Itaalia pulm. Nicky Pellegrino

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ta serveeris parajasti kaussides musta kalmaarivedelikuga risotot, kui märkas Pietad. Peanoogutusega osutas ta vaba laua suunas: „Ciao, bella!6 Istu sinna ja ma teatan su õele, et oled kohal.”

      Õde oodates jälgis Pieta, kuidas inimesed toitu naudivad. Kõige rohkem telliti risotot. Külastajad sõid isukalt, tupsutasid punase salvrätiga oma kalmaarivedelikust musti huuli ja rüüpasid veiniklaasidest Chiantit. Teiste seas oli ka üks ülikonnas mees, kes sõi üksinda, lugedes samal ajal ajalehte. Ta sõi seda ainsat rooga, mida Addolorata kunagi menüüst ei eemaldanud – hirvekooti, mida oli kaua hautatud ohtra koguse sibulate ja tomatitega ning mida serveeriti sametise kastmega, mis immutas suurt kuhilat kartuliputru praetud küüslauguga. Pieta nägi mehe näoilmest, et iga suutäis tundus talle taevalik.

      Kui Addolorata köögikuumusest õhetades saabus, tõi ta kaasa kaks valget kaussi täis pastarooga, mida ta terve hommikupooliku oli täiustanud.

      „Näe, proovi seda! Ütle, mida sa sellest arvad. Ma valmistasin palju eri versioone, kuid arvan, et lõpuks see mul õnnestus.”

      Pieta pistis ühe lusikatäie suhu. Tegelikult oli see roog rohkem supi moodi. Brokolit oli keedetud vanamoodsal viisil, kuni see oli täiesti pehme ja tükkideks lagunenud. Porrulauku oli praetud oliiviõlis ja siis kergelt hautatud väheses brokolikeeduvees, kuni see oli peaaegu sulanud. Lisatud oli pisut tšillit ja sidrunit ning jämedalt hakitud musti oliive, natuke piiniapähkleid ja paksude laastudena pecorino-juustu. Maitse ja toitvuse lisamiseks oli see kõik segatud kõrvakesekujulise pasta hulka.

      „Sa oled peekoni välja jätnud,” märkis Pieta.

      Addolorata pistis lusikaga veidi toitu suhu, kallutas pea viltu ja kehitas õlgu. „Mulle tundus, et see ei vaja üldse peekonit. Kas sulle maitseb?”

      Pieta võttis teise lusikatäie, ja siis kolmanda. „Mmm, maitseb küll. Isegi väga! Peaksid selle tingimata menüüsse lisama. Serveeri seda koos suure viilu krõbeda leivaga, et inimesed saaksid kogu vedeliku kausist kätte.”

      „Kas see on liiga vedel? Äkki oleks vaja toidu paksendamiseks natuke kartulit lisada?”

      „Ei, ei, see on parem nii, nagu on, kerge ja tervislik. Ära pane kartulit!”

      „Ikkagi …” Addolorata liigutas lusikaga oma suppi. „Võibolla vajab see siiski peekonit …”

      See oli üks asju, mis Pieta perekonda lõhestas. Tema õde ja isa elasid toidu nimel. Nad sõid seda aplalt ning võisid sellest kirglikult kõnelda terve päeva ja veel pool ööd lisaks, ilma et oleksid kunagi tüdinenud. Ent Pieta, kuigi talle meeldisid köögiviljasupp ja pasta, oleks olnud täpselt sama õnnelik ka kooreta keedetud muna ja röstsaia süües.

      „Noh, mida sa arvad,” nõudis Addolorata, „peekoniga või ilma peekonita?”

      „Jätame praegu selle.” Pieta kummardus üle laua. „Mul on uudiseid.”

      „Ohoo!” Addolorata rebis end lahti mõtisklustest oma kausi sisu üle. „Mille kohta?”

      „Meile tuli täna hommikul nõuandeid saama uus pruut, ja arva ära, kellega ta abiellub.”

      „Räägi!”

      „Michele DeMatteoga.”

      Addolorata pillas oma lusika kaussi. „Ei! Kas tõesti?”

      „Jah, tõesti.”

      „Kas see pruut teab, kes sa oled?”

      „Ma ei usu.”

      „Oh jumal, kas sa kavatsed talle seletada? DeMatteo vanamees saab rabanduse, kui ta sellest teada saab.”

      Pieta noogutas: „Ma mõistan, aga ma ei tea, kuidas saan talle midagi öelda. Lisaks kõigele muule on ta pruuti juba näinud.”

      „Nikolas?”

      „Jah, ta tuli sisse, kui parajasti mõõte võtsin. Nii et vaevalt ma saan selle naise nüüd enam minema saata. Nikolas ei unusta eales ühtki klienti. Ta otsustas juba, mis värvi pael peaks tolle pruudikimbul olema.”

      „No mida sa siis teed?” Addolorata tõukas oma kausi kõrvale ja toetas küünarnukid lauale.

      „Ma ei tea. Ilmselt jätkan lihtsalt tööd ja kavandan talle kleidi. Minu meelest tuleb see üsna ilus. Ta tahab, et see oleks tagasihoidlikult seksikas ja glamuurne.”

      „Ja ta ise? Kas tema on ka seksikas ja glamuurne?”

      „Ta on kenake, blond, ja minu arvates Michelest tublisti noorem. Aga mitte just glamuurne.”

      Addolorata nägu oli mõtlik. „Tead, minu arust oli Michele DeMatteo alati sinust sisse võetud, kui me koolis käisime.”

      „Ei!”

      „Tegelikult küll. Ta näis alati püüdvat sinu tähelepanu.”

      Pieta naeris ja raputas pead: „Sa pead silmas seda, et tal oli kombeks mind narrida. Ja vahel näppas ta mu lõunasöögi.”

      Frederico tuli nende juurde, kergitas üht kulmu ning Addolorata andis talle noogutusega loa nõud laualt koristada. Mõni minut hiljem tõi mees neile espresso tillukestes tassides, mille kõrvale alustassile oli seatud ruuduke tihket šokolaadikooki. Pieta hammustas oma koogist tüki juba enne, kui kohvi rüüpas. Ta armastas magusat.

      Ta jõi lonkshaaval kohvi ja raputas uuesti pead: „Michele polnud kunagi minust selles mõttes huvitatud, ja kui olekski olnud, mis üldse saanuks juhtuda? Papa ja DeMatteo vanamees oleksid saanud krambid, kui oleksime kusagile koos läinud. Ära ütle talle midagi, Addolorata! Ja ära räägi, et Michele pruut tuli minu juurde. See tekitab ainult veel rohkem pahameelt.”

      „Noh, lõpptulemusena tekitab see igal juhul pahameelt.” Addolorata nägu oli sünge. „Ma arvasin, et pulm peaks olema õnnelik sündmus, aga näib, et sellega kaasneb alati mingi draama.”

      „Igatahes mitte sinu pulmaga,” lubas Pieta, „sinu oma saab olema täiuslik. Ma kannan selle eest hoolt.”

      Pieta jäi lõunalt tulles tööle hiljaks. Nikolas oli kindlasti maruvihane. Lootes, et järgmine klient pole veel tulnud, tõttas Pieta mööda rahvarohket kõnniteed pruudisalongi poole. Disainer Nikolas Rose’i käsutuses oli mitu omavahel ühendatud ruumi ühe vana häärberi ülemisel korrusel Holbornis. Kui Pietal kohe üldse ei vea, siis vestleb suurmees praegu isiklikult kroonlühtritoas pruudiga, kes on saabunud viimasesse kleidiproovi. Kleit on valmis pandud ja ripub peeglitoas, kuid Nikolasel ei tule mõttessegi pruudile kleiti selga proovida. See on Pieta töö. Nikolasele meeldis kohale ilmuda proovi lõpus, pruudi juukseid puudutada, kleidi vedikut kohevile lüüa ning seejärel kaduda kõrvale disainiruumi seniks, kuni ilmub järgmine pruut ja tal on vaja taas oma võlujõudu rakendada.

      Nikolas Rose’i salongi tähtsaim ruum oli õmblustuba, ning viis vanemat naist, kes istusid kitsastes tingimustes ümber pika õmbluslaua, olid peamine põhjus, miks Pietal oli nii raske salongist lahkuda ja omal käel tööle hakata. Need olid Londoni parimad õmblejannad, kes valmistasid oivalise lõikega, peenelt teostatud ja käsitsi külgeõmmeldud pärlitega kleite, mille poolest Nikolas Rose kuulus oli. Vahel piisas neil ainsast pilgust kavandile, et märgata mõnda detaili, mis Pietal kahe silma vahele olid jäänud. Vaiksetel päevadel, kui Nikolas polnud kohal, mängisid nad mannekeenil kangastega ja aitasid näitlikuks СКАЧАТЬ