Inkvisiitor. Gayle Wilson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei jäta ta tapmist. Mitte enne, kui ta on lõpuks vahi alla võetud.”

      „Või kuni ta on surnud.”

      Sean Murphy oli juba astetanud sõrme puldil off-nupule, kui miski sundis teda kõhklema. Reporter lõpetas parasjagu telelõiku, ilmselt võttes kokku naispsühholoogi juttu. Kuid Sean ei pööranud reporteri jauramisele mingit tähelepanu.

      Selle asemel keskendus ta naisele, kes reporteri kõrval seisis ja kramplikult mantli kraest kinni hoidis, justkui tahtes end külma eest kaitsta. See viitas selgelt kaitseseisundile.

      Kas see oli alateadlik? Või oli see seepärast, et naine oli teadlik, kui hästi vastas ta tapja ohvri-tüübile?

      See polnud tõenäoline, mõtles ta siis, sest kohalikud politseinikud polnud veel avalikult seostanud viimast kolme teiste tapetutega. Võib-olla peaks ta hoiatama dr Jenna Kincaidi, et naine vastab peaaegu kõigile kriteeriumidele, mida erirühm on juurdluse viimase nelja aasta jooksul välja toonud.

      Hilistes kahekümnendates või varastes kolmekümnendates, hindas Sean. Pikk ja habras, tumedate juuste ja silmadega. Isegi ta riietus, pigem ametlik kui väljakutsuv, vastas mustrile, mille see elajas oli paika pannud oma esimese mõrvaga, mis arvati nüüd olevat toimunud rohkem kui seitse aastat tagasi.

      Olles suunanud pilgu mööda pikka tumesinist mantlit alla madalakontsaliste saabasteni, heitis Sean taas pilgu psühholoogi näole. Näojooned olid rabavad, kuid mitte klassikaliselt ilusad.

      Ta ei köidaks iga mehe pilku, tunnistas Sean, kuid ta leiaks omajagu austajaid. Luustik selle oliivselge naha all oli liiga täiuslik, et mitte püüda tähelepanu. Arukas mõistaks, et see on niisama täiuslik, kui naine on kaheksakümneaastane.

      Ja sa oled end alati pidanud arukaks.

      Pilt, mida ta oli uurinud, muutus järsku kohaliku autokaupmehe reklaamiks. Sean vajutas nuppu, sulges televiisori ja viskas puldi voodile.

      Ta kõndis üle oma motellitoa põranda klaasseinani, lükkas eesriide kõrvale ning vaatas välja kiirteele, mis jooksis paralleelselt laia tühermaaga ja algas kohe parkimisplatsi tagant. Maastik, mida ta silmitses, oli masendavalt talve-sünge. Sellest hoolimata, et siinne kliima oli enamasti pehme.

      Ilm muudab jahipidamise tapjale soodsamaks. Siin on rohkem inimesi vabas õhus kui põhjapoolsetes linnades. Kuigi sel värdjal ei paistnud kunagi olevat probleemi ohvri leidmisega.

      Võib-olla ütles dr Kincaid õigesti. Võib-olla oli ta nii võluv, et naised muutsid tema jaoks asja lihtsaks.

      Temas pidi olema midagi erilist, et võluda Makaelat. Seani õde polnud niisama lihtne haneks tõmmata. Ja kahjuks oli ta õel olnud petistega rohkelt kogemusi.

      Ent nähtavasti mitte piisavalt, et näha läbi mõnda võtet, mille abil mõrvar oli ta kaasa meelitanud.

      Sean surus peopesa vastu klaasi ja kasutas selle külmust, et võidelda raevuga, mis tungis ta meeltesse alati, kui mõtles õega tehtud õudustele. Need mälestused võisid teda siiani öösiti üles ajada ja keha higist leemendama panna, kui ta heitles õe kannatusi täis õudusunenägudega.

      Detroiti press oli olnud see, kes ristis mõrvari Inkvisiitoriks, nimi, mis oli kohutavalt täpne. Liigagi kiiresti õppisid ka selle linna elanikud tundma, kuidas on elada koos maniakiga nende keskel.

      Välja arvatud juhul, kui surnukehad olid liiga lagunenud selleks, et vigastusi eristada – nagu see oli olnud kahe esimese laiba puhul –, oli enamik politseinikke võimelised kindlaks tegema tapja käekirja. FBI erirühma agent, kes kutsus Seani uurima Birminghami mõrvasid, oli selle ära tundnud kohe, kui luges viimase ohvri kirjeldust.

      Nüüd kui kohalikud olid need kolm juhtumit kokku viinud, olid nad sunnitud tegema järgmise sammu ning tunnistama, et tapmised olid osa sarimõrvadest, mida Büroo pingutuste tagajärjel seostati ühe mehega.

      Kujuteldamatult julm ja sadistlik hull.

      Siinsed võmmid lisavad profiilile uusi andmeid, mida on õnnestunud koguda, ning nii täieneb tapja profiil aeglaselt, kuid järjekindlalt. Ja kui see on valmis…

      Seani käsi sulgus rusikasse ning ta virutas sellega vastu klaasi. Aken värises raamis, kuigi löök polnud eriti tugev. See ei tulnud vihast. Hoop oli mõõdetud. Nagu vasar, mis kõmatab vastu kohtuniku lauda. Või haamer, löömas naela seina.

      Viimane nael sinu kirstukaande, sa tõbras. Ja jumal olgu tunnistajaks, et mina olen see, kes selle viimase sinna lööb.

      Veel pikka aega pärast televiisori sulgemist ei suutnud ta heita psühholoogi oma mõtetest. Mõne aja pärast ta enam ei püüdnudki ja lubas naise kujul täita oma meeled.

      Naine oli nii täiuslik, et ta arutles – väikse viivu –, kas mitte politseinikud ei valinud teda intervjuuks meelega välja. Korranud oma kujutluses teleklippi – mida ta oskas teha peaaegu täieliku täpsusega, nagu vaataks kordust –, otsustas mees, et ta polnud näinud näitemängu.

      Naise pisike kõhklemine ja hoolikus, millega ta sõnu valis, jätsid mulje, et ta oli tõepoolest kõnelnud improviseeritult. Tema näoilme, kuigi ta püüdis seda valitseda, ei jätnud kahtlust, et reporteri küsimused mõrvade kohta olid tabanud teda ootamatult.

      See on tasu meedia usaldamise eest, mu armas.

      Ta naeratas, enne kui pooleldi toosti öeldes tõstis huultele klaasi veiniga, mille oli koduteel ostnud. Mees krimpsutas maitse peale pisut nägu ning asetas siis klaasi tagasi kohvilauale.

      Ta oli arvanud, et Merlot muudab õhtu pisut õdusamaks ning leevendab ta pettumust selle üle, et kohalikud olid kolm ohvrit nii kiiresti üksteisega seostanud. Nüüd, kui neil see oli õnnestunud, suudavad nad vaid mõne tunni jooksul luua seose ka ülejäänud ohvritega.

      Ta eesmärk oli alati murda mustrit nõnda, et seda ei juhtuks. Ent kui tal läheb korda seda teha, siis mis mõte oleks kogu ettevõtmisel? Vanad harjumused surevad aeglaselt, tunnistas ta naeratusega.

      Nagu ka mõned neist naistest, kes võitlesid viimse hetkeni, trotsides piinadest päästvat surma.

      Selle mõtte juures tungis kusagilt kehasügavusest esile seksuaalse naudingu lainetus, nii terav, nii puhas, et see võttis täiesti hingetuks. Mees sulges silmad ja nautis nii tunnet kui mälestusi, mis olid selle tunde põhjustanud.

      Naiste nägude asemel, kelle piin ta käte vahel oli need mälestused esile kutsunud, tungis ta meeltesse nüüd kujutlus Jenna Kincaidist, kes end külma vastu kaitstes kramplikult mantlist kinni hoidis ning kannatanud lapse pärast kurvastas. Sellest lapsest oli saanud tapja.

      Nad on võimetud ära hoidma seda, mida nendega tehakse, kusjuures tihti inimeste poolt, kes peaksid olema nende kaitsjad.

      Oli harukordne, et keegi suutis väljendada nii selgelt, nii täpselt ebaõiglust, mille all ta oli pidanud kannatama. Ja ta oli nii öelnud ilma, et oleks temast midagigi teadnud.

      Ilmselt oli naine midagi väärt. Ta peaks teda tundma õppima. Peaks ennast talle avama.

      Loomulikult mitte sellisel viisil nagu teistele. Naine oli sellest kõigest kõrgemal. Täpselt nagu oleks ka tema, kui ta naisega koos oleks.

      See naine, erinevalt teistest, mõistis, mis teda kannustas. Suhelda kellegagi, kes saab sellest aru intellektuaalselt, oli luksus, mida ta polnud endale juba väga ammu võimaldanud.

      Võib-olla СКАЧАТЬ