta räägib.

      „Missiooni põhitiim on Ugandas olnud detsembrist saati ja me käime igal hommikul siin söömas. Seetõttu nad teavadki meie eelistusi niivõrd hästi. Ja meie vahel, nagu sa isegi nägid, on tekkinud üks selline vahva sõbralik suhe. Ugandalased on äärmiselt meeldiv, koostööaldis, naeruhimuline rahvas ning see teeb kogu su eluolu siin palju kergemaks.“

      Vaatan uuesti neiut, kes tegutseb nüüd saali teises otsas kohvimasina juures rahulike, pikaldaste liigutustega, ja kahtlen, kas tema arusaam nende vahel toimivast suhtest kattub Pedro Silva arusaamaga. Tahaksin seda talle öelda. Öelda midagi tõeliselt tähendusrikast, midagi täiuslikku oma esimese valimismissiooni esimesel hommikul. Midagi sellist, mida sai kunagi loetud mõnest raamatust või kuuldud interdistsiplinaarsel konverentsil. Alustada ehk sellest, et ükskõik, kui osavalt me ka ennast ei peta nende rikkumata suhete loomise võimaluste suhtes aafriklaste ja eurooplaste vahel, siis hierarhilise maailma ajalooline, kultuuriline, ideoloogiline koorem – ja siia alla, täpsustaksin kulmu kergitades, käivad paratamatult ka religioon ja psühholoogia – tingib automaatselt nende suhete saatuse. Sest kui nemad vaatavad meile otsa, siis ei näe nad meid, vaid meie selja taga kõrguvaid müüte, eelarvamusi, kinnistunud uskumusi. Meie staatust maailmas. Kas ta pole sellele mõelnud? Täpselt samamoodi nagu meie, kui silmitseme neid iseendale omistatud kõrgemal asuvalt positsioonilt. Tegemist pole muidugi ratsionaalse otsusega just sel viisil teist vaadata, temaga suhestuda, ja selles ongi probleem. Kogu see taak tuksleb meie soontes, naha all, on sarnane olemisele, saanud mõtlemise pärisosaks ja näib seetõttu loomulikuna, isegi loogilisena. Kuigi loomulikkusest on asi kaugel. Ja ei piisa sellest, et öelda „ma hoolin“, kaastundlikult naeratada ja oma suuremeelsust üles näidata. See kõik ulatub palju kaugemale, puurib tunduvalt sügavamale. On näha igas väiksemas detailis, sõnakasutuses, pilgus, hääletoonis.

      Tahaksin kõige selle üle arutada. Näidata, millistel keerulistel teemadel mängleb mu lühiajalise vaatleja meel – kuid me ei tunne teineteise sügavusi veel nii palju ja ma ei ütle midagi. Lasen mõtetel hoopis oma radu minna ja mu silme ette kangastub Estheri soe, naeratav nägu. Ma pole talle juba väga kaua mõelnud. Naabrinaisest kasvas kuus aastat tagasi kiiresti lähedane sõbranna. Hoolimata tema fraasidest stiilis „ma arvasin, et kõik eestlannad on nagu modellid, aga tuleb välja, et polegi“ ja „mina ka ei mahuks ostukärusse istuma, olen samamoodi paks nagu sina“, tundsin, et lõpuks nägin päris tema sisse. Nägin Estherit nii nagu ta on ja tema nägi mind. See oli imeline side. Koos suutsime läbi murda mitmest ajaloolisest ja kultuurilisest müürist, hajutada piire, meeldis mulle uhkusega, suisa heldinult mõelda. Tõime lähemale kaks suurt, sageli vastandlikuks peetud maailma, olla kõigest meid lahutavast, eraldavast üle, ning leidsime ühisosa. Olime teineteisega me ise. Seda, et ma temast sugugi läbi ei näinud, taipasin liiga hilja. Siis, kui see ajatult tugev side katkes. See juhtus mõned päevad enne äralendu tagasi Euroopasse, meie aias peetud lahkumispeol. Esther kutsus kohale kõik oma sõbrad, tuttavad ja kolleegid. Neid võõraid, kaks kätt taskus ja lai naeratus näol, voolas linna eri nurkadest kokku üle poolesaja. Nad naersid, sõid ja jõid, pidasid kõva peo maha, sest nende toitude ja jookide eest olin mõned tunnid varem maksnud mina. Raha rahaks. Palju hullem oli see, et Esther ei armastanud mind. Olin tema jaoks järjekordne muzungu koos kõikide selle sõna juurde käivate materiaalsete tähendustega, ja see oli noahoop rinda. Haav uuristas otse mu kaitseta hinge sügavusse ja tegi põrgulikku valu. Sadu hilisööni peetud isiklikke vestlusi, arutelusid, naeru, valu ja hirmude jagamist, mida kandsin kui aaret oma hõõguvas peos… ent Estheri silmis rippus mu küljes puutumatult edasi silt, mille vastu olin kogu see aeg võidelnud. Nii siiralt ja nii tulutult. Alles siis mõistsin, et seda, mida ma nii väga tõestada tahtsin, on võimatu tõestada.

      Ma СКАЧАТЬ